Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Võiks arvata, et tänapäeval, kui kõik tundub olevat põhjani uuritud ja avastatud, sorteeritud ja läbi kammitud, ei ole kohta suurtele, ajalugu muutvatele leidudele. Kuid elu pakub meile üllatusi, mida iial ei oska ettegi kujutada, ja pakub neid ootamatult, andmata aega neid ette näha ja nendeks valmistuda. Veel enam, saatus paneb meid tõsiselt proovile, sest sunnib otsima vastuseid harjumatult suurtele küsimustele. Lugu, millest allpool kirjutan, on hargnenud viimase poolaasta jooksul ja on praeguseks arenenud vaid tõusvas joones.
2008. a. detsembri keskpaiku oli kunstiajaloolane Nicola Barbatelli Acerenza, ühe Lõuna-Itaalia väikelinna erapalees täitmas tellimustööd, kui ta silma hakkas kuskilt justkui tuttav portree. Täpsuse huvides lisaksin, et Barbatelli oli kutsutud kohaliku advokaadi poolt korrastama perekonna kunstikogu, mis sisaldas hulgaliselt maale, skulptuure ja tarbekunsti.

20. sajandi algul olid kollektsiooni lisandunud tuntud itaalia perekonna Segni varad, kuhu samutu kuulus hulk maale. Kunstiajaloolane nägi leitud portrees suurt sarnasust Firenze Uffizi galeriis hoitava väidetavalt Leonardo da Vinci autoportreega, pärast tagakülje puhastamist ilmnes eriti intrigeeriv fakt, paremalt vasakule oli peegelkirjas kirjutatud ladinakeelne tekst „PINXIT MEA”, mis peaks tähendama „Maalitud mind” või „Maalitud minu poolt” .
Uffizi teos, kujutades Leonardot keskealise mehena, oli pikki sajandeid olnud peamiseks allikaks geeniuse kuvandi loomisel, sellest oli tehtud loendamatu arv ko-piaid, see oli gravüüride, joonistuste ja kompositsioonide eeskujuks. Kui 1930tel aastatel avastati selle portree alt 17. sajandi maaling, kaotas portree oma originaali staatuse ja võeti püsiekspositsioonist maha. Müüt Leonardo väljanägemisest aga püsib siiani ja põhineb just sellel pildil. Leonardo da Vincist on veel ka joonistatud portreid, kunstniku kaasaegseid, kuid need näitavad teda märgatavalt vanema mehena.
Advokaadi peresiseselt arvati, et vastavastatud portree kujutab Galileo Galileid, kuid sellesse suhtuti leigelt ning kunagi ei olnud tööle antud eksperthinnangut. Kuna maal oli teostatud õhukesele puittahvlile, mõõtudes 60 x 44 cm, siis kasutati seda kergusest ja jäikusest lähtuvalt tihtipeale kandikuna, alusena pokaalidele. Barbatelli otsustas teost lähemalt uurida ja sai omanikult piiramatud volitused teosega oma äranägemise järgi ümber käia. Lähedaste sõprade, vendade Gianni ja Raffaello Glinniga moodustas ta töörühma ja pühendus täielikult sellele maalile.
Esmalt võeti ühendust Firenze lähedal asuva Leonardo sünnilinna Vinci muuseumi „Museo Ideale” direktori Alessandro Vezzosiga. Viimase reaktsioon oli üllatav: „Me saame igal aastal umbes sada analoogset kõnet, kus väidetakse, et on leitud Leonardot kujutav maal, joonistus või mõni tema käsikiri. Kõik on osutunud valeinfoks. Seetõttu ei saa ma teile aega pühendada.” Otsustati saata foto maalist elektrooniliselt. Po-le tunni pärast tuli Vezzosilt mitte vähem üllatav kõne: „Kas me saaksime kohtuda?” Töö toodi Vincisse ja üheskoos jõuti otsusele, et see on väärt põhjalikku, igakülgset uurimist. Vezzosi tegi ettepaneku korraldada Lõuna-Itaalias, töö leiukohas, näitus, kus peaeksponaadiks oleks vastavastatud maal. Näitus avati Vaglio raekojas 8. aprillil 2009. Lisaks deponeeris „Museo Ideale” üle neljakümne eksponaadi oma muuseumist, kus oli jooniseid, gravüüre, maalide koopiaid, dokumente. Näituseks koostas Vezzosi põhjaliku kataloogi, kus lisaks tema enda artiklile on avaldatud ka maailma ühe tuntuima Leonardo da Vinci uurija Carlo Pedretti kirjutis sellest maalist.

Nende kuude jooksul, mis näituseni jäi, uuriti portreed erinevate meetoditega. Napoli Ülikoolis tehtud keemiline ekspertiis tõestas, et suure tõenäosusega on tegemist 15. sajandi lõpu/16. sajandi alguse materjalidega. See puudutas nii paplipuust tahvlit, kui ka krunti ja värvipigmente. Sulg mehe mütsil osutus hilisemaks juurdemaalinguks, ka on hiljem üle maalitud huulte piirkonda. Pealt ja alt täiesti ühtlase paksusega puittahvel on koostatud erilisel viisil: kolmest osast kokkuliimitud keskosa on justkui raamistatud diagonaalselt tapitud servaliistudega. Pildipind ja ka tagaosa omab kriimustusi, mis paljastavad puidustruktuuri ja ka kihistusi maalitud pinnal, mis on omakorda kõnekad teose atribueerimisel. Teos läbis vaid konserveerimise ja delikaatse puhastuse, mistõttu on ta meie ees algupärasel kujul.
Peale keemilise ja kunstiajaloolise uuringu otsustati luua portreest 3D simulatsioon, et pead pöörates leida võimalik kattuvus profiilidega teadaolevatel Leonardot kujutavatel joonistustel. Kontrollimiseks valiti Leonardo õpilase Francesco Melzi sangviinitehnikas joonistus, mis asub Windsori Kuninglikus Raamatukogus. Valiti kaks suunda – klassikaline ja kaasaegne, mõlema suuna teostajateks eestlased. Klassikalist portreeskulptuuri asus tegema TLÜ maali ja maalitehnoloogia õppejõud Orest Kormašov, arvutisimulatsiooni EKA graafilise disaini tudeng Helen Kokk.
Tulemused olid üllatavad – veerandpöördes pea maalil on profiilis suuresti kattuv Melzi kujutatuga! Sõltumatult eestlastest tegi Chieti-Pescara Ülikooli professor Felice Festa anatoomilise uuringu, kasutades samuti Melzi portreed ja jõudis sama tulemuseni. Kirje „PINXIT MEA” grafoloogilist uuringut teostanud kriminalist Silvana Iuliano jõudis järeldusele, et „suure tõenäosusega kuulub see Leonardo da Vincile”. Kõik viimatinimetatud uurimistulemused esitati pressikonverentsil Roomas „Il Genio Leonardo” muuseumis Piazza del Popolol 5. juulil 2009. Pressikonverentsil viibis ka Eesti suursaadik Itaalias hr. Andres Tomasberg ja konsul Anneli Sooba. Lõuna-Itaaliast oli kohale toodud ka maal, mida ajakirjanikud ja huvilised võisid oma silmaga näha. 
Tuleb öelda, et maal originaalis on erakordselt mõjuv. Veenvus, mõjuvus, tõsiseltvõetavus ei kuulu teaduslikult tõestatavate kategooriate hulka, need on pigem intuitsiooni ja tunnetuse valdkonnast. Siiski kunsti ei saa hinnata vaid mõõdetavate suurustega. Kahtlemata olulised on faktid, mõnikord tundub, et mida sensatsioonilisemad ja kõmulisemad, seda parem. Kuid headele kunstiteostele on omane midagi faktide- ja teaduseülest – midagi, mis seostub pigem religiooniga ja kuulub üldinimliku tarkuse ja tõe sfääri. Seda pilti silmast-silma nähes muutub kogu selle ümber toimuv äkki tähtsusetuks, ettekanded, uuringud, kommentaarid kaotavad mõtte, isegi see, kas teos kujutab Leonardot või on tema autoportree ei ole enam tähtis – nii sügav ja rikas on nähtu. Kummaline, et kogu tõsidus, mis läbib teost ümbritsevat tegevust, tundub teeselduna ja ainus tõsiseltvõetav asi on teos ise. See võib olla ka antud ridade kirjutaja individuaalse kogemuse põhjal tekkinud arvamus, kuid sarnast mõju avaldas portree mitmele inimesele, ka antud valdkonnast väga kaugel asuvale. Võib-olla on seetõttu ka omanike huvi võrreldes algsega muutunud – esmasest soovist teos kiiresti tuua avalikkuse ette eesmärgiga tekitada sensatsiooni on saanud vajadus portreed pikemalt ja põhjalikumalt uurida ning seda tutvustada ettevaatlikult ja pigem valitud spetsialistidele, kui laiale avalikkusele. Väga oluliseks peetakse taustainfo kogumist – dokumentide ja materjalide otsimist, mis seostaks antud tööd leiukohaga, töö enda liikumise ja päritoluga. 
Muidugi nagu taolistes situatsioonides ikka, leidub palju skeptikuid ja vastutöötajaid, nagu ka eelmainitud Uffizi muuseumist. Samas on see ka mõistetav, sest sajandeid Leonardo da Vinci kuvandit omava monopoli alused on kõikuma löödud mingi juhusliku avastuse tõttu. Kui aga avaramalt mõelda, võib leiust muuseumile ka palju kasu olla – see kinnitab ju Leonardo da Vinci lähedast sarnasust ja ei lükka ümber kinnistunud kuvandit, lihtsalt algallikas ei kuulu enam muuseumi valdusesse. Nagu korralikus bestselleris on ka selles loos omad intriigid, segatud on raha ja poliitika ning on raske ennustada, kuhu see ühel hetkel välja jõuab. Kõiki peensusi pole praegu mõtet välja tuua. Teose vastu on huvi tundnud ka mitmed muuseumid, sealhulgas Ermitaaž Peterburis. Pole võimatu, et portree teeb esitlustuuri üle maailma ja seda näidatakse ka Eestis.  
Mis on siis need oletused ja fakid, mis lubavad seostada antud potreed Leonardo da Vinciga? Esiteks sarnasus Uffizile kuuluva maaliga. Kui viimane on osutunud mitte originaaliks vaid palju hilisemaks koopiaks (17.-18. saj), siis mille pealt see maaliti? 15.-19. sajandil oli portree maalimiseks mitu võimalust: maaliti modelli, mälu, mõne varasema kunstiteose (koopia või visandi) järgi või tehti autoportree. Uffizi teos ei saa olla modellilt maalitu (ka autoportree), samuti ei saadud seda maalida mälu järgi, sest visuaalselt täpne mälu kestabki vaid ühe põlvkonna. Jääb üle kopeerimise võimalus. Mille pealt oli võimalik kopeerida? Leitud teos ei oma küll 100%list kattuvust Uffizi maaliga, kuid väga sarnane on see siiski ning mõned detailid on identsed. Kokkulangevus?
Maal leiti Lõuna-Itaaliast Acerenzast. Kuulus Segni perekond Firenzest oli 15.-16. sajandil suhetes paljude kunstnikega, sealhulgas Leonardo da Vinciga. 17. sajandi alguses kolis perekond Acerenzasse, viies kaasa kogu oma vara, ka kunstikogu, mis võis sisaldada antud portreed. Veel ka teine võimalus: on teada, et umbes 45-50-aastaselt külastas Leonardo piirkonda Napo-list lõunas. Ta oli tihedates sidemetes matemaatik Bart-holomeo Luca da Pacioliga, kellega koos kirjutati teesid „Jumalikust proportsioonist”, mõlemad kuulusid matemaatikute vennaskonda, mille munkadest liikmeid elas lõunas. Usutakse, et Leonardo viibis seal eesmärgiga täiendada teadmisi kuldlõikest. Seega võis maal valmida kohapeal.
Maalil kujutatud mees on neljakümnendates eluaastates, seega klapib ka periood. Veel üks kokkulangevus?
Maalitehnilisest küljest ootab ees põhjalik uurimine. Esmasel vaatlusel aga ilmnevad olulised faktid. Maalitehnika on aegade jooksul muutunud ja teisenenud. Alati on muutused käinud käsikäes ajastu mõtlemisega ja olnud nii füüsiliselt kui filosoofiliselt seotud kujutisega. Renessansi humanistlik mõte pani liikuma muutused paljudel elualadel, maalis oli see seotud õlivärvi populaarsuse kiire kasvu ning sellega sobituvate materjalide täiustumisega. Maalitehnoloogia kõrgaeg langeb just 15. saj II poolde, kui nn. „Flaami meetod” saavutas oma täiuse. Meetod seisneb valge aluskrundi kasutamises ja sellele õhukeste poolläbipaistvate värvikihtide pealekandmises. Leonardo oli truu „Flaami meetodi” kasutaja, millest annavad tunnistust tema kaks lõpetamata tööd „Püha Hieronymus” ja „Kuningate kummardami-ne”. Kriimustused pildipinnal paljastavad valge krundi ja „ihuvärvi” vahekihi, millega kinnitati krundile kantud täpne joonis. See aeganõudev ja kulukas tehnika vahetus Itaalias kiiresti nn „Itaalia meetodiga”, kus võeti kasutusele tumedad krundid ja alusena valdavalt lõuend. Barokiajastul valgeid krunte praktiliselt enam ei kohta ja tehnika ununes pea täielikult. Niisiis vastab kasutatud võte käsilolevale ajastule – 15. sajandi lõpule ning on teada, et Leonardo töötas just selles laadis. Samuti on oluline sile pildipind ja õhuke värvikiht, paksu värvi kasutamist peeti halvaks tooniks just 15. sajan-dil. Taas kokkulangevus?
Teadaolevalt oli Leonardo da Vinci vasakukäeline. Tema aja kuulsatest kunstnikest olid vasakukäelised ka Raffael, Dürer, Michelangelo, Holbein, hilisemast perioodist näiteks Rembrandt, kuid Leonardot eristas neist üks põhitunnus: kirjutades liikus käsi paremalt vasakule. Seda on peetud kapriisiks, sooviks oma tekste kodeerida jm. Meie portree tagaküljel on paremalt vasakule kirjutatult „PINXIT MEA”, mis sisuliselt tähendab signatuuri või samastumist kujutatuga. Tundub loogiline, et kui kunstnik kujutab kedagi teist, kasutab ta oma nime (näiteks Jan van Eycki „Arnolfini perekonna” maalil on kirjutatud „Johannes Eyck oli siin 1434”). Kui kunstnik maalib ennast, ütleb ta „MINU maalitud” või „MINA olen siin”, seda enam, kui ta maalib portree kellelegi kingituseks ja ise selle töö üle annab. Paremalt vasakule kirjutamine oli geeniuse kaubamärk ja see võis olla täiesti piisav juba eluajal kuulsa Leonardo autorluse kinnituseks.   
Portreteeritav on veerandpöördes vaataja poole, täpsemalt 22,5˚. Selline asend on üldiselt tüüpiline autoportreele. 3D animatsiooni tegemise käigus tehtud avastus annab seletuse sellele asendinurgale ja osutab huvitavale paralleelile. „Codex Atlanticuses” (1119-leheküljeline Leonardo joonistuste ja kirjutiste kogumik) on joonis, mis kujutab kaheksanurkset peegelkambrit ja selles seisvat figuuri, hoidmas vasakus käes pintslit. See viib mõtte võimalusele, et Leonardo kasutas taolist kambrit ka selle portree maalimiseks. Kui vaadata kahe peegli lõikumissirget, on kummalgi pool peegelduv nägu 22,5 kraadise nurga all – täpselt nagu portreel!  See ei tõesta küll midagi, kuid milline kokkusattumus!
3. septembril k.a. Marateas toimunud konverentsil, mis oli sellele maalile pühendatud, esitas Napoli ülikool oma uurimisandmed, need puudutasid kasutatud värvipigmentide analüüsi kogu pildipinna ulatuses, tulemused olid hämmastavad – materjalid dateeritakse täpselt 15. sajandi lõpuga! Järgnes ka prof. Festa vahekokkuvõte põhjalikust kolju-uuringutest, tema väitel Acerenza portree ja Melzi portree kujutavad sama inimest, kusjuures viimasel on puudu osa esihambaid (see kujutab Leonardot vähemalt 20 aastat vanemana). Tundub uskumatuna, kuid sellist infot teadlased ei avalikusta riskita kahjustada oma mainet.  
Lõpetuseks veel ühest aspektist. Kui suuremate vaidlusteta peab enamik kunstiteadlasi ja uurijaid portreel kujutatut Leonardo da Vinciks, siis töö autorluse osas sellist üksmeelt pole. Osa kinnitab, et see on maalitud Leonardo enda poolt, osa omistab töö Raffaelile, autoriks on peetud ka Albrecht Dürerit. Pange tähele, nimetatakse perioodi absoluutseid tippe (samuti vasakukäelisi), ühtegi teisejärgulist kunstnikku mainitud ei ole. See viitab vaid maali erakordselt kõrgele tehnilisele ja kunstilisele tasemele, mis omakorda seab omad reeglid: tööd peab uurima igakülgselt ja erakordse põhjalikkusega. Sellega ei kiirustata, tunnistatakse, et töö uurimine on veel algusjärgus ja ees on palju olulisi etappe. Samas lõplik selgus võib saabuda ükskõik millal.

Orest Kormašov
TLÜ maali ja maalitehnoloogia õppejõud


Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo