Kui meie esivanemad aegade hämaruses jõudsid Läänemere kaldale ja jäid siia peatuma, eks olnud ka siis probleeme teistega, kes nende kannul püüdsid end siin maksma panna. Võib-olla ka nendega, keda nad eest leidsid? Need probleemid lahendati tookordsete tavade kohaselt. Seda pole jäädvustanud kroonikad, sellest saab aimu maapõues säilinud allikate kaudu, millest lähtuvad arheoloogid oletusterikkas ajalookäsitluses.

Rahumeelsed kontaktid pole jätnud endast palju jälgi, kuigi võib oletada, et need olid ülekaalus. 

Eesti taasvabanemisel jäid lahendamata mitmed probleemid Venemaaga. Üks neist on piiriküsimus. See on vaheaegadega olnud aktuaalne kõikide nende aastate jooksul. Alguses majanduspiiriks nimetatud, hiljem kontrolljoonena tuntud Eestit ja Venemaad lahutav piirijoon on saanud väljaehitatud piiri ületamise punktid, aga seda on Eesti poolt poliitiliselt vaadeldud ajutisena. Venemaa vaatleb seda aga lõplikult kinnistatud piirina, millel ainult puudub eestipoolne heakskiit. Seda probleemi olen varem käsitlenud (”Kus on piirilepingu enda piir?” – VES 29.11.2012), lähtudes Mihkel Langebrauni selleteemalisest artiklist (Postimees 12.11.2012). Läbirääkimised on vahepeal nii kaugele jõudnud, et nende arvatavaid tulemusi kommenteeritakse Eesti meedias. 

Eesti taasvabanemiseelsed üritused on saavutamas veerandsaja aastast vanusekoormat, mida katsutakse väärikalt tähistada. Viimati kehtis see loomeliitude pleenumi kohta. See toimis seekord samas kohas: Toompea lossis vabas Eestis. Ettekannetega esinesid tookordsed osalejad nagu Heinz Valk ja Rein Veidemann, praegusest juhtkonnast president Toomas Hendrik Ilves ja Riigikogu eesotsast Ene Ergma. Vabadus-aegse põlvkonna nimel kõnelesid näitleja Mari-Liis Lill ja teatrikriitik Ott Karulin. Viimane rõhutas: ”Iga uue põlvkonna põhiolemus on kahelda senitehtus. See on loomulik protest maailma vastu, mille loomisel pole saadud kaasa rääkida. Nagu 25 aastat tagasi totalitaarsuses, on ka tänases demokraatias loomeinimeste roll olla kanaarilind, hoiatus läheneva ohu eest.” 

Kuna 27. märtsil sai taasiseseisvumise järgne iseseisvuse aeg pikemaks maailmasõdade vahelisest iseseisvuse ajast, tähistati seda ühekordselt priiuse põlistamise päevana. Sel puhul oli mitmeid sõnavõtte ja arutlusi. Postimehes kirjutasid ajaloolased Jaak Valge ja Eero Medijainen. Esimese sõnul olid eestlased esimesel iseseisvusajal rohkem Eesti ühiskonna ja riigi käekäigust huvitatud ning ka poliitiliselt kirglikumad kui täna. Ta ütles, et loodud vabariik oli väärikas riik, mille saavutusi hinnates võiks panna hindeks neli. 

Eesti rahva tulevikku mõjutavad faktorid on iive ja eluea pikkus. Üldiselt võttes on loomulik iive pärast taasvabanemist olnud negatiivne, ainsaks erandiks on minimaalse tõusuga 2010. aasta. Kui aga vaadelda ainult eestlasi, siis on alates 2008. aastast nende loomulik iive positiivne (2008: +595, 2009: +916, 2010: +1704). Võrreldes 1989. aastaga on Eestis elavate eestlaste arv kahanenud 2000. aastaks 963 281-lt 930 219-ni, ent eestlaste osatähtsus kasvas 2011. aasta rahavaloenduse kohaselt 61,5%-lt 67,9%-ni, seda osalt mitte-eestlaste väljarände tõttu 1990ndate alguses.

Priiuse põlistumise seisukohalt on iga päev tähtis, kirjutas Postimees 28. märtsi juhtkirjas. Üks päev võib olla eriline, aga iga päev priiuses on tähtis. 

Eile lehvisid Eestis lipud. Lauldi, tantsiti, tehti teleülekandeid, mängiti veebis mälumängu ja nii edasi – üritusi jagus pea igasse maanurka. Neid, kes soovisid üheskoos just sel viisil tähistada priiuse põlistumise päeva – päeva, mil praegune iseseisvusaeg sai pikemaks kui sõjaeelne –, soosis ka ilm. Ehkki õhk oli talviselt karge, paistis peatset kevadet kuulutav märtsipäike juba soojalt.