Tõestisündinud lugu 1947. aastal surnud newyorklastest Homer ja Langley Collyer, kelle eraklik elu on andnud ainet ingliskeelsetele filmidele, romaanidele ja lavateostele, äratas hiljuti tähelpanu ka Rootsis, kus Lotta Lotass kirjutas samateemalise näidendi “Kogujad” (Samlarna). Rootslanna tüki eestindas Maarja Aaloe-Laur ja Taago Tubin lavastas selle “Ugala” Teatri ja MTÜ Kultuuritsehhi jõududega Viljandi vanas lennukitehases. Mulgimaalt tulnud näitlejad Tanel Ingi ja Janek Vadi on nüüd toonud Lotassi teose vendade pesapaika, Manhattani-nimelisele kaljusaarele, kus asub ka New Yorgi Eesti Maja, mille suures saalis esineti 1. ja 2. oktoobril 2010.
“Kogujatele” võib läheneda vähemalt kolmest vaatenurgast: patoloogia, Beckett ja pilastus. Neist esimesed kaks ei vaja pikemat käsitlust. Sisuliselt saab pärast vanemate surma heast perekonnast kõrgharidusega vendadest sundusliku ehk patoloogilise kogumise äärmuslik näide, mida arstiteadus ongi hakanud kutsuma Collyeri vendade sündroomiks. Vormiliselt tajume nii tekstis kui lavastuses sugemeid iiri kirjaniku Samuel Becketti eksistentsialistlikust ja absurdistlikust dramaturgiast, eriti lavateoseist “Godot’d oodates” ja “Lõppmäng”. Ent mis annab Lotassi esiknäidendile erilise värvingu on tiheda teksti sisse peidetud ähmased vihjed vägivallale ja verepilastusele.
Peale üksikute pikemate lausete koosneb enam-vähem tühjal laval mängitud esimene vaatus, kus domineerib Homer, lühikestest ütlustest.
Niisugust kahekõne, mis meenutab klassikalistes kreeka kurbmängudes (ja Becketti näidendeis) esinevat teksti, kutsutakse stihhomüütiaks. “Kogujates” käsitleb selline dialoog millegi peitmist kasti ja siis veel suuremasse kasti, mis viiakse keldrisse ja mille peale visatakse vana vaip ja hunnik sütt. Kuuleme ka repliike, nagu “Suudad sa unustada?”, “Ja kui nad küsivad?”, “Ja tüdruk?”
Tehakse juttu ka karjumisest – ja isast (ei mäleta, kas nii öeldi laval, ent see esineb tekstis): “Nad leidsid ta… palju hiljem, nägu lõhki rebitud”.
Teises vaatuses, kolmkümmend aastat hiljem, kui Homer on jäänud pimedaks ja lava on täitunud vanadest ajalehtedest ja igasugusest kolast, tehakse pikemalt juttu “moosiplekkidega” keldrist ning “inglijuustega”, aga murtud käsivartega õest kui “igavesti tummast tüdrukust”. Ilmselt on siin tegemist kriminaalkuriteoga, sest Homer ütleb, et ta mõistab “oma süüteo olemust”.
Selline varjatud tähendusega ülestunnistus viitab jällegi muistsetele tragöödiatele, näiteks Sophoklese “Kuningas Oidipusele” ning samuti rootsi näitekirjanduse suurkuju August Strindbergi lavateoseile, nagu “Preili Julie” ja “Kummitussonaat” (Eestis tuntud ka kui “Tontide sonaat”), milles noored naised langevad kohtlaste meeste ohvriks.
Õe kurva saatusega hälbib autor siiski allikmaterjalist. Collyeri poistel oli tõepoolest õde, aga too “tüdruk” suri imikuna aasta enne vanema venna sündi, ent see fakt ei ole mõeldud süüdistusena, sest (ilu)kirjanikul on alati vaba voli muuta oma teoses esinevaid üksikasju. Samas lisab aga juhuslik kokkusattumus veel tilgakese muistset hõngu kõne all olevale lavastusele, sest pimedaks jäänud näidendi Homeril on lingvistiline side “Iliase” autoriks peetud samuti pimeda Homerosega. Seepärast võimegi Lotassi kurbmängust otsida klassikalisi ülemtoone, mis annavad kaudselt tänapäeva elufilosoofiaga tegelevale tükile – sest maise vara “kogujad” oleme me kõik – omapärase erikaalu.
Kahtlemata ei suuda siinne kroonlühtritega saal võistelda Viljandi lennukitehasesse kokku kantud kila-kola ja rämpsuga. Teatavasti sobis see Eestis suurepäraselt Collyeri vendade prügimäe taoliseks elamuks. Siin improviseeris Taago Tubin New Yorgi Eesti Maja “tühjas ruumis” mitmepinnalise lavamiljöö, mis antud olukorras mitte ainult ei täitnud oma ülesannet, vaid avas pealtvaatajaile sügavalt psühholoogilise ning seetõttu realistliku ja tõetruu režii. Tanel Ingi (Langley), kelle käitumine, eriti teises vaatuses, väljendas kohati hullumeelsuse sümptomeid, valitses nii lava kui oma vanemat venda. Janek Vadi (Homer) oli nagu loodud perekonna patuoinaks, kuigi ta tegeliklult ei pruukinud olla õe kurbmängu peasüüdlane. Seepärast ei saa jätta mainimata ka isa võimalikku osalemist perekonna verepilastuslikus Oidipuse tragöödias.
Mardi Valgemäe
