Rahvusvahelisel naljapäeval, 1. aprillil heidetakse paljudes riikides avalikult nalja. Pole täpselt teada, kuidas see traditsioon alguse sai. Vembuviskamise festival oli juba keltidel ja vanadel roomlastel. Võib-olla on ka mingi seos kevadise pööripäeva pidutsemistega. Üks kuulus 1. aprilliga seotud lugu pärineb 16. sajandist, kui juliuse kalender vahetati gregoriuse kalendri vastu. Juliuse kalendris oli uus aasta liikuv püha, mis jäi 25. märtsi ja 1. aprilli vahele. Kuid gregoriuse kalendris tõsteti uue aasta algus 1. jaanuarile. Nende üle, kes sellest muutu-sest teadlikud ei olnud või seda teadlikult eirasid, hakati nalja heitma. Kuid kalendriteooria ei selgita siiski, miks 1. aprilli naljategemine kogu Euroopas levis.

Enne möödunud aasta jõulupühi lugesin ühes teleajakirjanik Ivan Makarovi (www.hot.ee/raadius) kesknädala kommentaaris huvitavat tähelepanekut:  „Sattusin mõni nädal tagasi eestikeelses (,,,) Delfis uudisele sellest, et Putin vilistati välja. Vaatasin ka foorumisse – umbes 80 % eestikeelsetest arvajatest sõimasid Delfit, toimetajat (...)  ja kaitsesid Putinit. Kusjuures vene foorumites oli vahekord umbes 50:50 või kaldus vaekauss isegi Putini kritiseerijate poole. Oleksin ma mingi täiesti kõrvaline inimene kusagilt New Yorgi oblastist, oleksin ma sellise eesti foorumi ja ka isamaaliseima erakonna tegude järgi otsustanud, et Venemaa poolel on õigus ja et Eesti astus vabatahtlikult NSV Liitu. Mul on vahel selline kuri tunne, et vene propagandal õnnestus see, mis oli õnnestunud omal ajal ka lääne propagandal – õõnestada seest. 

Varemgi on täheldatud, kuidas uued ajaloolaste põlvkonnad ajalugu ümber kirjutavad. Faktid jäävad, muutub tõlgendus, kusjuures mõni fakt on tundmatuseni moonutatud  (VES 08.03.). See kehtib ka viimase maailmasõja ja okupeeritud rahvaste vabadusvõitluse kohta. Kuna elavad veel tunnistajad ja aktiivsed osalejad, avaldavad nad vahel ka imestust. Viimati tegi seda üks Taani vastupanuliikumise juhtisikuid, öeldes, et paljud ajaloolased on vahepeal teeninud tuntust, kiitust ja kuulsust kirjeldades sõjaaegset vastupanu sel kombel, et osalejatel on raske seda ära tunda.

Jälle on Läänemere kallastele saabumas kevad. Idakaldal paukus üsna kaua pakane, võimutses kindral Talv. Ründas ka läänekaldaid, rabas isegi Taani saarteriiki paarikümne öise miinusega ja kaanetas jääga siseveekogud. Soojad Atlandi hoovused asusid aga vasturünnakule ja lõid kindral Talve tagasi Bornholmi lumevallide taha, kust ta ööseti pommitas külmakahuritega, aga oli peagi sunnitud taanduma idakaldale. Jätkas seal võimutsemist, lumesaju ja tuisuga, libedate teede ja ummistunud liiklusega. On siiski taandumas Sinimägede taha, ka vabastamas Skt. Peterburi oma blokaadist, lootes edukale tagasitulekule järgmise aasta ringis. See kõik on korduv ja möödaminev, päike saab rohkem võimu ja kevadlilled tärkavad, karud ärkavad talveunest, rändlinnud tulevad tagasi ja jätkub looduse igavene ringkäik.

Märtsi algul oli Delfis teade, et Venemaa presidendivalimiste eel on Youtube'is ilmunud provokatiivne video, kuidas Eestil on plaanis okupeerida Leningradi oblast ning sundida sealsed elanikud eesti keelt rääkima.Sellest selgub, nagu oleks Eesti kaitseministril Mart Laaril küpsenud salakaval plaan Venemaa vallutamiseks. Laari piltidega illustreeritud videos on näidatud Eesti kaart, kus Jaanilinna tagune piirkond on juba märgitud Eesti riigi omaks. "Leningradi oblast tahetakse Venemaast eemaldada ning kuulutada Eesti riigi koosseisu. Sealsed elanikud sunnitakse rääkima eesti keelt, vastasel juhul muudetakse nad "teise sordi" inimesteks," väidab provokatiivne klipp. Ähvardava häälega diktor kuulutab, et ka Gruusia sündmusi ei osatud ette ennustada.

Lugesin hiljuti ühe taani kolumnisti mõttemõlgutusi. Ta kirjutab, et tema nooruses 1956. aastal olid kommunistid pahad. Ka veel 1968. aastal, samuti natuke 1989. aastani. Siis said kommunistidest Ida-Euroopas enamikus sotsiaaldemokraadid või sotsialistid. Kuna pärast 1989. aastat ei saanud kommunistid enam olla vaenlased, tuli leiutada uus ja palju halvem, nimelt natsionalism.

Seda vajalikku vaenlast on ka agaralt otsitud ja mingil määral juba mõnes kohas avastatud. Aga nüüd võime hüüda: ”Suurim on leitud!” Aga kus? Ikka Ungaris, mis on täis vaenlasi! Siis peame jälle nagu 1956. aastal koondama tähelepanu Ungarile. Kas nad ei oska korralikult käituda?