Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

15. oktoobril jõudsid kohalike valitsuste valimised Eestis finaali. Ülejärgmisel päeval, kui olime saanud tulemusi pisut seedida, oli vihmane taevas Tallinna kohal pahaendeliselt tumedaks tõmbunud. Lausa “keskpäevapimedus”! Selle eest süüdi oleva sudu oli Saharast Euroopa kohale toonud torm Ophelia.

Septembris kinnitas Facebook ehk maakeeli Palgeraamat (aitäh kirjanik Olev Remsule mõnusa eestikeelse nimevaste eest), et USA presidendivalimiste ajal levitati sotsiaalmeediakanalis umbes 3000 reklaami, mis olid makstud kinni tuvastatavalt vene päritolu rahadega.

Minu vanemad pidasid sõjaeelset “õitsvat Eesti” rahulikuks ja kenasti arenevaks maailmanurgakeseks. Eestiga enne II MS kokku puutunud välismaalased tundusid sageli samal arvamusel olevat, toetudes näiteks sellele, mida Marion Foster Washburne ja Ronald Seth tollal Eesti kohta kirjutasid.

Kui asusin 1967 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat õppima, oli mu eriala valikul peamiseks motiiviks see, et tahtsin emakeelt paremini tundma õppida, tahtsin koduses imeilusas keeles kirjutamisest omale elukutse teha, tahtsin emakeele eluõigust kaitsta.

Meie defektsete ID kaartide teema on püsinud üleval sellest ajast saadik, kui peaminister Jüri Ratas Lääneranniku Eesti Päevadelt hiljuti Tallinnasse tagasi jõudis.

Septembri algul lahvatas Eesti meedias ID-kaardi skandaal, mis paisus mõnede kommentaatorite arvates lausa maailmalõpuliseks, justkui olnuks Eesti e-riigi maine ühe ropsuga täiesti hävitatud kogu maailma silmis. Teiste arvates polnud tegu millegi muu kui järjekordse teoreetilise turvariski ilminguga, mis on tarkvaraarenduste loomulik protsess, kusjuures kõik sellised riskid on eeskujulikus ning eesrindlikus e-Eestis alati suudetud maandada, st alati on leitud uued, turvalisemad ID-lahendused enne kui reaalne, kasvõi ühe ID-varguse oht realiseerunuks.

Sirje Kiin tegi hiljuti katse riputada Eestis tegutsevale Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale (EKREle) nn ürgfašismi silt kaela, rakendades selleks noppeid 1995.a New York Times’is ilmunud Umberto Eco esseest “Ur-fascism”.

 

Kuna meil Eestis toimuvad kuu aja pärast kohalike tasandi valimised, näikse pr. Kiini arvamuslugu sobivat kategooriasse “valimis- ja vastupropaganda”, eriti, kuna mu vana tuttav Sirje on vist endiselt Vabaerakonnaga seotud.

 

Kahtlen selles, kuid pole kindel, – kui EKREl õnnestuks saada võim kunagi enda kätte – kas “Auschwitzi väravad taasavataks, ja mustsärklased ilmuksid uuesti välja Itaalia linnade platsidele,” nagu Eco kujundlikult kirjutas eelpoolmainitud arvamusloos. Mitte, et Eco oleks EKREst midagi teadnud.

 

EKRE eellugu ja mõned EKRE “prominendid” teevad mind närviliseks küll, umbes samal moel, nagu Donald Trump mind aeg-ajalt rahutuks teeb. Olgu tegemist EKREga või Ameerika presidendiga, jääb selline tunne, et mingi osa nende ideedest istuvad mulle küll, kuid nii Eestil kui ka USAl pole siiski väga vedanud, mis puutub konkreetsetesse isikutesse, kes neid poliitikaid ellu viia püüavad.

 

Minu põhjused selleks, miks ma EKREsse teatud ettevaatusega suhtun, on väga konkreetsed. Paljud neist erinevad aga hüpoteetilistest argumentidest, mida Kiin

siin hiljuti tõi. Sellest kõigest võiks kunagi tulevikus pikemalt kirjutada.

 

Viimane trikk, millega EKRE kohalikud aktivistid (Lihulas) hakkama said, on plaani teatavakstegemine kavatsuse suhtes taastada 2004 a. valitsuse poolt suure käraga teisaldatud Lihula monument. Lihula monumenti ilmestab sõduri kuju koos sakslastele iseloomuliku kiivri ja Schmeisser püstolkuulipildujaga, erinevalt täiesti teise kaliibriga õnnestunud monumendist Pärnus, mis on lihtsalt mustast marmorist koos sõnadega “II Maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnuile” ning Eesti kaitseväe embleemiga. Kas EKRE soovib Vene karu ja Läänt torkida populismist, provokatsioonilisest tahtest või pooletoobilisusest lähtudes on ebaselge.

 

Varem või hiljem võiks Eestis sündida üks pesuehtne konservatiivne erakond, kes seisaks selle eest, mida meie põhiseadus ütleb: “Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Hetkel pole Eestis aga näha ainsatki teist poliitilist parteid, kes praotaks sel teemal sama tihti suud – hoolimata EKRE kärnadest – kui EKRE.

 

Sirje Kiinil ei tundu oma arvamusloos (“Anname tuld!” Kelle pihta?”) sama hea 20-20 silmanägemine olevat, kui Umberto Ecol enesel. Eco pelgas pruuni ja musta värvi ilmselt rohkem kui punast, kuid tema murelik kirjand ürgfašismi kohta sisaldab siiski korduvaid hoiatusi totalitaarsete ja autoritaarsete ideoloogiate ja nende võimaliku tagasituleku suhtes üldiselt. Kui võtta Eco nummerdatud argumendid järjest, siis enam kui pooled neist käivad sama hästi kommunismi kui ka haakristimentaliteedi suhtes. Lp. Sirje tundub aga “rosinaid (selektiivselt) noppinud” olevat, nähes palki hitlerlaste silmas, jättes aga tähelepanu juhtimata vähemalt sama suurtele palkidele Stalini ja teiste punaste “tegijate” silmis.

 

Näen hetkel suuremat ohtu vasakpoolsuse populaarsuses ja vasakäärmusluses, kui paremekstremismi nö ‘potentsiaalis’. Umberto Eco kirjutis ilmus aastal 1995, lühikest aega pärast Francis Fukuyama rõõmuhõikeid ajaloo lõpu kohta stiilis “meie võitsime, punast ohtu enam pole”. Tegelikult pole see oht kusagile kadunud. Profülaktilisi kaitsepookimisi kommunismi ohtude vastu tehakse Läänes harva, Eestist konkreetselt rääkimata, samas mil fašismi on nö “idioodi visadusega” 80 aastat süstemaatiliselt taunitud. Inimkond või siis vähemalt Ida-Euroopa ootab ikka Nürmberg II korraldamist, hindamaks kommunismi kuritegusid. Eesti ise on endiselt lustreerimata.

 

Briti konservatiiv Christopher Monckton on üks vähestest, kes küsib: “Why is there an astonishing lurch to the far totalitarian Left?” Ise pärin: “Miks on Bernie Sanders USA noorte hulgas nii populaarne? Kas neile pole räägitud, et tasuta lõunaid pole tegelikult olemas”?

 

Kes jälgib Eesti meediat teab, et mitu eesti noorsoole kardetavat ürgvasakpoolset on väljunud nüüd kappidest. Loe näiteks, mida Priit Hõbemägi ja Mihhail Lotman on hiljuti kirjutanud Ahto Lobjakase ja Olev Remsu kirjatükkide kohta, millised on sisuliselt bolševismi õigustada üritavad apologeesiad. Edgar Savisaar omakorda, kes surfas 25 aasta eest enesele kasutoovalt intrite vastasel lainel, on osutunud suuremaks intriks, kui intrid suutsid ise kunagi olla.

 

Kahtlen veidi selles, kas näeme kunagi jälle USA pealinnas 30 000 valgesse mähitud KKK liiget. Küll tegutseb aga USAs ja Euroopas relvastatud, põranda-alune, hästi organiseeritud ja kardetava maailmavaatega tont nn. “antifa” (antifašistliku) liikumise näol. Loe: “FBI, Homeland Security warn of more ‘antifa’ attacks” (Politico). Riietatuna mustadesse rõivastesse, käivad nad ringi kaetud nägudega ja üritavad sallimatult suud kinni toppida kõikidel, kes ei nõustu nende ideoloogiaga. Mussolini ilmselt muigaks.

 

Olgu nad pruunsärklased või hävituspataljonlased – selliste tegelaste provokatsioonid ohustavad vabadust ja vabadusi, tuues halvimal juhul kodusõja meie koduõuedele. Pruunsärkluse vastand pole mitte sirp ja vasar ega vasakanarhism. Pruunsärklusele ja kommunismile seisavad vastu ühiskonnad, kes oskavad elada vabadena, astudes samme enese kaitsmiseks totalitarismi ja teiste äärmuslike düstoopiapisikute eest.

 

Jüri Estam

Tänavu 50. korda toimunud Kotkajärve Metsaülikoolis Kanadas, Muskokas olid terve nädala kestnud arutelude peateemadeks põlisrahvaste väljavaated, tehnoloogia ja küberkaitse, kuid pea kõik meie arutelud jõudsid lõpuks välja ikka Eesti tuleviku küsimusteni.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo