Olla hea naaber on tähtsam kui omada häid naabreid. Kui sina aitad naabrit, siis tuleb tema heal meelel sullegi vajadusel appi. Seega oli täiesti enesestmõistetav, et kui mu naabrid kutsusid mind appi oma 60-meetrist kasvuhoonet üles panema, siis olin ma kohal nagu viis kopikat. Kui suur nende kasvuhoone tegelikult oli, sai mulle selgeks, kui olin kohale jõudnud. Neli inimest olid juba plastikut hakanud kasvuhoone karkassile peale tõmbama. Kujutage vaid ette – see tohutu suur plastik oli ühes tükis, 60 meetrit pikk ja 14 meetrit lai! Tegu oli sama kattega, mille eelmisel aastal torm kasvuhoonelt maha rebis ja seetõttu ei olnud see just kõige paremas olukorras.  

See on vist küsimus, mida kõige rohkem küsitud igal pool maailmas. Ja  nii küsis seda mu sõber  Lakewoodi suvepeol välibaari juures, kus tollal veel katust polnud. Mul oli mõttevälgatus ja vastasin: “Tead mis, mu vanus on täpselt mu sünniaasta kaks viimast arvu”. Ta jäi mõttesse ja ei mäleta, kas leidis õige vastuse, sest sellest päevast on väga palju aastaid möödas. Järgmisel aastal leidsin, et ei saa enam seda ilusat vastust kasutada, sest olin aasta vanemaks saanud, kuid siis leidsin lihtsa lahenduse: lisasin sünniaastale 1 ja nüüd on neid juba 59 lisatud. Ilma, et te edasi loete, kas oskate välja rehkendada mu vanuse teades, et mu vanus on mu sünniaasta kaks viimast arvu plus 59.

Oxfordi ülikooli sotsioloog David Stuckler ja Stanfordi ülikooli meditsiini abiprofessor Sanjay Basu kirjutavad ajalehes New York Times, kuidas kasinus inimesi tapab (How Austerity Kills). Muu hulgas tuuakse negatiivse näitena esile ka Nõukogude Liidu lagunemise järgne šokiteraapia Eestis. Seoseid tööpuuduse ja enesetappude vahel on Stuckleri ja Basu sõnul jälgitud juba 19. sajandist alates. Tööd otsivad inimesed lõpetavad ise oma elu kaks korda suurema tõenäosusega kui need, kellel töökoht olemas on.

Enamus vanemaid inimesi kannatab nõrgeneva kuulmise all, olles sunnitud tarvitama kuuldeaparaati. Püüan alljärgnevalt lugejaile selgitada kuulmisprobleemi olemust. Ma pole aga kõrvaarst, vaid insener. Käsitlen ainet seepärast füüsikalisest – akustika – küljest. 

Alustame küsimusega, mis on “heli” või “hääl” ja kuidas seda määratleda. “Väike Entsüklopeedia 2002” annab siin definitsiooni: “(Heli on) keskkonnas lainena leviv võnkliikumine.” Inimese keskkonnaks on tavaliselt õhk. Helienergia tagajärjel edasi-tagasi võnkuvateks (“lainetavateks”) osakesteks on õhu molekulid. Viimased, vastu kõrva trummikilet põrgates, annavad heli edasi sisekõrvale, kus spiraalikujulises elundis nimega tigu asuvad kuulmisnärvide otsad.

Meie perekond kolis Narva 1934, kui minu isa määrati sealse Puhk & Poegade ärijuhiks. 1940 meie elasime vanahärra Abramovi üürimajas Vestervalli tänaval. Tänava ääres oli üks vürtspood ja üürimaja asus selle taga. Nende vahel oli väike haljasala aiamööbliga. Üürnikel oli kombeks, eriti suvel peale õhtusööki, tulla sinna istuma ja arutama maailma sündmusi. Eriti ärev oli maailma poliitiline olukord juunis 1940. Vähem kui aasta tagasi oli Hitler alustanud sõda, Molotov-Ribbentropi lepingu tagajärjel istus Punaarmee lääne Eesti baasides ja nüüd ähvardas Venemaa Eestit ja Lätit baaside lepingu mittetäitmisega, millele järgnes uus järelandmine. 

Üks mu hea sõber kirjutas mulle, et „Eesti on maa, mille kevad on ära unustanud“. Küllap on tal õigus.

Möödunud laupäeval sõitsin ma Põlvasse kohtumisõhtule Pizza Olive´is, mida juhatab Olvi Raie koos oma kokast abikaasaga. Pizza Olive asub Eesti Maanteemuuseumi kõrval. Ma pole sellesse muuseumisse veel jõudnud, aga mul on kavas seda teha koos oma pojapojaga. Alati, kui keegi mulle maanteemuuseumist räägib, teeb ta seda väga entusiastlikult ja hoogsalt, kiites seda asutust taevani. Eksponaatide hulgas on ohtrasti vanemat, aga ka uuemat tehnikat ja küllap on see ka nii välja pandud, et vaatajal on põnev. Miks muidu muuseum nii palju kiidusõnu väärib.