Ainult kuus kuud on veel jäänud ja 2018 tähistab Eesti oma iseseisvuse 100. aastapäeva. On rõõm, et see langeb ajastusse, kus Eesti on taas vaba. Nüüdseks on juba 26 aastat uut vabadust nauditud ja jääme uskuma ning lootma, et helge tulevik Eestit jätkuvalt tervitaks.
Aga käesolevale aastale – 2017 – langeb omajagu saatuslik aastapäev Eesti ajloos. Nimelt sai 21. septembril 800 aastat, kui 1217 toimus Viljandimaal, Palajõe ligidal, ohvriterohke lahing eestlaste ja sakslaste vahel (rahvapäraselt “Paala lahing”), mis lõppes eestlaste otsustava kaotusega. Läti Henriku “Liivimaa kroonika” (1) annab sündmusest üksikasjaliku pildi.
Kes oli see “Läti Henrik”? Täpsed andmed on puudulikud, kuid ta olevat tulnud aastal 1205 Saksamaalt ristisõdijana Riiga, pühitseti siin preestriks ja tegutses lätlaste ja liivlaste hulgas kuni surmani u. 1259. Preestersõduri ja misjonärina reisis ta laialdaselt ka kõikides Eesti osades, elades kaasa tookordsetele võitlustele. Oma kroonika kirjutas Henrik kunagi 1224-1225 paiku, osalt teiste andmetel, kuid enamasti isiklike kogemuste najal. Nii on tema kirjeldused sündmustest usaldusväärsed.
Eeltoodut arvestades lubage, et ümberjutustamise asemel tsiteerin, lühendatud kujul, väljavõtteid “Liivimaa kroonikast” selle lahingu kohta (sulgudes selgitavad lisandid). Alguseks on peatükk XXI, kus Vene vürstid lubavad enne Palajõe lahingut suurearvuliselt tulla eestlastele abiks ristirüütleid tagasi lööma.
“Ja eestlased rõõmutsesid ning läkitasid käskjalgu igalepoole tervele Eestimaale ja kogusid üpris suure sõjaväe kokku. Nende juht ja vanem Lembitu kutsus kõik mehed kõigist maakondadest kokku.
Tulid kokku niihästi rotaallased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ning sakalased. Ja neid eestlasi oli kuus tuhat meest ja nad ootasid vene vürstide tulekut 15 päeva (need aga ei ilmunud!). Kuuldes nende koondumisest, läksid krahv Albert oma rüütlite ja sõjasulastega, liivlased ning lätlased ja ka üliustav (liivlaste vanem) Kaupo, kes ealeski Issanda sõjakäike kaasa tegemata ei jätnud. Ja neid oli ligi kolm tuhat väljavalitud meest. Ja nad määrasid sakslastele edasitungimiseks keskmise tee, liivlased aga panid nad neist paremat kätt minema, aga lätlastele andsid nad vasakpoolse tee. Ja teisi läkitasid nad küladesse, kes seal mõned inimesed kinni püüdsid, kelle käest nad teateid said eestlaste sõjaväe suuruse kohta. Pärast püha missateenistust jätkasid nad apostel Matteuse (Madise) päeval vaenlase vastu edasi tungimist. (Siis) nad nägid, kuidas (eestlased) võitlusvalmilt äkisti vastasküljelt metsadest pääle tulid. Nad astusid neile vastu ja sakslased võitlesid keskmisel teel, kus oli nende suurem ja tugevam väesalk. Sakslased – ühed neist ratsa ning teised jalgsi – tungisid keskelt vaenlaste vahelt läbi, murdsid nende võitlusread ning lõid nad põgenema. Ka lätlased, kes vasakul tiival võitlesid, tungisid julgesti vastaseile kallale. Nende vastas seisid sakalased koos Lembituga ning teiste vanematega. Need panid vaprasti võideldes kaua vastu. Aga kui nad nägid, et sakslased olid nende keskmise väehulga põgenema löönud, pöörasid ka nemad põgenema. Ja Roboami vend Veko tundis Lembitu ära, tappis tema maha. Ja säälsamas langes veel ka teisi Sakala vanemaid – Võtteli ja Manivald koos teiste väga paljudega. Kui kõik eestlased olid pagema aetud, ajasid liivlased, lätlased ning sakslased neid taga ning tapsid neid metsi mööda, nõnda et langenuist sai ligikaudu tuhat täis. Ja hobuseid viidi nende käest ära ligi kaks tuhat, ka nende relvad ja kogu sõjasaak jaotati järgmisel päeval ühetasa omavahel. Kaupo, kes oli mõlemast küljest odaga läbi pistetud, heitis ristiusu tunnistamise avaldusega hinge. Pärast lahingut aga liikus riiglaste sõjavägi edasi Palajõe äärde Lembitu külasse (Lehola), ja nad olid sääl kolm päeva paigal… rüüstades ja põletades kõiki ümbruse kogukondi.”
Eestlased panid siin-seal siiski veel aastaid vastu. Aga 1223 langes Viljandi linnus ja 15. augustil 1224 piirati sisse Tartu linnus, mis paar nädalat kestnud verise võitluse järele alistati. See oli lõpu algus, sest 1227 vallutati viimane eestlaste kants Muhu saarel. Sellega lõppes muistne vabadusaeg. Aga 691 aastat hiljem lõi tuha alt tuli uuesti lõkkele, kui 24. veebruaril 1918 Eesti muistne vabadus taastati.
Raul Pettai
(1) Kasutatud kirjandus: “Henriku Liivimaa Kroonika”, ladina keelest tõlkinud Julius Mägiste, kirjastus Vaba Eesti, Stockholm, 1962; 273 lk.
