Kolmas muuseumiöö Eestis
Kolmandat muuseumiööd Eestis tuli valgest suveajast hoolimata pidada vihmas ja pimedaks kippus juba enne päris öö saabumist. Tallinnas vedas muuseumiöö buss aareteotsijaid muuseumist muuseumisse, aga aardeotsijaid oli üle Eesti. Tasuta pääses 14. mai hilisõhtul enam kui 130 muuseumi aarete juurde. Mulgimaa metsades peidusolevasse Hüpassaarde – meie muusikaaarde Mart Saare sünnikohta jõudis õhtuks rohkem inimesi, kui väikesesse majja arvatakse mahtuvat. Kõik mahtusid ahjusooja tuppa ära.
Mart Saare puhul on otsida ja leida ka neil, kes Saare lugu ja loomingut peast teavad ja laulavadki. Või neil, kes Mart Saarega ise kohtunud. Nagu Kodulinna liikumise looja Tiina Mägi.
Selle, et ka Hüpassaarel tuleb aardeid otsida, mõtles välja Tallinna Linnateatri muusikajuht Riina Roose. Kohal olid muusikud Jaak Johanson ja Jaak Jürisson. Viimane saatis koduorelil rahvalikke laule esitanud kohalolijate koori. Oreli aga meisterdas Mart Saare vanaonu poeg, kellel tuba alailma orelitorusid täis olnud ja arvata sellepärast teda ka Toru-Jakobiks kutsuti. Loomulikult on just sellel orelil mänginud ka Mart Saar.
Hüpassaarel laulis Veljo Tormise, Ester Mägi ja Mari Kalkuni laule Viljandi Kultuuriakadeemia segakoor Jana Perensi juhatusel. Väikese kontserdi mõõtu oli ka Viljandi Muusikakooli noorte esinemine.
Aardeid, mida inimesed Hüpassaarele otsima tulid, oli palju. Linnateatri näitlejad Eliisabet Tamm, Andero Ermel, Kristjan Üksküla, Indrek Ojari ja Veiko Tubin lugesid katkeid üliõpilase Mart Saare kirjadest kodustele Peterburist, sellest kui palju kulus, õigemini kui vähese rahaga pidi Mart Saar suures linnas hakkama saama. Samuti sellest, mida ta õppis ja kuidas kasutas pea igat võimalust muusika kuulamiseks. Ja ka kirju südamedaamile.
Küllap paljudele oli uudiseks, et Anton Hansen Tammsaare juured on sealsamas ligidal, nimelt on tema ema sünnikodu linnulennult vaid nelja kilomeetri kaugusel Hüpassaarest. Tammsaare ja Saar on eakaaslased ja nii lõid muuseumiööl ette loetud lõigud Tammsaare artiklitest pildi ajast, kus elasid kaks Eesti suurkuju. Martti Raide sekundeeris näitlejatele Mart Saare klaveril, mängides Mart Saare palu.
Hüpassaare talumaja ehitas metsavahi ametit pidanud Saare õemees Mart Tomson just sada aastat tagasi. Hiljem elas seal ka Mart Saare pere. Teineteist vastastikku täiendades avasid maja ajalugu selle hoidja Kalle Jaaniste ja Riina Roose. Näiteks seda, et 1940. aastal oli Mart Saar sunnitud just sealt pakku minema või seda, et pärast maa võtmist kolhoosile, lubati Saartel majas edasi elada. Kõige toredamad olid aga lood sellest, kuidas Mart Saar hoidis igat puud, pahandas, kui neid maha võeti või vigastati. Hüpassaare uhked metsad on ju olnud Mart Saare loomingus nii tähtsad – puudest on tal mitmeid helli palu. Saar oli maapoiss, aga linnamees. Metsa läks ta enamasti paljajalu, vunts kammitud ja valge ülikond seljas. Metsaga kõnelema ja metsa helisid kuulama.
Mart Saare kodumuuseum on Hüpassaares aastast 1963. Sellest aastast on ka vitriinides välja pandud materjal, mida Riina Roose sõnul Teatri- ja Muusikamuuseum püüab helilooja 130. sünniaastapäevaks uuendada. Majas on palju asju, mis mäletavad heliloojat – asju, mis on olnud talle armsad ja vajalikud. Needki on täna aarded.
100-aastane maja ei pea tuult, vajab soojustust ja veevärki. Ja tore oleks, kui teisel korrusel saaksid kunagi valmis loomekodud neile, keda inspireeriksid metsad nagu kunagi Mart Saart.
Mart Saare koduõues kasvab nüüd muuseumiööliste istutatud tammepuuke.
Kadi Alatalu
