Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

Kus on USAs olemas selline koht, mis ikka ja jälle toob kokku eesti päritolu noori mitmest riigist? See on ju meie armas Järvemetsa laagriala New Jersey osariigis! Äsjamöödunud suvel kogunes taas noori USAst, Kanadast ja Eestist Eesti Gaidide Maleva ja Eesti Skautide Maleva USAs suurlaagrisse „Sirvilaud”. Terve nädal otsa lauldi, mängiti, tehti nalja ja õpiti nii laagri- kui ka vanarahva tarkusi. „Sirvilaua” teemaks olidki kalender, vanad ruunimärgid ning eestlaste iidsed uskumused ja tarkused. Suurlaagri nägusal märgil (autor gdj Liivi Raidma) oli toodud sirvilaua märkide stiilis kirjutatud laagri nimi Eesti siluetil, sini-must-valgel taustal. Teatavasti on sirvilaud vanaaegne puust kalender, mis koosnes otsapidi ühendatud lauakestest, millel aastaringi päevi, tähtpäevi ja kuufaase tähistasid puusse lõigatud kriipsud või ruunimärgid.  Igal laagripäeval oli oma nimetus (naljapäev, vastlapäev, jaanipäev jne), millega kaasnes vastav tegevus. Rõõmuhõisetega võeti vastu Kanada laagriliste buss, mis jõudis Järvemetsale juba reede õhtul enne laagri algust, andes pikalt sõidult tulnud noortele ja juhtidele aega oma telke püstitada ja veidi puhata. Kaugete külaliste saabumist tähistati ühe bussist väljunud gaidjuhi kastmisega Olevi järve vette. Nii öeldakse Järvemetsas „tere”! Laagri avamispäev oli laagri kalendris ühtlasi emakeelepäev, millega tuletati noortele meelde, et laagri suhtluskeelena eelistatakse eesti keelt. Registraator ngdr Karin Ashford ja abiline Kirsten Puskar registreerisid kõik kohalesaabuvad laagrilised ning jagasid laagrisärke ja -märke. Ülendavast avaparaadist ja südamlikust metsakiriku jumalateenistusest ja lahkunute mälestamisest olete neil veergudel juba lugenud. Pa-raadi tegid eriliseks paraadi-komandantide nskm Taivo Etsi ja ngdr Hillevi Etsi oskuslik juhtimine ning Kanada gaidide ja skautide orkestri „Kõla” marsiviiside helid. Dirigeeris ngdr Tiina Kai Paluoja. Õhtune jumalateenistus, milles teenisid praost skm Thomas Vaga, pastor Markus Vaga, diakon kotkaskaut Kalju Ets ja nskm Agu Ets, oli noorte tegevusrikkale nädalale heaks sissejuhatuseks.  Pühapäev oli  kuulutatud mihklipäevaks, sest täna kogunesid laagrilised „mihklilaadale”, st kogu laagri ühistegevuses osalemiseks peakööki. Iga laagriline sai valmistada oma sünnikuu sirvilaua vastavasuuruse puutükile, selleks kogu tänavuse sünnikuu märgid lauakesele joonistades, põletades või kraapides. Noortele ja juhtidele jagati selgitavaid materjale sirvilaual kasutatavate märkide tähenduse kohta. Suur tänu kuulub Harald Põhile, kes sirvilaua-suurused puutükid valmis lõikas. Sel päeval hakati ka kohe õppima laagritarkusi. Nskm Agu Ets koos abilise skj Jaan Kangroga õpetasid noortele ohutut sae, noa ja kirve kasutamist. Nskm Taivo Ets tegi skautidega rividrilli ja õpetas, kuidas lippurid peaksid lippudega toimetama. Gaide-lippureid õpetas välja Tiiu Nõmmik Kanadast. Pärast õhtusööki aga kostus üle laagriala tuttav häiresignaal – tegemist oli häireolukorras kogunemise harjutusega, mille läbiviimist New Jersey osariik nõuab igas laagris. Kogunenud laag-rilistele aga teatati, et mihklipäevast on järsku saanud suvihari ja laagrikavas homseks ettenähtud külasimman leiab aset – nüüd kohe! Peaköögis juba mängisid pillimehed. Väiksematega tehti ringmänge ja rahvatantsu. Siis asus tööle diskor nskm AJ Laupa ja rahvaviise asenas tümps, mis noorte rõõmuks kestis keskööni. Esmaspäev (tõnise- ja toomapäev) tõotas Järvemetsale ülipalavat suveilma.  See oli spordivõistluste päev. Vanuserühmad võistlesid omavahel kaugushüppes, kuulitõukes, ümber järve joostes ja muudel aladel. Võistlusi juhtisid skm Toomas Kilm ja Ly Kilm koos abilistega. Spordi tegemine kasvatab söögiisu, aga täna ei olnud peaköögist lõunaks kõhutäit oodata. Igale all-laagrile saadeti kastitäis toiduaineid, millest pidi valmistama oma lõunasöögi. Iga all-laager keetis oma retsepti järgi. Mõni tegi hakklihast ja juurviljadest frikadelli suppi, teine aga burgereid, kolmas hoopiski muud. Magustoiduks saadetud õunu võis toorelt süüa või kaneeli ja suhkruga pehmeks küpsetada. Ise oma toidu valmistamine oli tore kogemus ja ega keegi nälga ei jäänud! Hundud, skaudid ja vanemskaudid valmistasid üheskoos hundu all-laagris haruldase koostööga lõunat, ehitasid hundu all-laagri värava, mängisid ja õppisid teineteist paremini tundma. Juhtkond kogunes veteranide all-laagrisse, kus isegi järsku tekkinud vihmasadu ei suutnud meeleolu ega toidu maitset rikkuda, pigem tegi see olemise põnevaks ja aina lõbusamaks. Õhtul toimus ühislõke, kus iga all-laager pidi esinema ennast tutvustava hüüu ja lõkkenaljaga. Kanada esindusüksus esines raudhallides särkides Enn Kiilaspea suurlaagri lauluga: „Sirvilaudade laagri nüüd astu, sõbrad lauluga võtavad vastu!” Lõkkenaljades peegeldus seni kogetud laagrielu. Kolme laagripäevaga oli suudetud koguda juba piisavalt muljeid, et esitada suurt naeru ja kiitvaid hüüdeid esile kutsuvaid ettekandeid.  Pärast lõket kogunesid juhid ja vanemad laagrilised sauna juurde. Kuna laagri saunahoonesse olid alles kuu aja eest sisse murdnud röövlid ja lõhkujad, sooviti sauna puhastada pahadest vaimudest. Nskm Agu Ets tutvustas kohaletulnutele algavat tseremooniat. Leiliruumi pandi suitsema tammepuust pakk ja skj. kotkaskaut Tenno Andra lausus puhastusloitsu. Kogunenud gaidlik-skautlik pere sõnatult ja käest kinni hoides sammus kaitsesõõrina ümber saunahoone. Tunti, kuidas ühise jõu ja hea tahtega oli võimalik meie armast sauna, esivanemate püha paika, puhastada halvast ja hoolimatusest.  Teisipäev oli määratud luuvalupäevaks, mil on keelatud igasugune raske töö. Ja sel päeval toimuski väljasõit mereranda! Möllati ookeani lainetes, võeti päikest ja lauldi kitarride saatel. Sellest sai aga üsna väsitav puhkepäev. Veidi varem lahkusid ookeani lainetest hellakesed ja hundud ja see tuli neile õnneks – bussisõidul tagasi laagrisse hakkas vihma sadama! Hellakesed jätkasid oma luuvalupäeva väikese spaaga. Naturaalsetest ainetest valmistati nahakreeme; silmadele pandi kurgiviilud. Nii said hellakesed hundudega koos peetava ühislõkke ajaks end hästi ilusaks teha. Gaidid pidasid lõket koos skautidega, vanemgaidid aga vanemskautidega. Öösel äratati rannaväsimust puhkavad gaidid-skaudid, vanemgaidid-vanemskaudid ja pandi mängima keerulist öömängu, mille korraldajateks olid Aili ja Helvi Sarapik. Kogu nädala kestel oli noortel tegevust palju. Hellakesed-gaidid-vanemgaidid õppisid mitmesuguseid huvitavaid asju – õpiti punuma kumihimo-tehnikas paelu (ehk „näpunöör edasijõudnutele”), valmistama seepi, katma kirju villaga seepi (et see vildina kõvasti ja kaunilt külge jääks ja saunas pesulapina eriti kasulik oleks), nõelviltimise tehnikaga valmistama kauneid sõlgi, kaunistama all-laagri t-särke ja palju muud. Tiivustatuna vanemskautide ehitusoskusest rajasid mõned vanemgaidid omagi elamise kõrgele puu otsa. Vanemgaidide all-laagri „Suvi” juhid gdj Liivi Raidma ja ngdr Linda Kangro ja abijuht gdj Talvi Parming (Kanadast) olid neile igati nõuks ja abiks.  Tüdrukute poolel oli sel aastal ehituste rohkus märkimisväärne. Laagriradadel sammujat tervitas sel aastal väga sageli metsa vahelt kostvad lauluhääled. Laulujuhid ngdr Katrin Laube, Mark Neumann ja gdj Aili Sarapik. Iga päev suutsid laagri lõbusamaid momente avastada ajalehe „Söögilaud” koostajad ngdr Aino-Liis Tõõtsov ja ngdr Hillevi Paul. Rahvatantsu õpetasid ngdr Lea Kiik ja gdj Liisi Vanaselja. Saunamees skm Mati Kobin oli tõenäoliselt kõikide lemmik. Tema hästi hooldatud puhtuse templis sai iga päev ennast laagrimustusest puhtaks, kasvõi lühikeseks ajaks. Lemmiku kohale konkureerisid Floridast imporditud peaperenaise Virve-Kai Bulla köögipersonal „Lokulaud”, kes kolm korda päevas ja tihti enamgi tagasid, et kellegi kõht tühjaks ei jääks. Noored õppisid Virve-Kai kindla käe all üht-teist keetma ja küpsetama. Noor skautjuht Jaan Kangro hoolitses selle eest, et pesuvannides oleks pärast igat einet seebivett, millega toidunõud puhtaks pesta. Laagrikomandandid nskm AJ Laupa ja gdj Alex Pillion hoolitsesid laagri toimkondade kokkukutsumise, lipppude heiskamise ja muude igapäevaste asjade eest. Eestist tulnud laagrilised – Tartu Kodutütar Kertu Joosu ja skj Kristiina Välik – oli laagris eriliseks plussiks oma puhta eesti keele ja rõõmsa abivalmidusega. Priit Pals aitas skautlikel noortel keskkonnasõbralikud olla, viies lagrinädala jooksul mitu korda taarat ja paberit-pappi ringlusse. Laagrivarustuse, telkide korrashoiu ja isegi turvalise une eest (öövalve korraldajana) hoolitses nskm Agu Ets. Tänu ka noortesõbrale Tooni Männikule mitme laagri ajal tekkiva mure lahendamise eest.  Gaidlaagri „Hämarik” juht Aili Sarapik kommenteeris, et tüdrukute suurlaagri nädalat rikastas just see, et nii mitmed juhid ja muud laagri sõbrad olid nõus noortele pakkuma erilisi tegevusi ja kogemusi. See tegi nädala nii palju põnevamaks, et peaaegu iga päev pakuti midagi erinevat! Aili ise, koos abijuhtidega gdj Helvi Sarapik, gdj Elli Kipper (Kanada) ja gdj Kaare Naelapea (Kanada) ja all-laagri vanemaga (Kanadast ngdr Tiiu Nõmmik) tagasid gaididele mitmekesise ja õpetliku programmi.  Gaidlaagri üldjuht ngdr Leena Kangro rõhutas korduvalt, et ilma arvukate kaasalööjate abita poleks huvitava ja õpetliku laagri pidamine üldse võimalik. Ükski juht ei suudaks üksinda seda korraldada; laagrijuhti on vaja, aga tema on vaid n-ö liikluspolitseinik, kes tegevust suunab; tegevuste tegelik läbiviimine on abiliste kätes. Nii aitasid ka tema abijuhid ngdr Kristi Rakfeldt ja gdr Tiina Ets mitmesuguseid tegevusi ja üritusi läbi viia. Hundude all-laager „Noorkuu” (juht nskm Arno Sokk, vanem skm Madis Linask, abijuhid nskm Kristina Agur (Kanada), skj Kristiina Välik (Eesti), Katherine Aasmaa, Christian Einberg, nskm Leelo Linast, John Maasik, Carl-Erik Skonberg) sumises tegevusest hommikust õhtuni hoolimata pettumusest, et suurlaagrisse ei tulnud ühtki hundut Kanadast. Selle eest sai 18-liikmeline hunduparv juhte nii USAst, Kanadast kui ka Eestist. Nagu nende radadelt ja lõkkeplatsilt valjult kuuldud hüüd selgelt väljendas, olid hundud eesmärgiks seadnud õppida skautluse tarkusi ja põhimõtteid. Muidugi sobis poistele eriti hästi ehitamine ja tööriistade kasutamine ja lõkke ääres olemine. Pipra Pood, Olevi järves ujumine ja looduse nautimine said ka kõrgeid punkte hundude küsitluses. Selle aasta skautlaagri ühislõke (nn poisteõhtu) oli lähiaegade parim…toredaid nalju, ühislaule ja head kambavaimu. Eriti vahva oli spontaanne, elav „videomäng”, mis tutvustamata tärkas ja keerles ümber lõkke, kaasates ilma sõnadeta hundusid ja skaute. Õhtu lõkkejuhid Peeter Laupa, Kristjan Naelapea ja Hendrik Jakobson tegid hea töö! Muidugi meeldib hundudele ka hellakesi kiusata. Sel aastal aga jõudsid hellakeste all-laagri „Päiksekiired“ tüdrukud kiusamist alustada: peale toredat ühislõket võtsid nad pantvangiks hundude armastatud ja igati laheda abijuhi nskm Kristina Aguri. Lunarahaks oli hundudel vaja välja mõelda piisavalt hea omaloodud laul ning seda oli vaja esitada hellakestele avalikus kohas. Innustust täis, võtsid hundud end ilusti kokku ning armastatud juht oligi varsti tagasi poiste all-laagris…aga ega hundud alla jäänud. Võtsid vembutiirud enda kätte, vedasid minema hellakeste all-laagri „päikesekiire” värava ning tegid muud nalja. Salajane hellakeste luurepataljon hiilis tantsu ajal hundulaagrisse ja istutas kauni ja värvirikka lilleaia ümber hundude lipumasti. Veel õmmeldi hundulaagri juhi vormile tema teiste aumärkide vahele hiilgav „GIRLS ROCK” embleem. Hundud sellele enam vastu panna ei suutnud ja andsid viimaseks õhtuks mehelikult alla kinkides igale hellakesele kaisuloomakese tema voodile. Eks hellakeste all-laagri juht ngdr Endla Sullivan ja abilised gdj Maarika Chasse, Kertu Joosu (Eesti), gdr Ingrid Kütt (Kanada), gdj Ellen Müürsepp ja ngdr Pia Poolsaar olid kõik selles kaaskonspiraatorid! Skautide all-laagri „Hoboville” elanikud olid 11-15 aastased noored nii USAst, Kanadast kui kaks noormees Eestist. Juhid olid skm Alar Sokk ja skj Silver Laur. Kõrgpunktideks oli oma voodite meisterdamine köiest ja seedrist, uue ja eriti pika lipumasti leidmine ja püstitamine, lõkete ehitamine. Tehti sporti, visati nalja, harjutati pioneeroskusi; õpiti tule ja tööriistade ohutust; nauditi sauna ning harrastati võrkpalli. Poistele oli meelekohane muidugi ka ühislõkked ja tantsud veedetud koos gaidlaagri sõsaratega, põnevust pakkusid öömäng ja vanemskautide/vanemgaidide üleöö matk.  Vanemskautide all-laager „Tagasi tulevikku”(juhiks nskm Toomas Wilson, abijuhid nskm Eerik Maandi, skj Magnus Skonberg ja Kanadast nskm Aleks Kivi) oli väike aga töökas. Muu tegevuse ja toimkondade vahelt leidsid vanemskaudid aega korraldada terve skautlaagrile tulel küpsetatud lõunaeine. Skautlaagri juht skm Tiina Fischgrund ja abijuht skm Gunnar Tamm võisid oma noorte tegevuse ja koostööga väga rahul olla. Muude oskuste hulgas arendasid laagrinoored kokakunsti. Eritegevuseks hundudele pakkus hapukurgi tegemise õpetust meister Harald Põhi, kes juba aastaid valmistanud legendaarseid hapukurke. Tänu perenaisele, kes seda meeldejäävat üritust korraldas! Gaidid ja vanemgaidid õppisid kringli küpsetamist Anne Holda ja Virve-Kai Bulla juhendamisel. Kogu laager sai maitsta nende hästi õnnestunud küpsetist. Laulmist sai teha ka koos Kanada laulusepa Peeter Kopvillemiga, kes oli üks päev juhuslik laagrikülaline. Selle päeva gaididega peetud laulutunni lõpul laulis/mängis ta ise oma kirjutatud „Läbi päeva ja öö'”. See laul on kaua olnud kui välis-eesti noorte hümn, mis on viimastel aastatel noorte seas taas eriti populaarseks saanud.  Kolmapäev oli laagri kalendris naljapäev! Oi kui palju oli laagri vahel liikumas näha veidras riietuses juhte ja noori. Kaks köögiabilist olid selle päeva auks isegi soengut muutnud – Kalev Rooman-Kurrik ajas pool pead päris paljaks, Alex Wilson aga ajas juustepuhma sisse peanahani ulatuvad vaod. Mõni all-laager liikus kohast kohta tagurpidi marssides, teised aga taktis „parem, parem, parem-vasak-parem”. Gaidlaagris tervitasid hommikul uniseid gaide latriini uksele pandud silt – „rikkis!” (Kas see latriini puhul üldse võimalik on, ei tea...) Sel päeval võistles 9 salka ülipõnevas metsamängus, mida korraldas skj Silver Laur abilistega. Mängiti mälumänge, osaleti jooksmisvõistlustes, tuletati meelde eesti vanasõnu, peeti veega täidetud õhupallidega sõda. Noorte sõnul oli selle aasta metsamäng üks lõbusamatest. See nõudis nupukust, oskust, vaimukust, sportlikkust, tähelepanelikkust ja koostööd, nagu hea metsamäng ikka! Samal õhtul keris kalender ennast edasi ja algas jüripäev. Gaidide all-laagris võeti gaidiperre vastu kaks gaidi. Tõotuse andsid Marina Kivi Kanadast ja Linnea Tõõtsov USAst. Linneale sidus kaela gaidi kaelaräti tema ema ngdr Aino-Liis Tõõtsov, kes on praegu Eesti Gaidide Maleva USAs sekretär. Skautide poolel, ümbritsetud skautvendadest koosneva sõõriga, andsid hundulubaduse Evan Maasik ja Kristjan Tõõtsov. Skautide ridadesse võeti vastu Jakob Kõiva, hoides perekonna skautluse traditsiooni: tema vanaisa Enn on Connecticuti „Vikerlaste” asutajaliikmeid ning isa Kristjan on praegu üksuse hundujuht. Pärast pühalikke tseremooniaid läksid gaidid, skaudid, vanemgaidid, vanemskaudid ja juhid vaikselt vanemskautlaagrisse, kus Tenno Andra oli valmistanud ettekande eesti esivanemate pühast hiiest.  Ümber praksuva lõkke kuulati lugusid hiiekommetest ja hiie tähendusest. Sellises miljöös tunnetasid kõik üsna selgesti, kuidas mets ja loodus võisid ennemuiste ja ka tänapäeval olla eestlastele püha.  Neljapäeval saabusid „Sirvilaua” laagrisse jõulud! All-laagrites oli näha jõuluehteid. Söögisaalis liikus ringi jõuluvana, kõlas jõulumuusika. Sel palaval augustikuu päeval sooviti teineteisele häid pühi. Päkapikud jätsid noorte ja juhtide sokkidesse-sussidesse maiustusi.  Reedel oli laagris juba vana-aasta laupäev. Õhtusest tantsust kujunes eriline sündmus – võiks öelda, et ehtne gala! Tantsiti vabas õhus tulukestega kaunistatud võrkpalliplatsil. Köögi katuse all käidi kombe kohaselt tulevikku ennustamas. Mõned valasid sulatatud vahaga õnne, teised lasid kaardimooridel endale mitmesuguseid kaarte panna, kolmandad püüdsid juhtida veekausis ujuva pähklikoorest laevukest kausi servale kinnitatud õnnesedeli kohale, mida laevukeses põlev küünlajupp põlema pani ja millest siis sai lugeda eeloleva aasta õnne. Huvitav oli ka nn Muremihkel – nukuke, kelle tühjaks jäetud kõhuosa topiti täis paberisedeleid, millele pidulised olid kirjutanud oma mured. Keskööl visati Muremihkel tulle, et kõik temasse topitud mured võiksid ära põleda ja nii inimese hingest kaduda! Kesköötund saabus sel peol küll juba pool kümme, et ka pisemad laagrielanikud saaksid „uue aasta” vastuvõtmisest osa. Viis minutit enne keskööd koguneti vabaõhu tantsupõrandale, kust oli hea vaade paraadväljakule. Ühe lipumasti otsa oli tõmmatud tulukestega valgustatud ketas (á la Times Square), mis vana aasta sekundeid alla lugedes üha madalamale laskus. Kui uus aasta käes, läitis taevast järsku ilutulestik. Milline üllatus! Kohalolijate hulgast oli kuulda kommentaare, et täiuslikumat tantsuõhtut pole Järvemetsa laagris varem olnudki. Laupäev - jaanipäev - on ka laagrite traditsiooniline omavaheline külastuspäev. Igas all-laagri väravas pakkusid selle elanikud külalistele väikeseid meeneid ja vahel ka maiustusi. Külastamine algas gaidide poolel, kus vaadati vanemgaidide, gaidide, hellakeste ja juhtkonna „Veimevaka” elamist. Gaidide all-laagris tervitati külalisi lauluga. Edasi mindi „mäele”, kus elasid lasteaed „Kuke lesk” (juht Ilmar Tamm) ja veteranid „Kirmas” (juht ngdr Lea Kiik, abijuht John Jester). Veteranide laagris pakuti koguni „õlut”, st John Jesteri enda valmistatud magusat kihisevat jooki „root beer” e alkoholivaba juurikakalja, mis laagrialal kasvavate taimede juurikatest tehtud. Ringiga skautlaagrisse jõudes ootas külalisi imelik pilt – skautlaagri värav oli ju täpselt sama, mis gaidlaagri värav ning vanemskautlaagri värav matkis täpselt vanemgaidlaagri väravat. Poisid-naasklid olid jõudnud külastajate liikumise ajal „ära varastada” tüdrukute väravad ja oma laagri ette püsti panna, koos detailide rannabasseini ja teokarpidega. Algul ei jõudnud tüdrukud ära imestada kui täpselt olid skautvennad suutnud järele teha nende väravad…enne kui tekkis ahhaa-hetk, et hoopis olid nende väravad märkamatult reisinud terves koosseisus skautlaagri poolele. Nali mis nali ikka! Aga skaudid olid püstitanud ka ise midagi imetlemisväärset. Nende all-laagris seisis uus, ülipikk lipumast, mis olevat 48 jalga pikk. Laupäeva pärastlõunal korraldas Eesti Gaiderkogu Koondis USAs piduliku koosviibimise gaidluse 100. juubeli ja Eesti gaidluse 90. aastapäeva puhul, millest lugesite 18. augusti 2011 Vaba Eesti Sõnas. Elagu gaidlus ja ka teised juubilarid – gdr Ingrid Kütt ja gdr Urve Põhi! Siis toimus ka kohe auhindade ja tänukingituste jagamine. Spordiauhindu jagasid nskm Toomas Kilm ja Ly Kilm, kes igal aastal käivad truuilt laagris noorte spordivõistlusi korraldamas. Metsamängu korraldaja skj Silver Laur teatas, et tänavuse üleskutseterohke metsamängu võitis salk „Jaaniussid“. Öömängu korraldajad Aili ja Helvi Sarapik andsid auhinna öömängu lõpetanud noortele Alex Hay, Peeter Laupa, Stefan Skonberg, Kenni Dobson, ja Lia Triantafylidis. Viktoriini auhinnad jagas välja gdr Tiina Ets, kes kiitis laagriliste häid teadmisi. Noorte hulgast sai kõige parema viktoriini skoori hundu Karl Siismets, noorte juhtide hulgast gdj Aili Sarapik. Ka teistele kõrge punktiarvuga mängijatele jagati tunnustust. Tänutäheks laagri paljudele abilistele anti välja Harald Põhi valmistatud tänumärgid; kauneid puust ja metallist tänutähti oli valmistanud ka Jaak Juhansoo. Teadagi, et suurlaagri hea kordaminek nõudis palju abikäsi – iga päeva maitsvaid ja tervislikke eineid valmistav köögirahvas, laagrile omaste äparduste ja hädadega tegelev ambulantsipersonal, laagri taristu korrashoiuga töötav tehniline toimkond, vetelpäästjad, Pipra Poe tädid, laulujuhid ja paljud teised. Iga-aastase laagrinädala suursündmuse – suurlõkke – aeg oli saabunud! Selleks ajaks valmisid ka laagriraamatud, mille eest suur tänu koostaja Aire Salmrele koos abilistega. Külaliste ja laagriliste rohkuse tõttu peeti suurlõke laagri pealipuväljakul, lavaks ja lõkkeasemeks võrkpalliplats. Suurlõkke juht skm Gunnar Tamm juhtis laule, kutsus lõkkenaljade esitajaid ette. Kõik all-laagrid, alates lasteaiast ja lõpetades juhtkondade all-laagritega, ja ka köök ning tehniline toimkond esinesid lõkkenaljadega, mis kirjeldasid külalistele laagrisündmusi ühel või teisel viisil. Esinemiste vahel lauldi armastatud laagrilaule. Nagu traditsiooniks kujunenud üle aastate, oli viimaseks lauluks Eestile pühendatud „Öö pime” mille järgnes soe ja mitme-sõõriline sõprusring gaidide ja skautide õhtupalvega. Lõkke ajal langes juba paar kurjakuulutavat vihmapiiska, mis seda üritust küll sugugi ei häirinud. Öösel hiljem aga saabus ennustatud paduvihm, mis ei lakanud kogu järgmise päeva. Kes eelmisel päeval ennetavalt oma telki ei lammutanud ja asju autosse ei pakkinud, pidi seda tegema kõvas vihmasajus. Ka lõpuparaad pidi sellise ilma tõttu ära jääma ja lõpetamiseks pressiti kogu laager ja selle külalised peakööki, kus ilmast hoolimata valitses rõõmus meeleolu. Palvuse pidas nskm Agu Ets. Paraadkomandandid ngdr. Hillevi Ets ja nskm Taivo Ets tagasid programmi sujuvuse. Lõputseremooniatel selgusid mitmete laagriauhindade võitjad. Eesti Gaidide Maleva USAs rändauhind, mis antakse igal aastal kõige tublimale noorele juhile, läks sel aastal ngdr Linda Kangrole, kes seekord tegi eriti palju kulissidetagust tööd, mis tagas kogu laagri ja eriti vana-aasta õhtu suurürituse õnnestumise. Teine igal aastal oodatuim auhind on kõige parema hundu auhind, mille võitja saab Erni Kilmi nimelise rändkarika, Harald Põhi valmistatud pingi ja järgmisel suvel Ivi Tamme poole kinni makstud laagri ja Pipra Poe raha. Selle aasta võitjaks osutus Aleksander Aasmaa. Vanemgaidide all-laagris „Suvi” pälvis eeskujuliku telgi vimpli Lia Triantafylidis. Kõige eeskujulikumaks gaidiks pärjati Hailey Linask. Parim eesti keele rääkija oli Liisbet Valter-Kalm. Vanemgaidid ise valisid omavahel kõige sõbralikumaks Katrina Vinkmani. Ka gaidide all-laagris „Hämarik” oli mitu eriti tublit tüdrukut. Kõige püüdlikum eesti keele rääkija oli Annika Puskar. Kõige eeskujulikumaks valiti Krista Poolsaar (Kanada). E-vimpli võitsid Enely Sokk ja Megan Kruzyk telgist „Põhjalinnud”. Gaidide enda hinnangul oli kõige sõbralikum gaid Silvi Raud (Kanada). Hellakeste all-laagris „Päikesekiired” sai eeskujuliku hellakese auhinna Genevieve Perron (Kanada). Kõige sõbralikumaks hellakeseks valiti Elena McGovern. Vanemskaudid Jaak Rakfeldt ja Kalvi Sokk võitsid oma all-laagri parima telgi tunnustuse. Skautide all-laagris „Hoboville” valiti parimaks skaudiks Hendrik Jakobson (Kanada). Tähelepanuväärne on see, et Hendrik võitis 2006.a suurlaagris parima hundu karika. Parimas telgis elas Kirill Paskov (Eesti). Parima ehituse – kahekordsed narivoodid – püstitasid „Vahtralehe” telgi skaudid David Hay, Markus Kitsing, Zayn Ksiyer ja Aksel Põldmäe. Hundu all-laagris „Noorkuu” sai parima telgi auhinna „Tiigrite” telk (elanikud Karl Siismets ja Andre Sokk). Kõige sõbralikumaks hunduks osutus Jaak Kõiva. Juhid pidasid kõige püüdlikumateks eesti keele rääkijateks Lukas Einbergi ja Tom Vijat. Kõige abivalmima hundu auhinna sai Karl Siismets.  Tuleks ehk mainida Pipra Poe tädide (ngdr Ingi Triantafylidis, ngdr Katrin Laube, ngdr Ilve Must) korraldatud hüppekargu võistluse võitjat – Wade Ashford – kes sooritas Pipra Poe ees kokku rohkem kui 3000 hüpet! Tublid olid noored, tublid ka juhtkond, keda oma suure töö eest tänati. Suurlaagri vanem gdr Urve Põhi (kes on ühtlasi iga laagrilise „vanaema”) oli kõikjal heaks nõuandjaks ja abistajaks. Skautlaagri vanem skm Rein Linask ja gaidlaagri vanem gdr Ingrid Kütt panid kõikjal käed külge. Tänu Kanada esindusüksuse vanemale (skm Enn Kiilaspea) ja Kanada esindusüksuse juhtidele (nskm Heili Paluoja-Tammaru ja gdj Elli Kipper) tuli Kanadast kohale hoogne grupp noori, kes oma entusiasmi ja oskustega laagrielule palju juurde andsid. Joonealusena – üks USA ja üks Kanada hellake otsustasid endid eelviimasel laagripäeval pika mulineeniidiga kätt pidi kokku siduda ja see kestis kuni magamaminekuni vist ainult sellepärast, et nad olid erinevates telkides. Nii, nagu hõisetega võeti kanadalaste buss nädala aja eest vastu, saadeti see ka hõisetega teele läbi pladiseva vihma. Eks nägudele langevate vihmapiiskadega segunes pahatihti ka mõni pisar, mis tahest tahtmata tõusis silma nädala jooksul headeks sõpradeks saanud Kanada eesti gaidide-skautide lahkumisel. Paljud nõustusid, et Kanadast tulnud laagrilised tegid palju selleks, et laager oleks huvitav ja hoogne. Ilma nendeta ei oleks keegi suutnud nii head laagrit ette kujutada. Vaimustatud USA noored lubasid hakata Kanada Kotkajärve laagrites käima, paljud Kanada gaidliku-skautliku pere liikmed lubasid järgmine aasta aga taas Järvemetsa laagrisse sõita.   Pole siis imestada suurlaagri laulu (autor: nskm Tarmo Tammaru) sõnumit, et järgmist laagrit oodates noored järgivad sirvilauda ehk kalendrit kogu aasta läbi. See mõte sai veel kord alla joonitud, kui juba poole laagri peal (st kolmapäeval) küsis 7-aastane Karl-Heikki ühelt hundujuhilt siira ja kurva häälega: „Aga miks laager peab olema nii lühike? Miks ta ei saa kesta kaks nädalat? Ta peaks!”   gdr Tiina Ets  (aitäh gdr Ingrid Kütt, nskm Leelo Linask, gdj Aili Sarapik)  

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo