Capitol Hill, kus Karoline Kelder iga päev Eesti ameeriklaste ja ka Eesti huve esindab, on USA võimu üks olulisemaid keskusi. Foto: epl.ee
2. juuli Eesti Päevalehes kirjutab Kaur Maran Pärnu tütarlapsest Karoline Kelderist, kes käib USA esindajatekojas ja senatis rahvaesindajatega kohtumas, eesmärk Eesti ja Baltimaade huvide eest seismine.
Kui mõtleme oma riigi välismaal esindamisest, kujutleme selle rolli peamise kandjana enamasti diplomaate ja saatkondi: riiklikult määratud esindajad käivad ametlikel visiitidel ja üritavad seal oma agendasid läbi suruda või arusaadavaks teha. Hoopis teistsugune ja mitte vähem oluline on aga selline rahvusvaheliste suhete vorm, mida on tänu aastapikkusele Balti-Ameerika Vabaduse Fondi stipendiumile Washingtonis veedetud praktika käigus tundma õppinud Karoline Kelder (24).
Eesti, Läti ja Leedu päritolu ameeriklaste eestkostja rolli täitva Ühendatud Balti Ameerika komitee (JBANC) esindajana käib Karoline iga päev USA otsustajate – esindajatekoja liikmete ja senaatorite – jutul, et tutvustada neile Balti ameeriklaste kui potentsiaalsete valijate huve, mis Eesti omadest kuigi palju ei erinegi. Päevakorras on Ukraina toetamine, Ida-Euroopas NATO ja USA vägede kohaloleku suurendamine, Venemaa infosõja vastu võitlemine ja muu, mida Eesti riik peab samuti välispoliitiliselt prioriteetseks.
„Enne Washingtoni tulekut arvasin minagi, et riikide huvisid esindavad ainult saatkonnad. Kui kongressi liige kohtub mõne diplomaadiga, võtab ta tolle esitatud info küll teadmiseks, aga rahvaesindajana on tema jaoks kõige olulisem ennekõike kuulata oma valijaskonna muresid ja soove. Seetõttu on meil võimalik avaldada poliitikutele rohkem mõju, sest esindame reaalseid Ameerika kodanikke ja hääli, mis teeb meie seisukohad raskemini eiratavaks,” ütleb Karoline.
Praktikandiks olemine tähendab tihtilugu lihtsamate ja vähem vastutust nõudvate ülesannete täitmist, kuid JBANC-is ajab praktikandi nimetus Karolinet pigem naerma. Siin ei ole koosolekute memode koostamist ega tähtsatele ninadele kohvi valmistamist, pigem visatakse praktikandid kohe „lõvide” ette.
Näiteks tähistas Karoline oma 24. sünnipäeva – ja ka Ameerika poliitika epitsentris kuu möödumist – ühe kiiresti kokku pandud lobigrupiga Ukrainale toetust nõutades. Lühiajalisest kogemusest hoolimata oli Karoline ainus JBANC esindaja. Vastas istusid aga senati eelarvekomitee esimehe Thad Cochrani kaitsepoliitika nõunikud. „Istusin laua taga ja tundsin, kuidas kogu keha värises, nii nagu vähegi sai. Teadsin, et pean esindama meie organisatsiooni ja seletama, miks Ukrainale rahalist tuge pakkuv eelnõu on Balti ameeriklaste kogukonnale nii oluline.”
Kõik kohale tulnud seitse organisatsiooni tegid esitlused ära. Laua taga istus palju inimesi, ent Cochrani kaitsepoliitika nõunik pööras pilgu just Karolinele ja küsis: „Sa oled Eestist. Kõigis Baltimaades on praegu üks kompanii USA sõjaväelasi. Kui palju oleks aga piisav arv, et Venemaad heidutada?”
„See hetk oli niivõrd uskumatu,” naerab Karoline nüüd ootamatu olukorra peale. „Ma olen küll mitmes kohas praktikant olnud ja aastaid Lennart Meri konverentsil vabatahtlik, aga pigem ikka tüdruk mikrofoniga nagu kärbes seinal kõike kuulamas ja kaasa mõtlemas. Ja nüüd küsis nii suure mõjuvõimuga inimene minu hinnangut ja mul oli võimalus tema arvamust kujundada. Õnneks olin selle teemaga väga hästi kursis, mul läks lihtsalt „lint” peale ja oskasin seletada, kui palju USA vägesid me sooviksime näha ja miks see on oluline, ning väljendada tänulikkust selle ühe kompanii eest.”
Presidendivalimistest ei ole praegu Capitol Hillil pääsu. Mõned kuud tagasi tegi JBANC koos teiste Kesk- ja Ida-Euroopa päritolu ameeriklaste esinduskogudega pika konverentskõne vabariiklaste kandidaadi Marco Rubio välispoliitika nõuandjatega. Hiljuti toimus kohtumine Hillary Clintoni presidendikampaania välispoliitika nõuniku Madeleine Albrightiga.
Võrreldes 2014. aastaga, kui ta oli suvel praktikal Washington, DC, Eesti saatkonnas, on Washingtoni mõttekodade praegune õhkkond Karoline sõnul siiski rahulikum. Ta meenutab, kuidas tuli Krimmi sündmuste ajal kord pisarais koju, sest oli veendunud, et juba järgmine päev võib alata sõda. Päevad tuli veeta mõttekodade üritustel, kus kõige populaarsemad teemad olid ISIS ja Ukraina. Ukrainast rääkides mainiti alati ka Eestit, täpsemalt Narvat kui järgmist Krimmi.
„See oli hirmuäratav. Intellektuaalselt oli see ju teadurite jaoks väga põnev teema või hüpotees, millest rääkida. Käisin ja kuulasin mõttekodade vanemteadureid, kes rääkisid muudkui Narvast, ja siis tekkis küll vahepeal tunne, et äkki nad teavad midagi, mida mina ei tea. Lõpuks sain aru, et asi on hoopis vastupidi. Keegi neist inimestest polnud ju Narvas käinudki. Nüüd, kui mõttekodade aruteludel käin, ei küsita enam, kas Narva on järgmine. Pigem naerdakse selle üle, kuidas kõik ajakirjanikud ühel hetkel Narvasse kokku jooksid ja igat tänaval vastu tulnud inimest separatistiks pidasid. Inimestel on tekkinud teadlikkus, et Balti riigid ei ole nii nõrgad, nagu arvati. Et meie ei ole Ukraina,” on nüüdnegi ärev olukord Karoline jaoks siiski rahustav. Ta tõdeb, et on USA-s põneval ajal, aga aeg on põnev just seetõttu, et kusagil on probleem, milleks tänapäeval on Venemaa. Ja see ei ole sugugi väike probleem. Toetus Balti riikidele on aga tugev ja see on valdkond, mis läheb korda ka enamikule Washingtoni rahvasaadikutele. Selle tunnistuseks võib pidada kasvõi seda, et praegu läbib viimaseid lugemisringe eelnõu, mis suurendaks Euroopa riikide julgeolekutoetusi pea neli korda.
Karolina Kelder ja tema suur eeskuju Marina Kaljurand. Foto: erakogu
Huvi välispoliitika ja rahvusvaheliste suhete vastu sai Karoline jaoks alguse juba põhikooli ajaloo- ja väitlustundides.
Suurim lüke oli aga 2007. aasta, kui ta nägi Marina Kaljuranda Naši huligaanidest ümbritsetud majas pressikonverentsi andmas.
„Vaatasin teda ja mõtlesin, et tahan olla täpselt samasugune vankumatu ja vapper diplomaat. Edaspidi on kõik õiget joont mööda läinud, alates bakalaureusekraadi valikust kuni praktikakohtadeni.”
Teiseks suureks eeskujuks nimetab ta Ameerika diplomaati ja hilisemat välisministrit Madeleine Albrighti, kellega hiljuti ka kohtus.
Raamat, millesse Albrightilt autogrammi küsida, oli Karolinel juba kuu aega varem välja valitud.
