Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

rita valge

Intervjuu Metsaülikooli 2018 lektori, Saaremaa muuseumi juhi Rita Valgega

 

Rita Valge on üks lektoritest Kotkajärve Metsaülikoolis 18.-25. augustil, 2018.

 

Intervjueeris Anu Grabbi.

 

AG: Palun räägi alustuseks pisut endast.

 

RV: Olen sündinud Kuressaares. Juured on Muhus ja otsapidi ka Narvas. Olen lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo erialal, kaitsnud magistritöö nõukogudeaegsest kunstipoliitikast. Töökarjäär algas Rahvusarhiivis valvuri ametist, hiljem töötasin juba publitseerimistalituse juhatajana ja projektijuhina lähiajaloo uurimiskeskuses. Edasi viisid huvid mind muinsuste juurde, töötasin sel alal nii Pärnus, Viljandis kui Kuressaares. Muuseumipisiku sain 2011. aastal, kui kureerisin näitust Eesti Ajaloomuuseumis „Pärandatud maastikud. Nõukogudeaegne militaarpärand

Saaremaal“. Viimased kuus kuud olen olnud Saaremaa muuseumi juht.

 

AG: Kuidas läheb Kuressaare lossil?

 

RV: Kuressaare lossil läheb paremini kui kunagi varem. Loss on hoolega kindlustatud ning kui vaenlasel suurekaliibrilisi kahureid ega piiramistorne kasutada pole, peab piiramisele tükk aega vastu. Nüüd saame ka tuuliku, mis kaitsjatele leivajahu jahvatab, oma lossi õllevaru on ka olemas, nii et vaatame julgelt tulevikku.

 

linnus

Saaremaa muuseum asub Kuressaare lossis (linnuses).

 

AG: Kas vaimud ikka rändavad ringi?

 

RV: Sel suvel pole justkui näinud, aga on olnud ka palav ilm ja palju külastajaid, mis vaimudele tõenäoliselt ei meeldi. Eks vaimgi taha puhata. Talvel loodame jälle trehvata.

 

AG: Kuidas eristub Kuressaare loss teistest muuseumitest, mõisatest või teistest olulistest hoonetest?

 

RV: Vaadake pilti, siis saate aru! Kuressaare kindlus on erakordselt hästi restatureeritud, suur, esinduslik, Kuressaare sümbol.

 

AG: Laiendaksin nüüd teemad muuseumitele üldisemalt. Kas muuseumid võivad olla ka ülerestaureeritud, muudetud liiga „europäraseks?“ Kus läheb sinu  jaoks piir originaalitunnetuse ja digiüledoosi vahel? 

 

RV: Muidugi! Ülerestaureerimine on lihtne. Samas ei tohi unustada, et ka restaureerimisel on oma ajalugu ja erinevatel ajastutel on olnud au sees erinevad restaureerimiskontseptsioonid ja trendid. Nii on ka Kuressaare loss näinud erinevaid aegu. Üks esimesi suuremaid restaureerimistöid toimus 19. sajandi algul, mil varemetesse jäänud lossile pandi peale katus. Tollal leidis loss kasutust laopindade ja töökodadena. 20. sajandi alguses, kui loss anti rüütelkonna kasutusse, hävitati ehitustööde käigus päris palju keskaegset materjali. Lossi kasutati rüütelkonna esindusruumidena, aga ka muuseum toodi sel ajal lossi ruumidesse. Järgmine suurem restaureerimine oli 1980. aastatel. Toonane restaureerimispraktika üritas taastada keskaega, kahjuks tihti oletuste najal. 1980. aastate keskpaigast pärinevad ka praegused püsinäitused. Kõige teaduspõhisem restaureerimine toimus mõned aastad tagasi, kui konserveeriti ja restaureeriti kogu kindlustuste süsteem konvendihoone ümber. Restaureerimistöödele eelnenud ehitusarheoloogilised uuringud muutsid oluliselt ka varasemat Kalvi Aluve poolt väljakäidud linnuse kujunemise lugu.

 

AG: Aga muuseumites kõik need lisatud ekraanid... Kui palju sobib moodne tehnoloogia vanadesse hoonetesse? Kui palju peaks jätma ruumi ettekujutlustele ja fantaasiale, kui palju vaja „puust-ja-punaseks“ teha?

 

RV: Muuseum on üks tähtsamaid ajaloo eksponeerijaid ja visualiseerijaid. Kuidas seda kõige kõnekamalt teha, on olnud põhiküsimus muuseumimaailmas aastaid. Muuseum ei saa ega tohi suurema elamuse nimel leiutada uut ajalookäsitlust, vaid see peab olema võimalikult ehe. See on n-ö muuseumi usalduse küsimus, mis teeb muuseumist ka teaduskeskuse.

 

Kuid pole kahtlust, et muuseumid muutuvad. Üha vähem kohtab ekspositsioone, mis on üles ehitatud kronoloogilise printsiibi alusel. Palju rohkem leiame temaatilisi käsitlusi. Muuseumides

domineerinud vitriinkapid on jäänud minevikku. Muuseumid püüavad külastajat suhtlema, lugusid jutustama, aktiivselt kaasa mõtlema panna. Aktuaalsel teemal ja hästi tehtud näitus kõnetab kindlasti. Võtmeks ongi “kõnelev muuseum”. 

 

Selge on ka see, et mõned arengud on ummikteed, aga kui eksida kartes uut ei proovi, ei toimu arengut üldse. Muidugi pole vaja muutumist muutumise pärast, vaid kindla eesmärgi suunas. Tehnoloogia on vahend, mitte eesmärk omaette ning seda ei tohi üle hinnata. Eks me kõik ole kohanud muuseumides mittetöötavaid ekraane. 

 

Vahest parimad lahendused on seal, kus uus ja vana on tasakaalus. Täpsemalt – kus ehe, ajastutruu elamus antakse edasi nüüdisaegsete, tänapäeva inimesi kõnetavate vahendite ja meetoditega. Kus hariduslik eesmärk ja sisu pole maksnud lõivu elamuse ja emotsiooni ees. Kus

ruum toetab ekspositsiooni ja vastupidi.

 

On üks vana seksistlik ütlemine, et tagant gümnaasium, eest muuseum. Muuseum peaks olema vastupidi – tagant muuseum, eest gümnaasium. See tähendab, et hea eksponeeringu taga peavad olema põhiväärtused.

 

AG: Missugused on probleemid muuseumide puhul? 

 

RV: Hea ekspositsioon vajab pühendumist ja aega, paraku ka raha. Viimase nappus, et mitte öelda puudumine, on olnud heade näituste loomisel kaikaks kodaras. Siit edasi minnes võiks küsida, kuidas on ajaloopärandi elushoidmise ja edasikandmisega igapäevasel tasandil. Olgu tegu traditsioonide või erinevate teadmiste ja praktikatega. Jällegi, sõltub. Näen inimesi, kes on võtnud selle südameasjaks ning teinud väga palju, et traditsioonid ja praktikad säiliksid.

 

AG: Ja nüüd paar traditsioonilist küsimust. 

 

Mida ootad metsaülikoolilt? Mida oled sellest varem kuulnud?

 

RV: Eelkõige kohtumist huvitavate inimestega. Metsaülikoolist olen kuulnud, et seal käivad ägedad inimesed ja on toredad korraldajad. 

 

AG: Mis ettekanne endal plaanis. Mis annab tunde, et käik Kanadasse läks asja ette?

 

RV: Räägin muuseumitest ja Eesti pärandikultuurist ning mälupoliitikast laiemalt. Miks seda vaja on, miks on meile meie identiteet eriti globaliseerumisajal tähtis. Kui saan huvitavat tagasisidet, huvitavaid kontakte ja ideesid, ning kui neid mingil määral õnnestub ka endal edasi anda, siis ongi käik asja eest.

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo