Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

Head lugejad said juba nädalate eest teada, et 21. juulil avati Eesti Gaidide Maleva USAs ja Eesti Skautide Maleva USAs suvelaager „Süsijalg”. Nüüd on kaunis laagrinädal juba möödas, aga meeles on huvitavad tegevusrikkad päevad. Nädala jooksul oli tore näha, kuidas suuremad aitasid väiksemaid või siis mängisid nendega nagu oma pere lastega – olgu see metsamängu salkades, mingi muu tegevuse juures, vabal ajal peaväljakul, supelrannas ja isegi toidusabas. Kust aga tuli laagri nimi „Süsijalg”?  Teatavasti tegid Järvemetsa laagrialal varakevadel metsandus-tuletõrjespetsialistid nn prescribed burn ehk plaanitsetud kontrollitud põletamise, kus kohalikud tuletõrjujad/asjatundjad põletasid meie metsast risu ja väiksemaid kuivanud taimi. Seda tehti spetsialistide tungival soovitusel, põhieesmärgiga vähendada tulekahju ohtu, kuid ka looduse tervise huvides. Peale metsapõlengut saavad meie laagrile kohased männid ja mustikad paremini kasvada  ning ka muu loodus tärkab rohelisemana kui varem. Kui kevadel jüripäeva paiku oli all-laagrite piirkond alles tahmane ja must, siis Süsijala laagrisse saabudes oli metsaalune hoopis erksam roheline ning tervem kui varem. Hundud laulsidki julgelt ja rõõmsalt oma hüüdu: „Rohenäpp, rohenäpp, siin laagris olla on nii hea, Süsijalg, Süsijalg, siin loodus hakab kasvama!” Tuleks lisada skm Madis Linaski tähelepanekut, et prescribed burn'i tagajärjel on kasvanud ka metsa lindude elanikkond, nii numbrites kui linnuliikides, nende seas palju värvikirevaid ja laululinde… Kõik need, kes nädala Järvemetsa laagris veetnud, teavad, et jalad lähevad „Lakewoodi valges liivas” alati kohe mustaks. Aga need mustad jalad näitavad kõigile, et elame ja mängime looduses ning et seesama loodus jätab nii meie kehale kui hingele oma jälje. Jäljed, kas söesed või puhtad, mida metsa jätame, peavad olema gaidlikult ja skautlikult mittekahjulikud.  „Süsijala” ja „hea põlemise” teemaga kaasa minnes võttis hellakeste all-laager endale nimeks „Leegid” (juht ngdr Endla Sullivan, abijuhid gdj Liisa-Mai Ka-ruks ja gdj Lia Triantafylidis), gaidide all-laager „Süsimust” (juht gdj Helvi Sarapik, abijuht gdj Liivi Raidma, vanem ngdr Liina Sarapik), vanemgaidide all-laager „Susilepa” (juht gdj Aili Sarapik, abijuht gdj Ragne Olvet), gaidlaagri juhtkond „Lõkketuli”, hundude all-laager „Rohenäpp” (juht nskm Arno Sokk, abijuhid nskm Leelo Linask, skj Jaan Kangro, hj John Maasik, hj Carl-Erik Skonberg, hj Christian Einberg, vanem skm Madis Linask), skautide all-laager „Mustade jalgadega mehed” (juht skj Silver Laur), vanemskautide all-laager „Söetöötajad” (juht nskm Toomas Wilson, va-nem skm Gunnar Tamm), skautlaagri juhtkond „Pritsumehed”, lasteaed „Liivakast” (juht Siim Vanaselja) ja veteranide all-laager „Mesimets” (juht John Jester). Gaidlaagri juhtkonnas oli vanem ngdr Leena Kango, juht ngdr Hillevi Ets abijuhid ngdr Linda Kangro ja gdj Marissa Karuks ning komandant ngdr Liina Sarapik. Skautlaagri juhtkonnas oli vanem skm Alar Sokk, juht nskm AJ Laupa, abijuht skm Gunnar Tamm ning komandant skj Enn Sarapik. Köök võttis omale igati sobiva nime „Mustjala söökla”. Juba nädal enne laagrit saabusid kohale esimesed abilised, kelle töö ja vaevata ei oleks laager nii hästi õnnestunud – perenaised Virve-Kai Bulla ja Anne Holda ning värske USA mereväelane Enn Sarapik. Enn puhastas ja värvis ära kõik peaköögi söögilauad ja puhastas kogu peamaja. Anne ja Enn vedasid ambulantsist päikese kätte kõik madratsid, tuulutasid patju ja tekke. Talgutest, mis peeti nädal aega enne laagrit, võttis osa rida tublisid noori ja noortesõpru. Hellakesed all-laagris „Leegid”  nautisid metsas elamist, koos olemist, mängimist, laulmist, ujumist, saunas käimist, igasugust käsitööd, sporti ning hundude all-laagrile vallatute reidide korraldamist. Isegi Pipra Pood võeti nupukate plikade poolt pantvangi, kui need väikese hoone suure erkkollase kangaga sisse mässisid ja oma nõuded (karbitäis kompusid) poe uksele kinnitasid. Gaidide all-laager "Süsimust” võttis nii oma all-laag-ri kui ka üldtegevusest rõõmsalt osa. Nad ehitasid võimsa värava, osates isegi skaudid panna selle kallal tööle! Tänapäeva „tehnogaidid” olid kaasa toonud kaugjuhtimispuldiga kontrollitavad lambid, mida sai öösel põlema panna nii, et isegi välivoodist jalule tõusma ei pidanud. Teisipäevaõhtuse suure tormi ajal olid gaidid ainukesed julged, kes jäid ööseks oma telkidesse ega pagenud mujale varju otsima. Nii gaidid kui ka hellakesed said kogemusi lõngade värvimisega ja seebile vildikatte tegemisega. Vanemgaidide all-laagris leidus eriliselt andekaid ehitusmeistreid. Kõik vanemgaidid valmistasid endale voodid – peaaegu kõik 6 jala kõrgusel maast, puu otsas nagu poistel – ja ka oma all-laagri värava. Üks vanemgaid kommenteeris, et kõrgel puude vahel oleks nagu ohutum magada, kuna sinna ei pääsevat nii palju putukaid ja loomi. Vanemgaidid olid suureks abiks ja eeskujuks noorematele laagrielanikele nii üldtegevuse, köögis abistamise kui ka vabal ajal. Iga all-laagri liige sai olla „juht üheks päevaks”, et saaks pisut harjutada juhtimioskusi ja kindlustada juhtkonna järelkasvu tulevikus. Neid võiks nimetada ka laagri moedisaineriteks, kelle kavandatud riided torkasid silma eriti tantsuõhtutel.  Ka juhtide all-laagris olid gaidlaagri üldjuhid viinud oma elamise maast tükk maad kõrgemale. Ülisuurde köitest punutud voodisse mahtusid magama juht ja kaks abijuhti! „Süsijala” laagris sai palju põnevat ja vahvat läbi elada hundu all-laagris „Rohenäpp”. Hundukari koosnes 16 poisist, keda juhendasid mängulembelised ja loodust armastavad abijuhid. Kuigi hundulaagri kava oli tihe, leidsid poisid ise siiski võimalusi, millega nn vaba aega sisustada: kas see siis tähendas lisa lõkkenaljade nuputamist, kiikede ehitamist, laagri muinasjuttude ning legendide punumist. Üks hundu pani endale esimeseks ees-märgiks koju jäänud õekesele taskunoaga nikerdada midagi põnevat ning kohe kindlasti viia talle ka toosike kuulsat Lakewoodi valget liiva. Tihti oli pesumajades, radade vahel, metsaalustel, rannasõidu bussis või toidujärjekorras kuulda nende väsimatut refrääni lemmiklaulust „Vana viis”. Kuid sellest alla ei jäänud poiste armastus laulu „Lakewoodi liiv” vastu. Laulumeister ning sõnasepp Jyri Kork kindlasti noogutas taevakaugustes rahulolevalt ja muigavalt pead ning naeratas meile kui just nimelt laagri esimese suurema tuule ja äikesetormi tõttu evakueeriti noored metsa alt ning peamaja poole marssides kõlas tormist kõvemini hundude julge ja vali „laulame päikeses, hõiskame tormides!”  Peamajja jõudes leidsid poisid ees tormi eest varju otsivate rõõmsate hellakeste grupi. Kavakohase hellakeste/hundude ühislõkke asemel leidis peamajas aset täiehooline tormipidu, mis läks aina toredamaks. Võib öelda, et laagrilaulik lauldi  vist kaks korda läbi  – laul ja torm võistlesid omavahel, ning laul koos mänguhoo ja conga line’iga jäi võitja poolele. Kuumuse peletuseks tõi Pipra Poe rahvas noortele mahlajääpulgad. Öörahuks seadsid hellakesed end sisse ülemisele korrusele, poisid allkorrusele… ning uni vist kihutas mööda ja tormine öö oli lühike. Hambahaldjas pidi tormi ajal lausa kaks vahepeatust tegema peamaja korrustel!  Hundude lemmiktegevuste hulka kuulusid loomulikult Olevi järves suplemine, Pipra Poe külastamine, rannasõit, köiest ja puust ehituste valmistamine ja naljatamine lõkke ääres. Selle aasta hundukarja iseloomustas lauluarmastus ning tugev naljasoon. Asjalikke töömehi oli ka. Hundujuhid õpetasid sõlmi ja tööriistade kasutamist. Suurte juhtide ülevaatusel jäi poiste valmistatud pink seisma ka siis, kui sina istusid laagrijuht nksm AJ Laupa ja malevajuht skm Gunnar Tamm. Hästi tehtud! Noorimate hundude telk „Rangers” leidis ka oma loomingulisusele hea väljenduse oma värava kõrvale… sinna meisterdati kahe 7-aastase hundu poolt imeilus kollastest kividest koostatud skaudiliilia. Põnev oli vaadata, kuidas iga poiss nii uhkelt valmistas ise oma esimese köidise. Seda tuli ka muidugi igaühele mälestuseks pildistada. Tänu laagri sõbrale Mike Sheppardile, kes kutsus hundud endale külla tutvuma pehmesulelise kalkuniperega. Ühel päeval jagasid hundud laagrilistele küpsistest ja šokolaadipudingist omatehtud magustoitu. Laagri algusest peale oodati naljatempe ja vembutegemist hellakeste arvelt… aga hellakesed jõudsid ette, kaunistades hundu alllaagri  kollaste tibusulgedega ja tantsukutsetega. Poistel ei jäänud muud üle kui võtta nende kutse vastu. Mindi kosja  suure nn skunksikapsa lillekimbuga ja korsaažiga iga hellakesele ja juhile. Muidugi hundukohaselt süsimustadest käbidest, et asi liiga magusaks ei läheks!  Skautidele ja vanemskautidele oli suureks põnevuseks ja esmatööks voodite ja ehituste valmistamine köiest ja seedrist. Vägevaid ehitusi oli küll, nii mõnigi maapinnast 7-pluss jalga kõrgemal. Nagu skm Madis Linask ja nskm Alar Sokk jõudsid neile õpetada, kõrgus ja vägevus pole ainsad märgid headest ehitustest – tulevikus lubati keskenduda ka loomingulisusele ja tarbekusele. Skaudid mainisid laagri suureks plussiks gaidide-vanemgaidide-skautide-vanemskautide suhtarvu: ligi 4:1.  Skaudid jäid suurepäraselt rahule oma juhiga (Silver Laur), kes oli igati eeskujuks ja toredaks juhiks. Kuigi skautide all-laagris oli poiste vanusevahe küllaltki suur, suutsid poisid töötada koos ühise sõbraliku meeskonnana. Tormi tõttu tekkis neile võimalus ööd veeta Sakudimajas, mida just tihti ei juhtu, nii et isegi see oli põnev. Tegemist oli toreda noortepundiga, kes olid pea alati kaasalöövad ja abivalmis. Lasteaia „Liivakast” tegevuste hulka kuulusid liivakastis mängimine, putukate ja konnade korjamine ja laagri üldtegevusest osavõtmine. Lasteaia vanemad olid toeks mitmel pool laagris – Pipra Poes (Siiri Põldmäe, Külli Marotto, Andres Põldmäe), öömängu korraldamisel ja läbiviimisel, tehnilise toimkonna toetamisel, lõkkepuude kohalevedamisel jne. Ka sel aastal tillukese veteranide all-laagri elanikud aitasid mitmel pool laagris, eriti öövalves, laos ja metsamängu punktides. Ka skautjuhtide all-laager Udumägi aitas igati kaasa laagri heaks kordaminekuks.  Huvitavaid momente on seni kirjeldatud juba küllaga, aga hakkame taas peale laagrinädala algusest.  Pühapäeva hommikul hakati laagreid rajama, telgiümbrust korrastama ja kaunistama ning all-laagrite väravaid ehitama. Pärastlõunal kutsuti laagrilised kokku ühistele mängudele. Tänu Spordiliidult saadud toetusele on Malevad varustatud mitmesuguste spordivahenditega. Lastele meeldis eriti hiigelsuur kirju langevari, mille alla sai peitu pugeda. Huvi pakkus ka iidsete viikingite osavusmäng nimega Kubb. Ühistegevuse ajal mängiti veel võrkpalli, jalgpalli ja rahvastepalli. Pärast seda asuti õppima selle aasta laagrilaulu, mille sõnade ja viisi autor on John Jester. Tema laulus kuulsime kinnitust sellele, et „Süsijalg... see ongi Järvemetsa elustiil! ” Õhtul peeti hundude all-laagri lähedal asuvas lõkkeaugus kogu laagri ühislõke. Lauldi Eesti laagrist kaasatoodud lõkke süütamise laulu „Tuli, tuli, süütame sind”, siis süttis lõke ja valgustas lõbusalt laulvate laagriliste ööd. Lõket juhtisid Silver Laur ja Liina Sarapik. John Jester ja Aili Sarapik aitasid kaasa kitarridel. Juba teisel laagriõhtul olid all-laagrite elanikud jõudnud välja mõelda vahvaid laagriteemalisi lõkkenalju. Skautjuhtide prescribed burn'i-teemaline lõkkenali valmistas tutvusmislõkkel elevust, kui „Pritsumehed” ootamatult pritsid õrnalt märjaks nende ees istuva hundukarja. Esmaspäev algas soojalt. Kõik teadsid, et lõunasöögi pidi valmistama iga all-laager ise. Kastidega tassiti all-laagritesse miniviinereid ja maisi, tortiljasid vahukommide ja šokolaadiga magustoiduks. Selsamal õhtul toimus esimene tants, mida kõik laagrilised elevusega ootasid. Teisipäeval toimus metsamäng, mille korraldas gdr Tiina Ets paljude abilistega. Laagrielanikud jagati kuude salka, mis omavahel kuue punkti läbides võistlesid. Mäng nõudis osavust ja häid nuputamisoskusi. Metsamängu võitjateks tulid salga „Alex Hay salk” noored (Alex Hay, Aleksander Aasmaa, Laine Jõgi, Katrina Vinkman, Lilly Aasmaa, Sarah Männik, Trista Keder, Henry Ashford, Lukas Einberg, Markus Jõks), teise koha pälvisid mängijad „Kurkide” salgas (Markus Kitsing, Arden Ashford, Leili Tõõtsov, Maili McClafferty, Annika Puskar, Heili Põldmäe, Madison Tamm, Alex Popa, Evan-Tõnu Maasik), kolmandat kohta jagasid „Fantastiline 10" ja „Ilusad lapsed”. Õhtul üllatati gaide-skaute saladusliku öömänguga, mille korraldajad olid lasteaia vanemad. Kiljumist ja hõikeid kajas metsast mitu tundi. Oli pikk, aga põnev öö!  Kolmapäev – väljasõidupäev! Imeilus ilm tervitas Island Beach’i mereranda saabujaid. Maadeldi ja mõnuleti suuremates ja väiksemates ookeanilainetes, ehitati liivalosse ning otsiti ja leiti liivakrabikesi. Mererannas oli vahva vaadata üle suure inimmassi ja kohe taibata kus olid „meie” noored – paistis ju silma eesti skauditest ja gaididest koosnev inimkett ehk pikk ja ilus inimsein, mis hüppas päiksehelendusel üheskoos lainete vastu. Võeti päikest, mängiti võrkpalli ning lauldi. Sõprused süvenesid.  Kolmapäeva õhtu on laagris alati vaikne, pühalik aeg. Sel õhtul toimub Metsakirik armulauaga ja gaidlikud-skautlikud noored annavad oma lubadused ja tõotused. Sel õhtul kogunesid gaidpere ja külalised gaidide lipuplatsile osa võtma tõotuse/lubaduse tseremooniast, kus hellakesteks said Elena McGovern ja Trista Keder. (Hiljem sai väikesel omavahelisel tseremoonial gaidiks Lilly Aasmaa.) Sõnavõtus ütles gdr Tiina Ets, et gaidlus on rõõm teadmises, et gaidina ei ole tüdruk kunagi üksi, vaid alati ülemaailmse gaidpere liige. Ühise perena mindi edasi Metsakirikusse, kus ootas küünaldega ehitud altar. Teenisid skm praost Thomas Vaga ja kotkaskaut diakon Kalju Ets. Lugemis-tega aitasid kaasa skj Silver Laur, nskm AJ Laupa, ngdr Liina Sarapik ja gdj Ragne Olvet. Mälestati aasta jooksul lahkunud noortesõpru: Gaiderkogu juhataja gdr Ly Pajusi, välis-Eesti skautide Liidu juht skm Jaan Lepp, noortesõbrad ja laagri abilised Silvi Uudna, Nora Laube ja Helga Laan. Eriti liigutav oli aastate eest skaudiradu tallanud USA lennuväelase Aado Kommendandi mälestamine. Teatavasti leiti alles sel aastal Vietnamis aastakümneid tagasi maha lastud abipiloodi säilmed. Nende auks lasti öisesse taevasse lendu õhupallid. Laagrilisi ja nende külalisi kutsuti armulauale, mille leiva oli küpsetanud Anne Holda. Lageda tähistaeva all Taevaisa kaunis looduses on jumalateenistus ja armulaud alati eriliselt liigutav. Järgnes vaikne lippude langetamine, mida seni olid valgustanud heledad projektorid. Peaköögis ootas külalisi perenaiste pool kaetud einelaud. Laagripere oli laagri kestel tundud suurt puudust laagri vanavanametest – gdr Urve Põhi ja hr Harold Põhi – ja neid võeti suurte kallistuste ja autsusega vastu Metsakiriku eelsel külastusajal.  Skautlaagris leidis sel õhtul aset ka tavaks muutunud kulunud lippude hävitamise tseremoonia. Tänavu austati selle käigus lausa seitse lippu. Üks nendest oli hiigelsuur ja seda viimast pidi asetama tulle mitte üks vaid kolm skauti. Seda austamist tehti vaikuses ja valvelseisakus. Kuigi noorematel oli lubatud lahkuda enne kui iga viimane niit oli leegiga puhastatud, ei liikunud üksi hundu rivist enne lõppu. Skm Gunnar Tamm viis tseremooniat läbi pühalikult ning maitsekalt. Kindlasti jääb igale osalenud noorele meelde see pühalik vaikus, mille käigus paluti neil mõelda, mida riigilipp sümboliseerib ning tähendab neile isiklikult.  Neljapäeval tuli kohale truu spordimees skm Toomas Kilm, kes korraldas laagrinoortele spordivõistlusi. Hoolimata palavast ilmast võistlesid noored tublisti! Oma füüsilist osavust tahtsid näidata ka skj Enn Sarapik (USA mereväelane) ja skm Gunnar Tamm (USA sõjaväeakadeemia õppejõud) esitasid vastastikuse väljakutse teha 1000 kätekõverdust ühe päeva jooksul. Koomiliselt mõjus see, kui üks neist langes juhuslikult keset metsarada kõhuli, tegi 20 kätekõverdust, tõusis püsti ja jalutas edasi. Gunnar tegi viimased 20 vahetult enne ragisevat, lähedast pikselööki!  Reedel jätkus all-laagrite tegevus. Õhtusel tantsul said noored aga kogeda midagi enneolematut...UV-lampidega (nn „must tuli”) valgustatud keskkonda. Nende lampide all helkisid eredalt kõik valged ja oranžid riided. Särke-värke ja isegi nägusid oli kaunistatud spetsiaalsete UV-värvidega. Paljud noored kiitsid seda õhtut laagri kõige põnevamaks sündmuseks. Kogu laagri ajal valitses rõõm, hea koostöö ja gaidluse-skautluse vaim. Pea iga päev toodi all-laagritesse värske ajaleht „Sussijalg” (toimetaja ngdr Hillevi Obet-Paul), milles oli ära toodud eelmise päeva põnevaimad pildid ja sündmused koos Hillevi lõbusate kommentaaridega.  Iga päev võisid noored ja juhid pead murda viktoriininga, mille koostas gdr Tiina Ets. Laagri lõpuks selgusid ka kõige osavamad viktoriini nuputajad. Noorte hulgas saavutasid parimad tulemused Katrina Vinkman ja Enely Sokk, teist kohta jagasid Maara Ensmann ja Julia Aasmaa, kolmandale kohale tulid Karl Siismets ja Alina Puskar. Noorte juhtide hulgas saavutas parimad viktoriini tulemused gdj Merike Kangro. Teisele kohale tulid Linda Kangro ja Liivi Raidma, kolmandale aga Viktoria Hallikäär. Laagri „Süsijalg” edu tagavaid abikäsi leidus lausa ohtralt, nii kohapeal kui ka kaugel. Öist rahu ja korda tagas öövalverühma juht John Jester oma abilistega. Veteranide all-laagrist  jätkus alati elanikke igasugustel töödel abistamiseks. abistas köögis, nskm Agu Ets pidas laagri telgi- ja tööriistalaos rangelt korda. Registraator ngdr Karin Ashford hoidis nimekirjad ja finantsid kenasti korras. Sauna hoidis tublisti köetult ja alati puhtana saunamees skm Mati Kobin. Gaidlaagri väravasse valmistas ngdr Endla Sullivan rahvarõiva lillmustri motiividel kaunistuse ja suure laagrimärgi. Vetelpäästjad valvasid truuilt kõiki ujujaid, ambulantsi personal pani söestele kätele-jalgadele vajadusel plaastri peale, tehniline toimkond ruttas siia-sinna, parandades ja sättides kõike, mis seda vajas. Köögipersonal (peaperenaine Virve-Kai Bulla, Anne Holda, Merike Kangro, Paul Möhlman, Merilin Juhkam, Ülle Saluri, Niels Puströ, Katrin Roomann, Kalev Toomann-Kurrik, Alex Wilson, Mare Ashford) oli sel aastal koostanud eriti maitsva, huvitava ja selajuures igati tervisliku menüü. Ei jäänud nälga ka taimetoitlased, arvestati igasuguste dieedivajadustega.  Ühte laagrinädalasse mahtus palju-palju tegevust. Laagri viimasel nädalalõpul jõudis kätte aeg auhindade jagamiseks, külaliste vastuvõtmiseks, suurlõkkel laulmiseks ja esinemiseks ning laagri lammutamiseks ja lõpetamiseks.  Laagris on palju traditsioone. Üheks traditsiooniks on laagri viimasel laupäeval ühiselt kõigi all-laagrite külastamine. Nii algas see külastamine kell kümme hommikul ja esimene peatus oli gaidide poolel. jagati maiustusi ja meeneid. Juhtide all-laagri sissekäigu juures seisis pesuehtne (palmipuu lehest valmistatud) lõkkeleek, hellakeste ala sissekäiku kaunistas tüdrukute omaloodud kaunistused, gaidlaagri väravat kaunistas kõik, mis oli „Süsimust" ja vanemgaidide „Susilepa” all-laagri väravat valvas puunottidest kokku sõlmitud susi, kelle käpajäljed jooksid mööda väravaposti üles. Käidi ka lasteaias, veteranide ja hundude juures. Ja nüüd - kõik koos edasi skautlaagrisse. Skaut- ja vanemskautlaagri värava ette oli aga ehitatud suur piklik tulease. Kuidas sellest mööda pääseda? Skautlaagri juht AJ Laupa otsustas võtta kõige otsema tee ja kõndida paljajalu üle tulise süte. Noored skaudid aga võtsid asja veidi rahulikumalt, hoidsid end tulease serval ja valmistasid alumiinimuist nõudes popcorni. Igal pool võeti külastajaid naljatades vastu.  Pärastlõunal peeti lühikene Eesti Gaidide Malev USAs ja Eesti Gaiderkogu koosolek, kuhu tuli kokku ka kaugemaid külalisi. Arutati vajalikke asju ja jõuti ka gaidlaagri juhile ngdr Hillevi Etsile peatselt saabuva sünnipäeva puhul laula „Ta elagu! ” Pärastlõunal hakati tegema ettevalmistusi suurlõkkeks. Kell 5 toimus auhindade väljajagamine ja tänusõnade ütlemine paljudele, kes kaasa aitasid selleks, et laager õnnestuks hästi ja oleks igati meeldiv. Kõigepealt jagati spordiauhinnad, siis metsamängu ja öömängu auhinnad.  Nagu varemgi sel nädalal, hõljusid ka suurlõkke eel kaugel taevas tumedad, ähvardavad pilved. Tehti julge otsus, et suurlõke peab ikkagi olema õige lõke ja toimuma väljas, suurel lõkkeplatsil. Öises taevas sähvisid kauged piksenooled, aga need ei suutnud langetada laagriliste lõbusat tuju, vaigistada laulu ega summutada heade lõkkenumbrite poole esile kutsutud naerupahvatusi. Suurlõkke juhid gdj Aili Sarapik ja skj Silver Laur aina lisasid õhtule hoogu. Kitarridel aitasid laule saata ngdr Liina Sarapik ja John Jester. Hellakeste n-ö rahvatants laagri teemal „Kaks sammu sissepoole” oli paljude lemmik. Ka teised lõkkenaljad kirjeldasid laagrielu väikeseid viperusi, rõõmusid, tegevusi ja silmapaistvamaid kujusid. Selle laagri suureks armastuseks ehk kuulsuseks oli sel aastal vanemskaut Alex Hay. Temale jooksid järgi nii hellakesed kui hundud, gaidid ja vanegaidid, isegi üks metsamängu salk võttis enda nimeks Alex Hay ja tema oli paari lõkkenalja teemaks. Tasub olla tubli! Peaaegu kõik all-laagrid olid jõudnud oma numbrid ette kanda, kui järsku puhul üle platsi külm tuuleiil ja lõkkejuhid otsustasid laagrilisi ja külalisi ruttu-ruttu sõprusringi kutsuda. Lõkkega otsustati jätkata peaköögis ja seda kohe sekundi pealt õigel ajal – lõkkelised olid just katuse alla jõudnud kui taevad avanesid ja vihma hakkas kallama!  Viimase numbrina tegid etteaste gaidjuhid, esinedes skaudivormis vanade ättidena, kes kepi najal ja küürus seljaga laagrisse koperdasid. Kohe varsti sai selle lõkkenumbri põhimõte selgeks. Skaudivormis „taadid” teatasid, et nad on eesti skaudid ja nad on 100-aastased ja see on ju tõsi – eesti skautlus sai käesoleval aastal 100-aastaseks. Kutsuti ette skautlaagri juhi, peaskaudi, Skautmasterite Kogu juhi ja Maleva juhi ja kingiti neile kolm kringlit – kujuga üks ja null ja null. Need olid gaidjuhi/perenaise Anne Holda töö. Skaudid jäid istuma ja teised laulsid neile seistes „Elagu!” Äikesest ja vihmapladinast hoolimata jätkati katuse all vestlemist veel mitu tundi. Telkidesse minnes tõdeti, et mõnusamat laagrielus pole kui jääda magama kuuldes telgikatuselt vihmapiiskade tantsuhelisid. Pühapäev! Ilm oli esialgu ilus ja nii algas kohe laagri kokkupakkimine, kuigi öisest vihmast niisked telgid pidid jääma metsa alla kuivama. Kella poole üheks oli laager valmis lõpuparaadiks. Nii nagu avamisel, siis nii toimus see ka nüüd – ilusates ridades marssisid noored lõpetamiseks peaväljakule. Peale palvust oli sõna paljudel – laagrivanematel, laagrite  juhtidel ja all-laagrite juhtidel.  „Süsijala” suvelaager oli hästi õnnestunud ja rõõmsa südamega öeldi tänusõnu ja jagati väikseid ja huvitavaid mälestusesemeid. Gaidlaagri juht ngdr Hillevi tänas hea koostöö ja abi eesti skautlaagri juhti nskm AJ Laupat ja skm Gunnar Tamme. Vastu sai ta ka skautidepoolsed tänu- ja kiidusõnad. Gaidide poolel võitis sel aastal silmapaistvaima noore juhi auhinna Liisa-Mai Karuks, kes lisaks laagris hellakestega tegelemisele on taaselustanud Lakewoodi „Kungla” hellakeste pesa ja juhib seal juba 14 hellakest!  Parima hundu karika võitis 9-aastane Henry Ashford. See antakse iga aasta noorele poisile, kes on juhtide arvates silmapaistvalt püüdlik, töökas, sõbralik ja positiivne raskuste puhul. Tänu kauaaegsele New Yorgi hundude pesaemale Ivi Tammele saab karika võitja järgmine aasta tasuta laagri ja tasuta maiustused Pipra Poes. Kõige parema skaudi rändauhinna pälvis Karl Siismets, kes oli laagris üles näidanud silmapaistvat püüdlikkust, töökust, sõbralikkust ja positiivset suhtumist. Kui laagrid kuulutati gaid- ja skautlaagri juhi poolt lõpetatuks ja lipud langetati, siis oli veel ees skautlaagris oma ja gaidlaagris oma lipu langetamine ja lõpetamine, oma hüvastijätt. Hellakeste all-laagris võitis kõige eeskujulikuma hellakese auhinna (ja sellega koos Harald Põhi meisterdatud pingikese) Krista Puström. Brianna DeShaw oli kõige püüdlikum eesti keele rääkija. Madison Tamm võitis kõige sõbralikuma hellakese tiitli. Telgi korrashoiu eest võitsid E-vimpli Sarah Männik, Toni Männik ja Annika Perry. Kümne tüdrukuga gaidide all-laagris võitis kõige eeskujulikuma gaidi auhinna kaugelt Kentuckyst kohale sõitnud Maara Ensmann. Parima eesti keele rääkija oli Alina Puskar. Gaidid ise valisid oma hulgas kõige sõbralikuma gaidi: Annika Puskar. E-vimpli kõige korralikuma telgi eest võitsid „Lakewoodi konnad” Alina Puskar ja Lilly Aasmaa. Vanemgaidide 10-liikmelises peres sai eeskujulikuima vanemgaidi tiitli Hailey Linask. Tüdrukud ise valisid oma hulgast kõige sõbralikumaks vanemgaidiks Katrina Vinkmani. Kõige püüdlikum eesti keele rääkija oli Teele Jõgi. E-vimpli võitsid „Käärikoerad” Teele Jõgi ja Elise Ashford. Hundulaagri parimaks telgiks osutus „Rohenäpp”, elanikud Mikk Aasmaa, Henry Ashford, Tormi Notton, Mark Sokk. Püüdlikuim eesti keele rääkija oli Lukas Jester. Sõbralikuim hundu oli Lukas Einberg. Skautide all-laagri parima telgi auhinna pälvis „Silver”, kus elasid Markus Kitsing, Andre Sokk ja Karl Siismets. Vanemskautide all-laagri parimaks telgiks osutus „Lusikad”, elanikud Stefan Skonberg ja Alex Hay. (Nende humoorikalt sobivaks hüüuks oli: „Mina olen suur lusikas” (Stefan) ja „Mina olen väike lusikas” (Alex)).  On väga tähtis kirja panna kõikide nimed, kes abiks olid „Süsijala” laagri eeltööde tegemisel, laagri ajal ja ka peale laagrit aitavad selle platsi eest hoolt kanda. See kõik vajab palju töökäsi ja rahalist palka me neile maksta ei jõua. Paljude abiliste nimed avaldati juba eespool samas artklis. Siin toome ära need, kellele oleme veel tänu võlgu. Tehnilise toimkonna tublid töömehed – skm Rein Linask, George Ashford, Peeter Laupa, Siiri Põldmäe, Külli Marotto, Michael Sheppard, Andres Põldmäe, Markus Popa, nskm Peeter Tõõtsov, nskm Victor Vinkman, Hillar Puskar ja Lembit Jõgi – tõttasid ringi parandades ja püstitades kõike, mis laagri tööks vaja. Olgu tegemist puugi, kriimustuse või tõsisema hädaga – siis on esimene peatus peamaja esmaabi punkt, mille eest hoolitsesid Viktoria Hallikäär, Ivi Tamm, Karin Must ja Reymond Morales. Ujumise juures on alati kindlam tunne, kui vetelpäästjad on kohal: Stefan Skonberg, Viktoria Hallikäär, Arden Ashford. Saunamees skm Mati Kobin küttis oskuslikult sauna ja hoidis selle puhtana ja korras. (Mati aitas kaasa ka metsamängu punktis, kus ta oli saunaruumidesse üles seadnud õnnetus-...või oli see mõrvajuhtumi paiga, rakendades selleks oma kogemusi politseinikuna). Pikisilmi oodatavatel tantsudel töötasid diskoritena AJ Laupa ja Enn Sarapik. Laagrimärgi valmistas gdj Liivi Raidma ning laagri särkidel ja märkidel leidis kaunis märk teostust skj Steve Fischgrundi abiga. Fotosid klõpsutas lausa vahetpidamata skm Rein Linask.  Gaidlaagri juht ngdr Hillevi Ets koos oma abijuhtidega ngdr Linda Kangro ja gdj Marissa Karuks ning skautlaagri juht nskm AJ Laupa koos oma abijuhiga skm Gunnar Tamm tänavad kõiki, kes laagri heaks kordaminekuks kaasa aitasid.    -Artikli koostasid gdr Tiina Ets, nskm Leelo Linask, ngdr Hillevi Obet-Paul, ngdr Hillevi Ets  

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo