on aeg visandada linnulennulist lauluraja matka, mida NY Eesti Naiskoor on rännanud Lydia Koidula sõnastatud mottoga “Eesti muld ja eesti süda, kes neid suudaks lahuta!” südames ja Johannes Aaviku loodud viis huulil.
Juba 1950. aasta alul, kui eesti pagulastele lõpuks avanes võimalus sõjarüüstatud Saksamaalt Ühendriikidesse asuda, ja kui suurem osa endiseid DP-sid polnud veel jõudunudki üle mere purjetada, oli siiasaabujate hulgas palju neid, kes olid eesti koorilaulu viljelenud juba Eestis või siis alustanud sellega DP laagrites. Need naised, ajendatud rahvusliku kokkukuuluvuse tunnetusest ja tahtest säilitada eesti laulukultuuri siinsetes hajutatud ühiskondades tulid kokku, et laulda. DP põlves oldi kogetud koorilaulu võimet meie kultuuri tutvustamisel ja selle tervislikku/terapeutilist mõju raskete olude helendamisel, mis ühtlasi arendas nii ilumeelt kui ühendavat keelt, eriti võõra kultuuri keskel igapäeva elu rajades. (Nüüdseks on ka teadused jõudnud lõpuks uurimustega tõestada, et koorilaul on psühholoogiliselt ja füüsiliselt tervendav, soodustades stressivastaste hormoonide suurenemist ja alandades vererõhku).
New Yorgi Eesti Naiskoor NY Eesti Haridusseltsi all-organina loodi Meta Noorkuke eestvedamisel, kes oli koorijuhiks olnud Augsburgi laagris. Neist 16-nest lauljast on tänaseks meie keskel veel Ester Saarniit. Asutajaliikmetest laulis kooris kõige kauem Liina Hiiest, üle 30 aasta.
10. aastapäeval õnnistas õp. M. Saar koori lipu, mille valmistas kunstnik Karl Pehme kavandi järgi ja kinkis koorile Helmi Lepson-Kiik.
Nagu kõik organisatsioonid, nii vajab ka laulukoor juhatust ja igal aastal on peetud korrapärased koosolekud, juhatuse valimsed, liikmemaksu määramised ja palju muud, mis koori tegevusega seotud. Esinaisteks on üle aastate olnud vähemalt 21 isikut, neist kõige kauem Lydia Keerd, poole koori tegevusaastatest. Esimeseks esinaiseks oli Elsa Saue (†), järgnesid (ja mitte selles järjekorra) Linda Mardna –Vaher (†), Illa Toomepuu, Ester Saarniit, Asta Nigol, Lya Pals, Ursula Kodas (†), Helmi Lepson-Kiik (†), Liivi Lelpik-Lynn (†), Ines Sagar, Olga Leik (†), Lydia Wirkma (†), Riina Mälgi-Viise, Johanna Kase (†), Amanda Eiso (†), Lydia Keerd, Maria Viise-Zarins, Kadi Karist-Sarv, Epp Vinkman, Eha Brownell.
Lauluõde Aari Korn on kahtlemata olnud tegevliikmeks kõige pikemalt, lauldes kooris üle poole sajandi – 52 aastat. Aga poolele sajandile on ligidale jõudnud ka meie kauaaegne koorivanem Epp Vinkman, kelle tegevliikme aasta näitab juba 48 ja teisigi, kes meie koori ridades aktiivselt on osalenud üle 40, 30, ja 25 aasta. Ja on ka neid, kes on kooriga liitunud aastaks või paariks ja siis lahkunud, suuremalt jaolt elukoha muutuse või tööülesannete tõttu. Kooris on kaasa laulnud ka mitmed ameeriklased ja lätlased.
Koorilaul ei ole piiratud ainult rahvusliku laulukultuuri tutvustamise, säilitamise ja esitamisega, ning seltskondliku ja tervisliku heaolu rajamisega, vaid innustab ka heliloojaid, luues võimalusi uusloomingu tutvustamiseks ning noorte solistide edutami-seks. Seda kõike on New Yorgi Eesti Naiskoor 60 aasta vältel innukalt arendanud. Koor viljeles isamaalaule ajal, mil see ei olnud kodumaal võimalik, esitas uusloomingut, kantaate ja palju vaimulikke ja ilmalikke algupäraseid helindeid. Võime vabalt öelda, et koori 60-aastane repertuaar hõlmab üle 400 helindi, milledest mõned on jäänud ajalukku, lemmiklaule lauldakse aga ikka ja jälle.
Naiaskoori peamine panus on Eesti muusika interpretatsioon, eriti uue, kohati vägagi nõudlike helindite esitamine ja tõlgitsemine. Heliloojatest on koorile kirjutanud uusloomingut Kaljo Raid, Helen Tobias-Dues-berg, Urmas Sisask, Udo Kasemets, jt. Nende hulgas on kantaate “Vahimees, on’s ikka veel öö” ja “Väike reekviem”, läti keelest tõlgitud Bruno Skulte “Ilmus hele täheke”; Helen Tobias-Duesbergilt “Missa Brevis “ ja “Reekviem”, Urmas Sisaski NYE Naiskoorile pühendatud “Ood armastusele”, ning loendamatuid rahva- ja kirikulaule, mis on olnud kas uuslooming või saanud uue kuue, kui nimetada vaid mõningaid.
Koori on juhatanud 7 dirigenti: Meta Noorkukk (1950-1955), mag. Frederike Tanner (1955-1960), mag August Ruut (1961-1967), Valdeko Loigo (1967-1969), Valdeko Kangro (1969-1990), Maaja Roos (1990-1995), dr. Andrejs Jansons (1996 – praeguseni). Koor on selle aja jooksul kasvanud ja kahanenud ja kasvanud ja kahanenud, olles oma hiilgeajal 60 tegevliikmeline.
Aastate jooksul on eesti naiste lauluhelid kõlanud küll Beethoven Hallis, Fischer Hallis, Carnegie Recital Hallis, Carnegie Hallis, Merklin Hallis, CBS-i International Singers, Inc. seerias, Toronto Glen Gould Auditooriumis, New Yorgis toimunud maailmanäitusel, NY linna rahvusvahelistel näitustel, Central Pargis, kõigil Eesti Vabariigi aasta-päevade tähistamistel New Yorgis ja lugematuil eesti üritustel. On osaletud Balti laulupäevadel, Idaranniku Eesti Päevadel, Skandinaavia Pidustustel, kõigil Esto’del, 1994. a. alates kõigil laulupidudel Eestis ja paljudel nii naislauljate kui ühiskooride laulupäevadel ja rahvatantsupidustustel, esinetud iga-aastaste kirikukontsertidega ja koori kontsertidega. Lisaks on antud korduvalt kontserte ka teistes eestlaste keskustes nagu Baltimore, Connecticut, Lakewood, Long Island, Seabrook,jt.
See on olnud tohutu töö ja eriline distipliin, mis on kokku toonud need haruldased eesti naised tutvustamaks ikka ja jälle eesti koorilaulu kultuuri nii võõrastele kui meie uusloomingut meile enestele kaugel kodumaast. Seda on hinnatud “Music Lovers Guild” kirjaliku tunnustusega ja mitmete teiste tänutähtedega. Eesti Helikunsti Keskus andis koorile 25. aastapäeval au-aadressi nimetuse “USA Laureaatkoor 1975”. Kõigist Ameerika mandril loodud naiskooridest on NYE Naiskoor ainuke, kes veel tegutseb.
1994. aastal oli NY Eesti Naiskoor, tolleaegse esinaise Maria Viise-Zarinsiga ka Eesti Naislaulu Seltsi üks asutaja liige Eestis. EN Seltsi 15. aastapäeval Kaarli kirikus esindas NYE Naiskoori Aino Põldmets.
NY eesti ühiskonna tegevuses on NYE Naiskoor etendanud tähtsat osa, korraldades pidulikke aastapäeva tähistamise õhtuid, laulupäevi, iseseisvalt ja koos teiste kooridega, jõulukoosviibimisi, suvepäevi, kabareeõhtuid ja väsimatult kaunistanud koorilauluga paljusid teisi üritusi.
60. aastapäeva kontserdi lävel on küsitav, kas väheste noorliikmetega vananev koor on võimeline häälterühmades hoidma tasa-kaalu ja edasi tegutsema. On kahju, et noorem põlvkond pole leidnud küllaldaselt aega koorilaulu viljelemiseks. Ka viimase 20-aasta jooksul väliseestlasteks saanud noorem põlvkond Eestist on vägagi tagasihoidlikult olnud esindatud. Aeg on noortel otsustada, kas naiskoori laul kestab ja kaikub edasi NY pilvelõhkujate taustal või hääbub ajakära hammasrataste vahel, samal ajal kui järjest rohkem Ameerika koore vaimustatult eesti koorilaulu avastavad ja harrastavad.
Aime Andra
