Eelmistes kommentaarides käsitletud poliitilise olukorra taustal on sugulust Venemaa arenguga. Balti Venemaa Uurimise Keskuse direktor Vladimir Juškin vaatles hiljuti Marko Mihkelsoni viimase raamatu valguses tänapäeva Venemaa probleeme. Tema arvates hakkas juba 1991.–1993. aasta revolutsiooniliste sündmuste käigus kujunema uus Venemaa riiklik bürokraatia, mis peagi omandas varasemast tuttavad nomenklatuuri tunnusjooned. Endise nomenklatuuri esindajad, kes tulid võimule koos demokraatliku liikumise esindajatega, võtsid presidendi- ja valitsusstruktuurides taas kasutusele neile omased nomenklatuursed meetodid ja mehhanismid ning nii hakati valitsemisotsuseid jälle langetama kuluaarides (Postimees 20.03.)

Elu läheb kiiresti edasi ja mõni asi jääb kahe silma vahele. Vahel on see teadlik, soov vältida probleeme. Unustuse hõlmas on palju ruumi, oleme seda konstateerinud süsteemide vahetusel.
Hiljuti kritiseeris Venemaa välisminister Sergei Lavrov Genfis ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgul Eesti ja Läti kodakondsuspoliitikat. Ta sõnas: „Praegu nõuab suuremat tähelepanu rahvusvähemustele inimõiguste tagamine, eriti selliste häbiväärsete näidete kontekstis, nagu krooniline kodakondsuseta isikute probleem Lätis ja Eestis“. Venemaa oskab ÜRO areenil räusata. NSVL riigijuht virutas aastakümneid tagasi isegi oma kingaga vastu lauda.

Eestis lõi suuri laineid endise kaitseministri, nüüdse haridusministri, füüsik Jaak Aaviksoo artikkel, milles ta näib viitavat Fichte filosoofiale, „meie” ja „nende” vastasseisule, argumenteerides, et riigil on õigus oma kodanikele valetada vms. (Diplomaatia 2011, nr 3). Seda arvates tituleeris Tallinna ülikooli endine rektor Rein Raud tema artiklit küüniliseks (EPL 24. 03.). See põhjustas väga elavat arutelu. Pikemaid teaduslikke analüüse avaldasid Tallinna Ülikooli õppejõud filosoof Jüri Eintalu (Sirp 01.04.) ja Tartu Ülikooli poliitikafilosoofia õppejõud Eva Piirimäe (Postimees 01.04.)

Kevadet vaadeldakse kui uuenduse sümbolit. Uuendused ei hooli siiski aastaaegadest. See kehtib isegi sõdade kohta, mida oleks praktilisem alustada varasuvel, lootusega kiirele võidule. Aga nagu ajalugu näitab, on tulemuseks vahel pigem aeglane kaotus. Elan juba 66 aastat Euroopa väikeriigis Taanis, kes selle aja jooksul on läbi teinud lääneriigi normaalse arengu. Liitus külma sõja algul 1949 kohe NATOga, astus 1973 tolleaegsesse Euroopa Ühendustesse, millest volituste laienemisega pärast Maastrichti lepingut 1993. aastal sai Euroopa  Liit. Eesti sai selle liikmeks 1. mail 2004.