Stockholmi teistmoodi vabariigi aastapäev
Mis seal siis nii väga teistmoodi… Piisab tegelikult vahel väikestest ümbermõtlemistest ja julgest pealehakkamisest, et tekitada inimestes uudishimu ja neid taas meeleoluga süstida. Just nii taheti ka tänavu Stockholmis Vabariigi aastapäeva tähistamise puhul, mille aktust justkui alles peeti südalinnas Hötorgeti kõrval asuvas sinises kontserdihoones, aga nagu enamikes "etableerunud" väliseesti kantsides, jäävad publikuhulgad ja neid vastuvõtvad saalid aina väiksemateks. Kuid oluline on kvaliteet, mitte kvantiteet.
Tänavuse VA üks korraldajatest, Stockholmi Eesti Kooli õpetaja Piia Paljak Särlefalk: "Meie plaan oli lihtsalt üritusele tuua rohkem inimesi."
Ta seletas, et vahepeal oli jäädud lootma rohkem kodumaale, seda nii hiljuti Eestist Rootsi ümberasunud korraldajate, kui ka esinejate suhtes, keda saab vähese vaevaga üle Läänemere kohale tuua. Tundus, et "meie endised rootsieestlased on ürituselt ära jäänud üha rohkem. Niisiis olime tänavu grupp, mis koosnes inimestest mõlemast kategooriast, (ehk siis Rootsis ja Eestis sündinutest: Eha Laine Kask, Taave Vahermägi, Egert-Tiit Lemmik ja Piia Paljak Särlefalk – RK). Tulemus oli, et paljud ütlesid, et aktus oli kõige kenam mitmel aastal ja kodune ja hea kavaga, nii et sellega meil õnnestus!" rõõmustab Piia.
Kontsert-aktus peeti laupäeval 18. veebruaril Eesti Maja lähedal olevas Peetri kirikus. Teadustajaks oli kohalik kasvandik, 30tes astates Ivar Algvere, kes on viimastel aastatel olnud seotud Metsakodus peetava laste suvekodu organiseerimisega. Lipuvalves olid Stockholmi Eesti Kooli õpilased, laulis koolitüdrukute ansambel, Stockholmi Eesti Segakoor ja uus laulurühmitus "Same Seim." Kõnelejaid oli kolm, kõik Stockholmis elavad nooremapoolsed aktiivsed inimesed. Esimesena kõneles Tuulikki (Veskus) Bartosik: kuut keelt valdav, Eestis sündi-nud, muusikaõpingute käigus Eestist lahkunud ja nüüd Stockholmis elav, meloodiabassidega akordioni virtuoosist kahte väikepoega kasvatav Eesti patrioot. Teisena astus pulti Läänemere veeseisuga tegelev rootsi-eesti kasvandik Katarina Veem, kadunud peapiiskop Konrad Veemi tütar ja viimasena kõneles rootsi keeles Egert-Tiit Lemmik, kes noores eas vanematega Eestist Rootsi ümber asunud.
"Pidusaal oli täitsa täis"
"Meie soov oli pidada rahvapidu, kus vanad ja noored saavad koos pidutseda. Meid ei ole ju nii palju – peaksime oskama läbi käia üle vanuste piiride," jätkas Piia Paljak Särlefalk. Kirikust oli lühike jalutuskäik Eesti Majani, kus pakuti vorste ja kapsaid ning lauldi ühislaule. Tihti polegi vaja palju peent ja pidulikku, et tuju üles kütta. Oleks vaid põhjus rõõmsalt koos olla.
Päeva kolmas osa oli ette nähtud neile, kel hing noor ja vaim ning jalad visad. "Õhtul pubisse (Eesti Maja keldrisse) tuli umbes 80 inimest, kuigi sinnagi olime oodanud rohkem. Meie bänd "Dr. Meyer" koosnes rootsi-eestlastest ja nende sõpradest ja see oli ka üks meie mõtteid, et näidata, et meil on olemas inimesi siin Rootsis ka, kes saavad esineda. Viimastel aastatel on alati esinejad toodud Eestist."
Juba järgmisel nädalal astuski samas keldrisaalis üles "Viljandi Guitar Trio", kelle üks liige on tuntud laulja võro ansamblist "Zetod" – nemadki on esinenud eestlastele Stockholmis, klubi "Estetic" poolt korraldatud seltsiõhtul. ("Estetic" korraldab juba aastaid taolisi noori meelitavaid üritusi Eesti Maja keldris, et praeguse klubi esimehe Katrin Saare sõnul "Eesti elu elavana hoida".) Aprillis oodatakse ansamblit "Singer Vinger". Ookeani taga elavatel eestlastel on põhjust kadetseda nii tiheda kultuuriliikluse üle, kuid ühtlasi on täiesti arusaadav VA korraldajate soov mitte laste oma kasvandikel sammalduda…
Äkki mõni lehelugeja nt mäletab artikli juurde lisatud fotol lokkis parukas kitarri mängivat noormeest? Johan Rebas elas Torontos aastatel 1987-88 oma perega, kui tema isa ajaloolane Hain Rebas oli Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli külalisprofessor. "Käisin seal täienduskoolis, skautides, mängisin võrkpalli ja proovisin igatpidi Toronto toreda eestlusega läbi käia," seletab ta. "Vana Dr. Meyer eksisteeris aastatel 1992-93 ja seal mängisid ka Jaan Laks (kitarr), Urmas Lepik (bass) ja Markus Kamarik (trummid). Bänd sündis Lakewood'is Järvemetsa maailmalaagris 1992, kus esimesel suurlõkkel esitati lõkkenumbrina "Järvemetsa Blues"," meenutab Johan, kellest tänaseks on saanud politseinik. "Töötan Suur-Stockholmi rajoonis peaasjalikult noortega ja narkootikumide problemaatikaga. Elan Stockholmi ligiduses, natuke maal, kus Lainel (Johani abikaasal, sünd. Manitski – RK) on hobuse- / ratsutamiskeskus. Meil on neli last: Alice 3, Armin 6, Anton 9 ja Aksel 10. Poisid käivad Stockholmi Eesti Koolis, Alice on veel liiga noor." (Täisajaline põhikool, kus 1.- 9. klassis õpib ca 180 last – www.estniskaskolan.se)
Stockholmi EV 95. aastapäeva korraldab samas koosseisus rühm, kes tänavugi. "Me oleme väga rahul tänavuse üritusega ja oleme juba usinasti tööl järgmise aasta juubeli galapeo korraldamisega, kuhu meie siht on saada 700 inimest!" kirjutab Piia e-posti teel, lisades: "Tore, et kirjutad ülemere-eestlastele. Olen ise elanud Torontos pool aastat 1983, kui õppisin "English as a second language". Minu isa ema Julie Herma elas Torontos ja sellepärast sobis, et ma elasin tema juures ja ka õppisin teda tundma." Piia emapoolne vanaisa oli aga tuntud keeleõpetaja Herman Rajamaa. Kindlasti on teiegi riiulil tema 1966-68 ilmunud rukkilillesiniste kaantega alglugemikud ja aabits, mille pildid joonistas Astrid Lindgreni kauaaegne illustraator Ilon (Pääbo) Wikland.
Riina Kindlam,
Tallinn
