Eesti taasiseseisvumise ajal tekkinud unistuste utoopilisusest on palju räägitud, kuid nende luhtumine pole kuigi laialt teadvustatud, ning veel vähem on see teadvustamine inimeste reaalseid valikuid mõjutanud. Üheksakümnendatel uskusime, et ehitame üles läänemaise (ja võib-olla isegi põhjamaise) heaoluriigi, mis saab igaveseks aluseks eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimisele.

Mikk väga tahaks, et iga lapsevanem, kes püüab oma lapsega eesti keeles rääkida saaks ka tuge heade raamatute, muusika- ja jutuplaatide ning filmide näol. Mikuga kontakti võttes võib jõuludeks lapse sussi sisse pugeda esivanemate keel! Tegelikult tegutseb Mikk aastaringselt: annab nõu, paneb soovitud raamatuid ja muid materjale posti võib proovib suveti kaasa tuua, kui ta Ontariosse Kotkajärve kanti jälle satub...

Mikk tooks head lugemist ja kuulamist ise teie jõululaatadele kohale, kui saaks. Aga ta ei saa – Mikk on Eestis.

Vaatasin eelmisel neljapäeval Eesti Televisioonis jutusaadet „Kahekõne“, kus stuudios olid Indrek Treufeldt ja Neeme Raud. Tegemist oli väga huvitava intervjuuga. Indrek töötas ju mitu aastat Brüsselis ETV korrespondendina ja Neeme on juba üle kahekümne aasta elanud New Yorgis ning edastanud sealt uudiseid nii ETV-le kui ka Eesti Raadiole, mis nüüd on Eesti Rahvusringhääling. 

Indrek küsis Neemelt, kuidas talle on meeldinud tema töö Ameerikas nii pikkade aastate jooksul, ja kommenteeris, et teda ajab segadusse USA poliitiline süsteem oma kongressi ja senatiga. Eks see nii olegi, et elus ajab segadusse see, mida sa ei tunne ega tea, kõik vana ja tuttav aga on imelihtne.

Olen sageli kirjutanud sellest, kui vähe asjad siin ilmas muutuvad, ja sellest, kuidas meile tundub, et me oleme kõigega kuidagi seotud. Vanasõna: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“ on minu meelest üks elu põhitarkusi. 

Lugesin äsja Pierre Salingeri raamatut „With Kennedy“ („Koos Kennedyga“), mis ilmus kirjastuselt Doubleday & Company 1966. aastal. Mis mulle selle raamatu juures kõige enam meeldib, on viis, kuidas autor kirjeldab aega ja olusid, mil võim läks Eisenhoweri administratsioonilt üle John F. Kennedyle – vanimalt presidendilt, kes selle ajani Ameerikas oli olnud, noorimale, kes selleks ajaks kunagi Ameerikas olnud. Pierre Salinger oli president Ken-nedy pressisekretär, seetõttu on tal täpne ülevaade tolleaegsete võimukandjate probleemidest. Peab meeles pidama, et tol ajal olid ajalehed kõige tähtsamaks informatsiooniallikaks ja vaid suurimaid väljaandeid võeti tõsiselt.

Eestlaste massiline ränne Soome tööle ja elama tekitab soomlastes imestust ja hämmingut, aga põhiliselt suhtutakse hõimuvendadesse ja –õdedesse positiivselt. Eesti madalat elatustaset ja puudulikku sotsiaalkaitset kirjeldavad artiklid Soome meedias on pannud soomlased mõistma, millistest olu-dest paljud eestlased tulevad. Kolimine välismaale, mõnda vanasse Euroopa riiki, on paljudele Eesti peredele ainus võimalus, et elada inimväärset elu – või et üldse ellu jääda. Kõik te teate, et ma ei liialda.

Kas te aga teadsite, et Soomes on töötukassas praegu arvel üle 8000 eestlase? Või et eelmisel aastal maksti ainuüksi Helsingis toimetulekutoetust enam kui tuhandele eestlasele?

Terve suve jooksul küsisin endalt toimuvat pealt vaadates korduvalt, miks ma ei kirjuta selle kohta artiklit. Ja vastasin: see ei muudaks midagi. Lauristin kirjutas, Kivisildnik kirjutas, paljud kirjutasid. Et rahva ja riigi vahele tekkinud lõhe süveneb, et nii edasi enam ei saa. 

Aga saab küll. Mis mõtet on avaldada arvamust ruumis, mida Aare Pilv tabavalt nimetab „kurdiks ajastuks”? Peale selle, et saaks endal südamelt ära, või hoopis närvi mustemaks.

Võim valdab vaba mõtte tasalülitamise mehhanisme perfektselt.