Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

Suurim tänu kõigile kes mu artiklile “Mälgi viiul ja mina” reageerisid ja Meeme Mälgi kohta väärtuslikku materjali saatsid! Toetudes nendele andmetele ja kasutades oma mälestusi, püüan anda ülevaate sellest ainulaadsest eestlasest. Nüüdseks on Mälgi elutöö kõlanud mitmel kontinendil ja seda naudivad kuulajad ikka veel, ehkki meister ise on ammu meie hulgast lahkunud.

Meeme Mälgi sündis Tartus aastal 1902. Tartu Õpetajate Seminaris õppides elas Meeme ühe viiulimeistri kodus ja seal arvatavasti ilmnesid tema võimed peenpuutöö ja muusikainstrumentide alal. 

Peale seminari lõpetamist asus ta koolijuhatajana tööle Simunasse, Virumaal. Haridus olekski jäänud Mälgi tööpõlluks, kõrvalharrastusena vahest töö pillide kallal, sest juba Eestis olevat ta ehitanud mõned viiulid (ka tšellod?). Sõda muutis aga kõik ja paiskas Mälgi põgenikuna Saksamaale, kusjuures Eestisse jäid kaks poega, Endel ja Ilmar.   Esimene suri Tallinnas mõni aasta tagasi;  teine aga hukkus vangina sõja ajal.  

Saksamaal, eestlaste suurlaagris Geislingenis, jätkas Mälgi oma erialalist tööd Geislingeni eesti algkooli juhatajana. Lisaks juhatas ta laulukoore ja organiseeris isegi laulupäevi. Intensiivseks tegevuseks kujunes aga uute viiulite ehitamine ja instrumentide parandamine.   Tulemused ei lasknud kaua oodata, sest Mälgi viiulite kvaliteet ja kõla saavutasid peagi laialdase tunnustuse. Nii sõitsin minagi 1948 Geislingeni, et uut viiulit osta. Selgelt on meeles, kui Mälgi mulle oma saadaolevaid pille demonstreeris  –  tõmbas poognaga pikad üksik- ja topeltnoodid üle keelte. Kuna viibisin 2-3 päeva Geislingenis, siis jäid need iseloomulikud, alati samad hääled kauaks meelde. 

Olin nüüd Mälgi viiuli omanik.  Selle põhja kleebitud sildil seisab:

Meeme Mälgi

Eesti  Estonia

Nr. 53,  AD 1948

Teksti kõrval on viikingilaeva pildike, nagu (vist) kõikidel Mälgi nimesiltidel. Praeguseks on mu viiul Eestis, annetatud Tallinna Teatri- ja Muusikamuuseumile. 

Kui oletada, et Mälgi nummerdas viiulid järjestikku, siis oli ta selleks ajaks valmistanud 53 viiulit. See ei pruugi siiski nii olla, sest Mälgi näitas mulle tookord (1948) üht viiulit mis pidi minema skautmaster Herbert Michelsonile. Viiul on tänini säilinud ta tütre Enda-Mai Hollandi perekonnas, kuid sildil seisab  “Nr. 90,  AD 1948”! Kas Mälgi valmistas 1948. aastal peale minu viiuli veel 37 uut viiulit  –  kolm viiulit kuus?   Võimalus on, et muudeti arvepidamist või et on kaasa loetud viiulite parandamised.  

Seerianumbrite alal pole ma kaugele saanud. Rootsis elanud eesti viiuldaja Alfred Pisukese (1926-2009) viiulil seisab  “Nr. 51,  1948”.   See on kooskõlas minu pilliga. Kahjuks puuduvad andmed viiulite kohta mille omanikeks said samal aastal eesti viiulikunstnikud Hubert Aumere (1913-1976) ja ta õde Zelia Aumere (1919-98). Hubert Aumere oli siis Müncheni Ooperi kontsertmeister, kel oli kasutada Stradivariuse viiul. Aga aastal 1948 andis ta Strad’i tagasi ja valis ühe hea Mälgi viiuli. Sellega siirdus ta dirigent Olav Rootsi kutsel Bogota’sse, sealse sümfooniaorkestri kontsertmeistri kohale (1950-1961). Aastaid hiljem, kui Aumere külastas New Yorki, vahetas ta senise viiuli uue Mälgi viiuli vastu (nr. 154) mis olevat olnud veelgi kõlavam. Pole teada mis sai tollest viiulist peale Aumere surma.

Michiganis elav muusikateadlane ja helilooja dr. Johannes Tall kirjutas, et temal olnud kaks Mälgi viiulit. Need on edasi müüdud. Ühe viiuli kohta andmed puuduvad, kuid teise nimesildil seisab:              

Meeme Mälgi

Simuna (Eesti)

Nr. (?)  AD 1963.

Johannes Tallil on samuti Mälgi tšello:                           

Meeme Mälgi

Simuna (Eesti)

Nr.  NY3, AD 1956

See pill on omaette haruldus, sest ta tagakülg on ühest tükist. Teatavasti on nii tšellodel kui viiulitel tagakülg kahest kokkuliimitud poolest, s.t. “õmblus” jookseb pikuti. Talli andmetel olevat Mälgi ehitanud 12 tšellot. Mälgi tšellol mängib USA-s ka Jüri Täht, samuti oli Mälgi tšello omanik eesti tšellist Kirill Tatar (1915?-1971). Viimast mainis mulle pianist Juta Zacharski. Muide, aastakümneid tagasi, Saksamaal DP laagris, oli mul au mõlemaga koos musitseerida.

Kui 1949. a. algas väljaränd Saksamaalt, lahkus ka Mälgi oma perega. Temale andis töögarantii kuulus Wurlitzeri muusikafirma New Yorgis, kus Mälgi töötas 1949-1954. Selle firma omanduses oli u. 10% kõigist säilinud Stradivari viiulitest (Antonio Stradivari ehitas kokku u. 1000 viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi, millest on säilinud ja teada u. 600, neist viiuleid vahest 300). Mälgi uueks ülesandeks sai hinnaliste viiulite hooldamine ning parandamine. Selle kõrval aga jätkas ta omal käel uute viiulite ja tšellode ehitamist. Kas ta ka mõne vioola valmistas, pole teada. Alates aastast u. 1957 töötas Mälgi iseseisvalt oma kodus College Point’is, NY. Mälgi tegevus ei piirdunud vaid New Yorgiga. Johannes Talli vahendusel käis Mälgi (vist) aastal 1962 Minneapolises, et hoolitseda Minnesota Symphony Orchestra instrumentide eest.

Meeme Mälgi suri New Yorgis aastal 1976.

Kellel veel on siis Mälgi viiulid?  

a.   Helilooja ja dirigent Taavo Virkhausil on nn. “St. Maria”  –   viiu,l mille tagakülge ehib Peet Areni maal Mariast ja inglitest (dateeritud 1946). Sildil seisab aga omapärase vaheastmena:

Meeme Mälgi

Eesti   Simona

     AD 1948

Nimelt USA-s hakkas Mälgi tarvitama “Eesti  Estonia” asemel  viiulitel ja tšellodel  “Simuna  (Eesti)”. Muide, kui keegi soovib omandada Mälgi kätetööd, siis see viiul olevat praegu saada.

b.     Õp. Valdeko Kangro viiuli numbri esimest arvu on raske näha (“? 41”). Kuna aga sildil seisab  “AD 1970, Simuna - Eesti”,  siis tohiks number olla 141.  

c.     Mälgi tütar, pr. Riina M. Viise, omab kahte viiulit.  Ühel neist on tavalisest täiesti erinev nimesilt arvuga  “1923/75”,  mille mõte jääb selgusetuks. Teist (tagumisel küljel maal Vanemuisest kandlega) tarvitab tütar Sirje Müller-Viise, kes ooperilauljana tegutseb Berliinis.   Lähemad andmed nimesildi kohta puuduvad.

d.     Riina Viise andmetel olevat mõni aasta tagasi olnud üks Mälgi viiul müüa Johnson Strings muusikaäris, Waltham, MA.  

e.     Maalikunstnik Arville Puströmi tütre Tiia viiulis näeme:

Meeme Mälgi

Simuna (Eesti)

RE 7   AD 1954

f.      Mälgi viiulit omasid veel Leedu viiuliprofessor Vasiliunas, Müncheni Raadio Sümfooniaorkestri abikontsertmeister Max Truth ja viiuldaja Martin Krooni Rootsis.

g.     Juurdelisatud fotol (1948 Geislingenis) hoiab Mälgi viiulit, mille tagaküljel on rahvariides tantsupaar. Selle pilli saatus pole teada.

h.     Kindlasti tean ühe viiuli hävingust, mille omanik oli dr. Siim Lind (surn. 1984), New Hampshire, USA.

Hiljuti kuulsin, et ühel New Yorgi  “suurema orkestri”  liikmel olevat Mälgi viiul. Saatsin küsimuse New York Philharmonic juhtkonnale ja sain ka kena vastuse, kuid nad pole Mälgi kohta midagi leidnud.  Muidugi on NY-is veel teisi ansambleid, nagu Metropolitan Ooperi orkester jt.   Neid ma aga pole küsitlenud.

Kui palju viiuleid kokku Mälgi ehitas? Johannes Tallile oli Mälgi öelnud kunagi ‘60-tes aastates, et on senini valmistanud u. 110 viiulit.  Lõplik arv tohiks seega ulatuda u. 200 viiulini, nagu seda kinnitab Avo Hirvesoo oma Eestis 1996 ilmunud raamatus “Kõik ilmalaanen laiali”.   Sama arvu väidab Alfred Pisukese õde Lea Komp Valgas.   

Jah, aga kui kokku lugeda kõik eespool mainitud viiulid, siis saame ainult 19, ligikaudu 10%.   Kus asuvad ülejäänud 90%??

Kahjuks juhtus ‘70-te aastate alguses õnnetus mis Mälgit ennast raskelt vapustas – tema töökojas oli tulekahju. Pääsesid küll valmis viiulid, kuid hävis sisustus, mitu pooleliolevat pilli, poognaid ja eelkõige paberikraam. Sellega hävis kogu elutöö arhiiv. Kultuuriloo seisukohalt on see suur kaotus. Kardan, et on võimatu restaureerida Mälgi pillide ajalugu. Nii jääb ka käesolev artikkel katkendlikuks, rohkete aukudega.   Loodan siiski, et olen suutnud lugejatele anda pildi Mälgist, kui märkimisväärsest meistrist.

Lõpuks, kui keegi soovib kuulda Mälgi viiulit, siis võtke  www.yahoo.com  ja tippige tiitellehel sisse:  “Arhivaarsed Avastused:  Alfred Pisuke”   Selle all avaneb muu hulgas muusikateadlase Alo Põldmäe tunniajaline loeng viiuldaja Alfred Pisukesest, kes esitab eesti heliloojate töid.   Loeng on huvitav, sest seal on juttu ka Mälgist. Lisaks saate nautida Alfred Pisukese esmaklassilist mängu ja Mälgi viiuli erakordselt kaunist kõla.

Raul Pettai

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo