Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

VES ePood

epood new

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Sirje Kiin 2Oktoobris ametist lahkuv president Toomas Hendrik Ilves pidas 12. septembril viimase parlamendikõne seoses Riigikogu XIII koosseisu IV istungjärgu avamisega.

 

President rõhutas just nimelt parlamentarismi, mitte presidendirolli tähtsust Eesti demokraatia arengus: „Parlamentarism, päris parlamentaarne kord, küll paljude meelest tülikas, kulukas ja aeglane, on minu jaoks seaduste tegemiseks ja valitsuse moodustamiseks kõige õiglasem ja töökindlam viis, mis arvestab võimalikult paljude huvisid.“

 

Ilves on korduvalt kutsunud Riigikogu üles võtma endale rohkem initsiatiivi ning vastutust võrreldes valitsusega ning valitsuse suhtes, nii tegi ta ka seekord, meenutades parlamentarismi A-d ja O-d: „Mitte valitsus ei otsusta parlamendi eest, vaid seaduseandja seisab täitevvõimu kohal. See on parlamentarismi sisu ja olemus.“

Sirje Kiin 2Riigikogu ei suutnud taas kord presidenti ära valida, ükski kolmest kandidaadist (Siim Kallas, Mailis Reps, Allar Jõks) ei saanud isegi mitte ligilähedaselt nõutud 68 saadiku häält. Eeldused selleks olid üsna napid, sest praegu on Riigikogus kuus erakonda: isegi nelja erakonnaga koosseisud ei jõudnud enamasti 68 häält nõudva kokkuleppeni, välja arvatud ühel korral 2011, kui Riigikogus õnnestus Toomas Hendrik Ilves teiseks ametiajaks ära valida.


Liia Hänni, üks põhiseaduse assamblee liikmetest ja presidendi valimiskorra väljatöötajaist, selgitas äsja Facebookis uuesti üle, miks seati toona presidendivalimise künniseks kahe kolmandiku Riigikogu koosseisu nõue : “ Presidendihääletuse reeglid sündisid Põhiseaduse Assamblees 25 aastat tagasi. Riigipea valimine oli Assamblee jaoks kõige kõvem pähkel, mis põhiseaduse valmimiseks tuli katki hammustada. Korduvad hääletused erinevatele võimalustele president valida kinnitasid, et riigi põhiseadusliku konstruktsiooni stabiilsuse huvides eelistab assamblee enamus riigipea kaudset valimist. Redaktsioonitoimkonnale jäi ülesanne konkreetne valimiskord assamblee täiskogu ette tuua.

Sirje Kiin 2Tänavune Kotkajärve Metsaülikool leidis 49. aastat järjest aset Kanadas, Muskoka maakonnas asuvas eesti skautide suvelaagris, juhtmõtteks „Ehitagem eesti kojad!“

 

Seekordsed loengud ning arutelud olidki rohkem rakenduslikku ja praktilist laadi, alates arhitektuurist, sepakunstist, puitehitistest, genoomidest sünteetilises bioloogias, Estcubi projektist, mis viis Eesti kosmosemaade hulka, kuni ökoloogilisema kogukondlikkuse, majanduse, poliitika ja isegi liivlaste riigi ehitamiseni.

 

Eesti keele ja kultuuri säilitamiseks ja arendamiseks 1967 asutatud väliseestlaste legendaarses suveülikoolis ei unustanud me siiski kõnelda elavaist kirjandusklassikuist Helga ja Enn Nõust, Ilona Laamanist, Elin Toonast, aga ka Mats Traadist, Arvo Valtonist, Nikolai Baturinist, Hando Runnelist, Paul-Eerik Rummost, Ene Mihkelsonist ja Viivi Luigest, kes tõid kvalitatiivse pöörde eesti kirjandusse 1960. ja 1970. aastail ja kes on jätkuvalt viljakalt mõjutamas ning kujundamas ka tänast vaimumaastikku.

Sirje Kiin 2Noorema põlvkonna kultuurilehte, mille nimi on Müürileht, toimetavad rahvusvahelised eesti intellektuaalid. Ajaleht on pakkunud alternatiivseid ja värskeid vaatenurki autoritelt, kes on õppinud või töötanud mõne aja välismaal või elavad laias ilmas ka praegu.

 

Olen sel lehel hoidnud silma peal lisaks traditsioonilisematele kultuuriväljaannetele nagu Sirp, Looming, Vikerkaar, Keel ja Kirjandus, Tuna, Teater.Muusika.Kino ja Akadeemia, millise vaimse rikkuse üle on eestlastel põhjust uhkust tunda, eriti kuna enamus neist on koos arhiividega juba mõnda aega vabalt netis kättesaadavad.


Müürilehe viimane number on pühendatud globaalsetele eestlastele. Henri Kõiv kuulutab juhtkirjas rahvusriigid aegunuks ja lausa loomuvastaseks ning kutsub üles kujundama Eesti pigem reisiterminaliks: „Paraku pärinevad rahvusriigi ideed postitõldade ja voorimeeste ajastust ning nende loomisele eelnenud meeletud bürokraatlikud jõupingutused annavad tunnistust sellest, et riigid pole loomuomased moodustised. Rääkimata sellest, nagu riigi definitsioon oleks kuidagi lõplikult kivisse raiutud. /- - -/

Sirje Kiin 2Hiljutised terroriteod ja surmaderohked migratsioonilained Euroopas on ajanud Lääne, sh ka Eesti avaliku meedia kohati niisuguse hüsteeriani, nagu oleks tegu meile kõigile tuttavate humanistlike, euroopalike väärtuste täieliku kaotamisega, nagu oleks vägivald kõikjal maailmas mõõtmatult kasvamas, rumalus kogu ilmas võimule tulemas või juba võimutsemas. Kanaarilinnud hüüavad, et me seisame suure kuristiku äärel, kukume kohemaid alla ja varsti kaotame kõik?


„Eesti on suurel malelaual“, kirjutas luuletaja Jaan Kaplinski viimases Sirbis ja kinnitas, et geopoliitika polevat kusagile kadunud, maailma jagatavat endiselt geopoliitiliste huvisfääride järgi: “Ameerika on maailma­merede valitseja, nagu vanasti Inglismaa, Venemaa on kontinentaalne suurvõim“. USA olevat alustanud konfrontatsiooni Venemaaga, mistap Eesti on paisatud militaarsele eesliinile, ees ootab häving ning meil pole muud lootust, kui et suubuda tagasi Venemaa huvisfääri, sest „eestlased võiksid elada samahästi Vene kui USA mõjusfääris (Vene mõjusfäär pole Vene riik).

 

Vahe pole nii oluline, kui meie propaganda kinnitab ja mõnedki usuvad.“ Kaplinski näeb pääseteed: „Kardan, et kristlik-moralistlikku retoorikat harrastavad, tegelikult aga küünilised ameeriklased ei taju seda, et religioossele fanatismile toetuv ideoloogia on nagu must auk – sellest on peaaegu võimatu välja saada. Kommunistlik ideoloogia on selle kõrval midagi ajutist, nagu oleme näinud, ei kesta tema võim kaua. Praegune Venemaa on enam-­vähem prii nii kommunismist kui fanatismist, tema käitumist suunavad tema riiklikud huvid nagu lääneilma riikidelgi. Nii peaks olema võimalik neid arvestades jõuda üksteisemõistmisele, kompromissile ja – mis oleks eriti hää – ühisele tegutsemisele maailma ähvardavate ohtude ja jõudude vastu.“ (Sirp, 15.07.2016)

Sirje Kiin 2Mu 19-aastane pojapoeg Martin läks 4. juulil Eesti sõjaväkke – nagu tavaks on öelda – aega teenima. Tema teenimisaeg on 11 kuud. Muidugi loodame kogu perega, et selle 11 kuu jooksul ega ka pärast seda ei puhke sõda, et ta saaks koos 1700 eakaaslasega, kes asusid samal päeval aega teenima, rahulikult sõdurioskusi õppida ja treenida. Martin oli juba talvel elevil ja rõõmus, et ta võeti koos paari sõbraga vastu hea mainega eliitüksusse, Kuperjanovi pataljoni C-jalaväekompaniisse. Ta ei jõudnud ära oodata, millal “möll pihta hakkab”.


Kui sõitsime Tammsaare Vilde Sõprade Seltsiga 20. juunil Koitjärvele, Tammsaare maadele, pidime sõitma Piibe maanteelt eemale mõneteistkümne kilomeetrise ringiga, sest politsei ei lasknud meid otse sõita. Piibe maantee laiendusriba kasutati sel päeval NATO transpordilennukite maandumisrajana. Järgmisel hommikul lugesin lehest lühiuudist, et sel päeval tõi NATO Eestisse 300 km raadiusega tõrjeraketid. Mõistsin, kui vajalik on see samm heidutuseks, et tõrjuda Vene relvajõudude lennukeid, kes sooritavad juba aastaid naaberriikide õhuruumis ebaseaduslikke, provokatiivseid ning ohtlikke pimelende.

kaepaHilda Kaepa

Sirje Kiin 2Mul on olnud elu jooksul neli kodakondsust, kusjuures suurema osa oma eluajast olen sisuliselt olnud topeltkodakondsusega. Saatuse tahtel sündisin 1949 okupeeritud Eesti NSVs, kus sain automaatselt ilma oma otsuse või valikuta Nõukogude Liidu kodanikuks. Seda fakti, et olen rahvusvahelise õiguse kohaselt tegelikult ka sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik, hakkasin selgemalt teadvustama alles siis,  kui 1980. aastate lõpus tekkis Eesti kodanike komiteede liikumine, milles aktiivselt osalesin, valides ja ka kandideerides Eesti Kongressi liikmeks.

 

Mäletan selgesti päeva, mil sain Eesti Vabariigi kodaniku helesinise tunnistuse, mida hoian tänini alles kui reliikviat, ehkki seda toona keegi ametlikult ei tunnistanud  – mingi olematu riigi dokument. Oli palju neidki, kes kutsusid seda põlastavalt nn Rumesseni passiks, sest kodanike komiteede aktivist, muusikaloolane Vardo Rumessen oli need väliseestlaste rahalise toega välja võidelnud, välismaal trükkinud ja poolsalaja Eestisse toimetanud. Aga sümbolina oli ja on sellel minu jaoks esimesel tõeliselt omal isikutunnistusel hindamatu väärtus. Ka esimest Eesti Vabariigi tumesinise kaanega passi hoian hoolega tallel. Niisiis aastaist 1949 kuni 1991 olin topeltkodakondsusega nii N. Liidu kui ka (salaja) Eesti Vabariigi kodanik.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Christmas Ad

2016 joulud

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo