Oskar Kallise vaip “Ussikuningas” on vaatamiseks välja pandud Eesti Rahva Muuseumis.
24. veebruar on rahvakalendris pühendatud ussidele ja kõikvõimalikele putukatele-mutukatele ehk matsidele-matakatele ja silakatele, aga ka kalaõnnele. Vabariigi aastapäeva tähistamise kõrval tasub meeles hoida ka selle päeva põlist tähendust. Ehk pole juhus, et ussi äratamise päeval välja kuulutatud Eesti Vabariigi vapiks on pakutud ka Oskar Kallise Ussikuningat.
Vanarahvas on nimetanud seda päeva ussi äratamise päevaks, silakapööramise päevaks ning kasutusel on olnud ka madisepäev, madiksepäev, matsapäev, jms.
Sel päeval tulevat ussil hing sisse ja ta pööravat teist külge. Kui matsapäeval paistab niigi palju päikest, et mees jõuab hobuse selga hüpata ehk uss üle tee roomata, tuleb päikseline ja kuldne suvi. Viljasaagile ei mõjuvat see aga hästi.
Matsapäeva ilmal ja samuti inimeste tegemistel on väga suur mõju eeloleva aasta ussi- ja putukarohkusele. Seetõttu on siis kasulik hoolega tube ja lautasid pühkida, pesu pesta ja õue piirata. Hoidutakse aga puude ja okste kojutoomisest, kudumisest ja nõelumisest.
Päeva pidusöögid on eri paigus isesugused. Ansekülas odrajahust, lihast või verest käkid ehk paldid, Jämajas ja Haljalas jahukört ehk -supp. Ansekülas alustatakse varakult – enne päevatõusu süüakse sealiha ja juuakse viina.
Ka Mustjalas keedetakse varavalges sealiha ja sinna kõrvale paksu sousti ehk notti. Kihnus keedetakse pool seapead ja Kullamaal sea küljeliha. Põlvas saab vatska ehk õhukest saia ning Jõelähtmes küpsetatakse suurema kalasaagi nimel kooki.
Varasemalt peeti talude väeloomana kodumadusid. Neid toideti ja hoiti hoolega, et õnn oleks perega. Kodumaod elasid toas, mõnikord aga ka laudas, aidas, või maja lähedal kivihunnikus. Johann Mathias Eisen kirjutab kodumadudest 1926. a ilmunud raamatus Eesti vana usk. Mõned nopped sealt:
“Võnnus viidud ristineljapäeval kodumadude jaoks ohvrikivile ohvreid, kas esimest võid, või villaseid sukki, või kindaid. Aastat ristineljapäevast teise aasta sama päevani kutsutud „kodumaokeste“ aastaks. Võõraski ei tohtinud kodumadusid tappa, sest siis oleksid loomad kärvanud. Endised koduussid erinenud praegustest madudest; endised olnud kas valged või vahakarva.
Koduusside pidamisest kirjutab pikemalt ka O. W. Masing, kirjeldades, kuidas madudele piima anti ja neid kodudes pühaks peeti.
Eestis tunti veel mineva aastasaja viimsel veerandil koduusside pidamist.
VES / Maavald.ee
