Tants on iidne. Seda võib pidada isegi inimsoo algkeeleks. Kaudseks paralleeliks oleks siin mesilaste “tants”, millega pesakaaslased juhatatakse meetaimede asukohta. Mäherdusest söödamaast kõneleb siis Mart Kangro sooloetendus “Start. Based on a True Story”? Kuna selle esitus toimus 8. oktoobri õhtul Manhattani südalinnas paikneva Alvin Ailey American Dance Theatre’i uue hoone Citygroup teatris, võib oletada, et “Start” oli mõeldud esmajoones ameeriklastele, ent publiku hulgas leidus ka eestlasi.
Tund aega kestvat tühjal laval esitatud järelmodernistlikku etendust, mida katkestasid aeg-ajalt mitmesuguse tantsutehnikaga tegelevad videolindid, iseloomustas Kangro akrobaatiline liikumine, mediteeriv põrandal lamamine ja roomamine – nagu haavatud loom – ning stiliseeritud jooks. Muusika asemel saatis tantsijat, eriti kauakestnud jooksu vältel, pidev ingliskeelne kõnelemine, mis tegeles nii praktiliste näpunäidetega (“Lisa kiirust, aga hoia rütmi”) kui filosoofiliste mõtteteradega (“Ära nõustu sellega, mida tead. Jätka küsitlemist”). See andiski esitatule sügavust, mis tavaliste tantsuetenduste puhul jääb tihti vajaka.
Kangro koreograafiat on Eestis peetud liikumiseks semiootilises aegruumis. Prantsuse teatriteoreetik Patrice Pavis on selles kontekstis taaselustanud sakslase Bertolt Brechti “Väikeses teatriorganonis” (ja mujalgi) esineva kehahoidu, intonatsiooni ja miimikat määrava termini “gestus”, mida on tõlgitud ka kui žestiline väljendus. Siinkirjutaja lisaks ülalmainitud nimedele veel sellised lavakunsti viljelejad nagu prantsuse pantomiiminäitleja Marcel Marceau ja ameeriklaste tantsutrupp Pilobolus. Ent kõige selgemini väljendab koreograafilise liikumise osatähtsust semiootilises aegruumis kreeka kirjanik Nikos Kazantzakis romaanis “Alexis Zorbas”, mille 24. peatükis lihtne maamehest kreetalane soovitab haritud sõbral ja leivaisal rääkimise asemel tantsida.
Mardi Valgemäe
