Siinsetes kommentaarides on varem juhitud tähelepanu Saksamaa ja Venemaa püüdlustele leida ühist ajalooversiooni. See hõlmab ka Eesti ajalugu, milles sakslastel on roll kui ”kultuurikandjad”,  venelastel aga vallutajate ja haldajatena. Viimati käsitlesin neid püüdlusi venestuse ja Vabadussõja tõlgendamisel, aga palju aktuaalsem on vaatekoht okupatsioonile, milles mõlemil on oma osa. Siin tulevad vene ajaloolastele appi saksa kolleegid, kes oskavad viisakamalt põhjendada. Seda olen paar aastat jälginud ja ka kommenteerinud. Alustasin topeltartikliga “kriminaalsest hoolimatusest” ja ENSV legaliseerimisest (VES 29.11. & 4.12.2008), jätkasin topeltartikliga “Kas Vabadussõda taas jutumärkides?” (VES 13. & 20.05.2010), millele järgnesid artiklid välisabist Eesti ajalooteadusele (VES 10. & 17.06.2010) ja viited ulmelisele ajaloole (15. & 22.07.2010). Ka on olnud juttu katsest ümber hinnata Vabadussõda (26.08. & 30.09.2010).

Olen oodanud Eesti ajaloolaste seisukohavõttu kahe saksa päritolu Eestis töötava ajaloolase arvamustest mitme Eesti ajaloo võtmeküsimuse kohta. Nüüd tegi seda Toomas Karjahärm viisaka kriitikaga (Sirp 15.10.) Ta refereerib Brüggemanni ja Mertelsmanni mõttevahetust „Mis teeb Eesti ajaloo maailmale huvitavaks?”. Brüggemann kirjutab üldistades, et „eksklusiivsust taotlevad rahvuslikud narratiivid” pole maailmale huvitavad, nendega pole suurt midagi pihta hakata. Mertelsmann seevastu arvab, et rahvuslik ja regionaalne ajalookirjutus jäävad koos rahvuslike traditsioonide, kooli, mõtlemisviisi ja ajaloost kirjutamise eripäraga ka tulevikus domineerima ning transnatsionaalsusest, mis võib-olla on mööduv moeröögatus, ollakse tegelikult veel üsna kaugel.

Tutvustasin hiljuti lühidalt koguteose ”Sõja ja rahu vahel” II köidet, mis sisaldab Eesti saatuse kirjeldust esimesel punasel aastal (VES 23.09.) Nüüd on seda ka retsenseeritud Eestis. 15. oktoobril avaldas Sirp kaks selleteemalist artiklit. Aro Velmet pealkirjastab oma panuse ”Eesti ajalookirjutuse stiilinäiteid”, Andrei Hvostov ”Kaval Ždanov ja lihtsameelne Eesti eliit”.
Neist esimene on noor mees – 22-aastane USA Pennsylvania ülikooli hariduse ja laiahaardelise taustaga.

Sõnavabadus on tihti ainult ilus sõnakõlks, mida saab ära kasutada, aga mille raken-damine oleneb kehtivast poliitilisest süsteemist. Teoreetiliselt kehtis see isegi N. Liidus, kuulus samuti kuritarvitatud mõiste ”rahvademokraatia” juurde.
Läänes loetakse seda demokraatia põhialuste hulka ja on laiahaardelisem, aga siingi on teatud piiranguid. Vahel on keelatud blasfeemia, näiteks siin Taanis, aga seda paragrahvi pole kasutatud ristiusu halvustamise puhul. Nüüd on see muutunud aktuaalsemaks, nõutakse islamikriitikute karistamist. Mõnes riigis on kuriteoks holokausti eitamine. Rumalustele jääb siiski veel palju ruumi.

Meediaklubi ”Impressum”, millest on varem juttu olnud (VES 03.09.2009), korraldab vahetevahel kohtumisi Venemaa ajaloolastega, kes õigustavad Venemaa käitumist ja suhtuvad üleolevalt endise provintsi, nüüdse pisiriigi Eesti taotlustesse kirjutada enda ajalugu. Nende kohtumistega kaasneb tavaliselt pikem intervjuu Keskerakonna nädalalehes Kesknädal. Viisakaid küsimusi esitab poliitikatoimetaja Ivari Vee. Näiteks hõivas ta varem positiivselt Venemaa ajaloolasi Aleksandr Djukovit ja Mihhail Deljagini (VES 27.08. & 03.09.2009). Ta jätkab ”rahvavalgustaja” panust, viimaseks tulemuseks on pikem intervjuu Jaroslav Targa nimelise Novgorodi Riikliku Ülikooli riigi ja õiguse ajaloo professori Boriss Kovaljoviga (Kesknädal 15.09.).

Eesti ajaloos on erilist osa mänginud spontaane vastupanu punasele terrorile 1941. aasta suvel, mida tuntakse Suvesõja nime all. Juba enne Eesti vallutamist sakslaste poolt püüdsid eestlased metsavendadena tõkestada Stalini käsu kohaseid hävitusplaane ja päästa ka inimelusid. See viis kokkupõrgetele, mis nõudsid ohvreid. Oma hävitustööl mõrvasid hävituspataljonlased paljud tihti juhuslikult ettejäänud inimesed.

Lähtudes Juhan Liivi motost ”Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta” alustas õigusteadlane Herbert Lindmäe selle suvesõja ajaloo materjalide kogumist ja analüüsimist. 1999. aastal üllitas ta esimese käsitluse Tartumaa kohta, suhteliselt lühikese sisuga, ainult ligi 400 lk. 2002. aastal ilmus järgmine Virumaast (583 lk.) ja edasi kahe aasta vahega: Viljandimaa (2004, 432 lk.), Pärnumaa (2006, 520 lk.), Valgamaa (2008, 464 lk.) ning viimasena käesoleval aastal Järvamaa (688 lk.).