Eesti rahva tulevikku mõjutavad faktorid on iive ja eluea pikkus. Üldiselt võttes on loomulik iive pärast taasvabanemist olnud negatiivne, ainsaks erandiks on minimaalse tõusuga 2010. aasta. Kui aga vaadelda ainult eestlasi, siis on alates 2008. aastast nende loomulik iive positiivne (2008: +595, 2009: +916, 2010: +1704). Võrreldes 1989. aastaga on Eestis elavate eestlaste arv kahanenud 2000. aastaks 963 281-lt 930 219-ni, ent eestlaste osatähtsus kasvas 2011. aasta rahavaloenduse kohaselt 61,5%-lt 67,9%-ni, seda osalt mitte-eestlaste väljarände tõttu 1990ndate alguses.

Priiuse põlistumise seisukohalt on iga päev tähtis, kirjutas Postimees 28. märtsi juhtkirjas. Üks päev võib olla eriline, aga iga päev priiuses on tähtis. 

Eile lehvisid Eestis lipud. Lauldi, tantsiti, tehti teleülekandeid, mängiti veebis mälumängu ja nii edasi – üritusi jagus pea igasse maanurka. Neid, kes soovisid üheskoos just sel viisil tähistada priiuse põlistumise päeva – päeva, mil praegune iseseisvusaeg sai pikemaks kui sõjaeelne –, soosis ka ilm. Ehkki õhk oli talviselt karge, paistis peatset kevadet kuulutav märtsipäike juba soojalt.

Olen korduvalt võtnud sõna EA II diskussiooni kohta, mis on nüüd vaibumas. Mõningaid lisatähelepanekuid andis viimati ÜS Raimlas toimunud arutelu, milles jagasid oma seisukohti raamatu peatoimetaja ja üks autoritest, ajalooprofessor Anti Selart ning ÜS Raimla vilistlane, ajakirjanik, suhtekorraldaja ja tõlkija Erkki Bahovski. Minu käsutuses on ainult ühe ÜS Raimla noorliikme referaat koos paari osaleja kommentaaridega, aga need paistavad olevat asjalikud. Diskussiooni üheks põhilisemaks teemaks kujunes ideoloogi ja ajaloolase elukutsete omavaheline kooskõla tänapäeval.

Varem on olnud juttu negatiivsetest hinnangutest eestlaste ajaloole. Ajaloolisel arengul on läbi aastasadade ikka mingi seos, mittemillestki ei teki midagi. Pärast taasiseseisvumist on olnud eriti aktuaalne endise Eesti Vabariigi ajaloo ümberhindamine, kusjuures domineerivad negatiivsed seisukohad. Eesti ajaloo keskaega käsitleva II köite ilmumisega tabas see ka meie vanemat ajalugu. Loobuti mõistest ”muistne vabadusvõitlus” ja leiti, et oli peamiselt sellel alal aset leidnud Kirde-Euroopa ristisõda, kusjuures ristisõdalaste-seiklejate vallutamist püüdsid asjatult-mõttetult takistada kohalikud riikluseta ja rahvuseta omavahel vaenujalal seisvad hõimud. Kuidas oli aga ristisõdalaste riikluse ja rahvusega – ning üksmeelega?  

Eesti ajaloo II köitest on varem juttu olnud. 5. veebruaril leidis aset laiahaardeline arutlus, milles mitmed autorid selgitasid ja põhjendasid oma nägemusi. Seda refereeris Postimees, kus avaldati ka oponentide sõnavõtte, eriti Lauri Vahtre ja Andrei Hvostovi arvamusi. Päev hiljem sai samas sõna Eva Piirimäe. Selline diskussioon on kasulik, aitab mõista ja selgitada mitmeid üllatusi tekitanud vaatekohti. Üldiselt väärib teos tunnustamist, aga mõned põhimõttelised vaated ka vaidlustamist. Ajaloo kirjutamine ei allu kindlatele reeglitele ja selle tõlgendamisel on laiad piirid. Nende määritlemine on ajaloo jooksul tihti olnud seotud poliitiliste eesmärkidega.