Eesti keeleteadlane ja –uuendaja Johannes Aavik sündis 1880. aastal Pöide kihelkonnas Randveres, Saaremaal. Tema juubeli tähistamiseks korraldati Eestis sõnavõistlus Sõnaus, mille tulemused ilmusid 9. detsembril 2010 ka VES #49.
Aaviku huvi emakeele vastu algas Kuressaare gümnaasiumis. Keelealaseid õpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis (1902-1903), Nezhini ajaloo- ja filoloogiainstituudis (1903-1905). Ta lõpetas Helsingi ülikooli filoloogiakandidaadi kraadiga (1906-1910). Aavik tegutses prantsuse ja eesti keele õpetajana Jaltas, Tartus ja Kuressaares, töötas ka Postimehe toimetuses, oli haridusnõunik ning koolide peainspektor haridusministeeriumis.
Johannes Aaviku elutöö oli keeleuuendus, mis oma ulatuselt ja mõjult on ainulaadne kogu maailmas. Tema eesti keele koetise uuendamine ja sõnavara rikastamine on olnud tähelepanuväärne tänapäeva kirjakeele kujunemisel. Juba 1912. aastal algatas ta keeleuuendusliikumise ja esitas kavandilised peajooned artiklis “Tuleviku Eestikeel” (“Noor-Eesti” IV albumis). Ta püüdis rahvapärastada mitte ainult kirjakeele arendamist ja keele ilu põhimõtteid, vaid esindas ka keelekorralduse suunda. Tema ettepanekud sõnavara rikastamisel, uuendused morfoloogia (i-mitmus, i-ülivõrre jpm) ning süntaksi eestipärastamise alal leidsid enam vastuvõttu kui tema hilisemad soovitused.
Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt soome keelest), murdesõnu ja uudistuletisi. Tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on umbes 30 läinud eesti keele põhisõnavara hulka. Ettepanekuid levitas Johannes Aavik agaralt nii loengutel, ettekannetel ja pisitrükistes kui ka ilukirjanduslikes tõlgetes soome, prantsuse ja inglise keelest (Juhani Aho, Guy de Maupassant, Edgar Allan Poe).
Aavik toimetas ka ajakirju “Keeleline Kuukiri (1914-1916) ja Keeleuuendus (1925-1926) ning avaldas “Uute sõnade sõnastiku” (1919), “Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku” (1921), “Keeleuuenduse äärmised võimalused” (1924), “Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika” (1936).
Aavik lõi kunstlikult kümneid uusi sõnu (nt malbe, mõrv, naasma, relv, roim, uje, taunima, siiras, kolp, pädev, embama, lünk, õõv, morn, range, nõme, meenutama, nördima), lisaks mitusada laensõna soome keelest ja eesti murdeist (nt algupärane, avardama, edu, hetk, huvi, kiinduma, soodus).
Soome keelest võttis ta kasutusele selliseid sõnu, mille tüvi oli mõlemas keeles olemas (nt. lennukas, püstitama, jäse, almus, kääbus, kõiv, orb). Aaviku soovitusel soome keelest laenatud uued sõnad on nt haihtuma, hurmama, kogema, korvama, lakkama, moodustama, omama, süvenema, üllatama.
Kuigi soome-eeskujuline y leidis vastuvõtmist ainult keeleuuendust soosivais ringkondades, siis enesekohast tegevust märkivad verbid (hoiduma, murduma, rulluma, taanduma) said kiiresti keeleomaseks.
1944. aastal põgenes Johannes Aavik koos perekonnaga Rootsi, kus jätkas oma viljakat filoloogitööd ja uute sõnade väljamõtlemist elu lõpuni, kuigi nende levimine toimus nüüd palju väiksemas ringkonnas ja ei pääsenud sageli üldrahvuslikule tasandile. Mitmed neist on kasutusele võetud aastaid või isegi aastakümneid pärast nende väljapakkumist.
Johannes Aavik suri 17. märtsil 1973. aastal Stockholmis ja on maetud sealsele Metsakalmistule.
Aime Andra
