150 aastat maalikunsti Enn Kunila kogust .
Näitus „Eesti värvid“ on eriline, sest sellist valikut ja sellisel hulgal pole Eesti kunst välismaale pääsenud juba 80 aastat.
1929. aastal – aasta pärast Helsingi Taidehalli avamist oli just neis samades saalides väljas eesti kunstnike 270 tööd. Kuni 24. novembrini on siin 111 tööd, aga väljapanek on väga ülevaatlik ja suurem, kui olid Enn Kunila kollektsiooni näitused lõppenud kevadel ja suvel Tallinnas ning Kuressaares.
Soomlased näevad Helsingi Taidehallis Johann Köleri „Itaalia maastikku“, mille meister maalis 19. sajandi keskel ja Laurentsiuse, kodanikunimega Lauri Sillaku tööd „Mapplethorpe“i kala, maalitud aastal 2009.
Nii öelda näituse alguse ja lõpu vahel on Taidehallis meie kunsti parimad palad, mis kõik on pälvinud koha eesti kunsti klassikas. Nikolai Triik, Konrad Mägi, Amandus Adamson, Paul Raud, Ants Laikmaa. Enn Kunila ja kunstiteadlane Harry Liivrand, kollektsionääri sõber ja nõuandja kunstnik Olev Subbi on näitusele valinud teiste hulgas August Janseni, Jaan Grünbergi ja Johannes Greenbergi, Roman Nymani, Ants Murakini, Ado Vabbe maale. Pilti meie maaliklassikast täiendavad Kristjan Tederi, Richard Uutmaa, Eerik Haameri maalid. Muidugi on esindatud Endel Kõks, Richard Sagrits, Leppo Mikko, Henn Roode ja Endel Kits, Johannes Võerahansu, Karl Pärsimägi. Praegu maalivate kunstnike hulgast on Enn Kunila kogust Helsingisse toodud Olev Subbi, Enn Põldroosi, Tiit Pääsukese, Peeter Mudisti, Toomas Vindi, Rein Kelpmanni ja juba mainitud Laurentsiuse töid.
Eesti kunst on omanäoline ja rikas. Juba avamisõhtu rahvamöllus oli kuulda nii ülivõrdes imetlust kui üllatust. Saalid olid külalistest sõna otseses mõttes pungil. Näituse avakõnelejad ei jõudnud eesti kunstinäitust ära kiita. Pisikese vimka viskas välisminister Urmas Paet, kes rääkis Eesti-Soome ühisriigist – siiski vaid peatselt meile jõudva eurorahale ja Sofi Oksaneni maailmas laineid löövale loomingule toetudes. Eestlased naersid välisministri jutu peale kohe, soomlased kuulasid tõsistena, kuid tõlke järel muhelesid nemadki.
Näituse avamisele saabus ka Soome välisminister Alexander Stubb, kelle naljasoon ja kõneosavus Urmas Paeti omale alla ei jäänud. Nii sai tarkade kunstikõnede kõrval Taidehallis mitut puhku ka mõnusasti naerda.
Kunstikoguja Enn Kunila armastus Eesti kunsti vastu on pärit tema lapsepõlvest nii nagu kogu tema lugupidamine kultuuri vastu üldse. Nii rääkis ta ise Helsingis oma 20 aasta jooksul kogutud tööde väljapanekut „Eesti värvid“ avades. Ta on kunstikogujast aatemees, kes peab väga tähtsaks, et tema varamut saaks näha ka muud inimesed kui ta oma pere. Kunstikogu kujunemist kirjeldades rääkis aga Enn Kunila, et paljud tööd on ostetud endistelt omanikelt, kelle kodudes olid need püsinud perekonna põhiväärtusena aastakümneid, tihti kunstiteoste sünnist saati. Eesti kunstiturg avanes vaba ja avatud turuna pärast Eesti riigi taassündi.
Kunstiteadlased Tallinna Kunstihoone direktor Harry Liivrand ja Soome näituse jaoks koostatud elegantse kataloogi autor Eero Epner, aga ka soome kunstiteadlased hindavad kõrgelt Enn Kunila kogu nii selle kunstiväärtuslikkuse kui ka Eesti kunsti ajaloo seisukohalt. Enn Kunila kogu annab üsna selge pildi sellest, kuidas ja milliste maailmakunsti mõjutuste keskkonnas arenes siin meile ainuomane eesti kunst. Just kunst võib aga olla väärikas kultuurisaadik ka väljaspool Eestit.
Mitte iga kunstinäituse avamist ei austa riigipea. Eesti maaliklassika näitusele „Eesti värvid“ saabus aga vaikselt ja tasahilju ning külaliste üllatuseks ja rõõmuks Soome president Tarja Halonen.
Kadi Alatalu
