Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Järg artiklile “Eestile on (lõpuks ometi) tasapisi saabumas riigikaitselise kainenemise tund”.

 

Ajaks, kui Vaba Eesti Sõna seekord ilmub, saab NATO 2018. a. tippkohtumine olema juba minevikuuudis. Hetkel aga ootan alles, missuguseid tulemusi too tippkohtumine annab, ja milliste avaldustega USA president Donald Trump Brüsselis esineda kavatseb.

 

Tõele au andes jahvatavad kõnesoleva suure kollektiivse kaitseorganisatsiooni veskid küll eestlaste jaoks frustratsiooni tekitavalt aeglaselt. Siiski on Brüsseli tippkohtumiselt positiivse külje pealt õnneks nii mõndagi oodata. Üks algatus kannab “Valmisoleku Initsiatiivi” nime, kujutades endast kavatsust seada 2020. aastaks valmis suhteliselt suur, mitte aga liiga kiiresti liikuv reageerimisvägi (30 pataljoni võitlejaid, 30 sõjalaeva, 30 lennukite eskaadrit), mida peab olema võimalik kriisikolletesse paisata 30 päeva vältel või isegi rutem pärast vastava käsu saamist. NATO juurde soovitakse rajada ka kaks uut väejuhatust, mis peaksid samuti sellest  organisatsioonist efektiivsema löögirusika tegema, kui see praegu juhtub olema. Üks neist saab tõenäoliselt Lõuna-Saksamaal paiknema, tegelemaks logistilise toega, ilma milleta ükski relvastatud vägi tõhusalt tegutseda ei saa. Nimelt: siiani on olnud üllatavalt kohmakas liigutada vajaminevat sõjaväelist elavjõudu ja varustust üle Euroopa riikide piiride. Tahetakse luua ka uus Atlandi väejuhatus mereteede ja kommunikatsiooniliinide kaitsmiseks Euroopa ja Põhja-Ameerika vahel. Tippkohtumise päevakorras on ridamisi ka teisi ettepanekuid, millistest nii mõnigi veel meid puudutama hakkab, ainult et mitte alati nii otseselt.

 

Üht-teist oleneb muidugi sellest, kuidas Trump Brüsselis käitub. Tundub, et NATO teised  liikmesriigid on vähehaaval harjumas võõrastust ikkagi veel tekitava mõttega sellisest NATOst, kus USA ei soovi enam esimest viiulit mängida. 

 

NATO püsimist ei sea keegi praegu kahtluse alla. Briti analüütik Edward Lucas tõstatas ameerika National Public Radio’le antud intervjuus küll põhjendatult teema NATO suhtelisest haprusest. 

Et kui NATOt küllalt kaua rämedalt halvustada, siis see head just tuua ei saa. Ajakirja Foreign Affairs kommentaatorid Julianne Smith ja Jim Townsend nentisid omakorda, et NATO jääb võimeliseks – ka oma vähendatud jõu alusel ning läbi raskuste – edasi liikuma isegi siis, kui organisatsiooni kõige tugevam liige ei paista juhtrollist enam huvitatud olevat.

 

Vladimir Putini suur unistus keerleb võimaluse ümber, et suures kriisis, millele on vajalik jõuliselt reageerida, veavad mõned tahtejõuetud NATO liikmed hätta sattunud teisi liikmeid lihtsalt alt, millisest kabelimatsust Lääs enam toibuda ei pruugi. Varasem kollektiivkaitse struktuur  Rahvasteliit varises mäletatavasti kokku II MS algetapis. Vaevalt, et keegi kolmandale ringile enam minna viitsiks, kui Putin peaks suutma demonstreerida NATO mõeldavat rammetust, mille taga peitub samas tänase jutu moraal. Konkreetselt siis: NATO on liiga väärtuslik institutsioon, et jätta seda paremaks muutmata. 

 

16. juulil ootab ees Venemaa juhi Vladimir Putini kohtumine president Trumpiga Helsingis, vaid 80 kilomeetri kaugusel Eesti rannast. See kutsub muidugi esile teatud närvipinget Baltikumis. Suured rahvusvahelised meediaväljaanded on üles ärganud ja helistavad nüüd Balti poliitikutele, et kombata siinsete pulssi. 

 

Putinil tundub üldiselt hästi minevat, kui ettearvamatu Trump talle väga teoreetiliselt võttes Helsingis ootamatult vastu ei seisa. Äkki sünnib ime ja Trump ei lähe kohtumisele Putiniga ilma tunnistajateta, vaid kaasas on ameeriklasest tõlk ja protokollija. Ning Venemaa ja Ameerika tippkohtumisest ei kujune midagi hullemat, kui lihtlabane “photo op” ehk võimalus kommunikatsiooniliine lahti hoida ja kaameratele naeratada. 

 

Kui omaksin kihlveokontorit, panustaksin aga pigem järgmisele stsenaariumile. Fakt, et Ameerika president on nõustunud Helsingisse sõitma kohtuma Vladimir Putiniga Vene tsaari kunagises palees (sest Soome presidendi residents, kus kohtumine toimub, oli varem just nimelt tsaari residents, millist asjaolu Vene meedia suure rõõmuga leierdab) toob Putini poliitilisest  isolatsioonist välja. Seega suur “töövõit” Vene juhi jaoks. 

 

Sõbrad kirjutavad mulle isekeskis murest, et Helsingis võib salaja sündida uus Molotov-Ribbentropi kokkulepe või siis nö “Jalta 2”. Kas nõnda mõelda on realistlik või siiski ning loodetavasti asjatu jäägu iga lehelugeja enese otsustada. Aeg näitab!

 

Ilmselt on Putin kohtumiseks Trumpiga filigraanselt ette valmistunud ja püüab talle auke kaevata. Näiteks “vorst vorsti vastu”. Stiilis, kus Trump ütleb Putinile: “Aita ajada Iraani sõdurid, iraanlaste liitlased ja Iraani luurajad Süüriast välja, et need ei ohustaks Iisraeli julgeolekut”. Mille peale Putin ütleb: “Donald, vaid juhul, kui NATO viib oma tugiüksused minema minu riigi piiride lähedusest, eriti Eestist ja Lätist.” See on vaid üks näide sellest, kuidas Putin võiks Balti riikidele, Ida-Euroopale ja NATO kaitsesuutlikkusele Helsingis osavalt vastu töötada.

 

Keskmine eestlane ei tarvitse teada, mis nüüd sünnib. Poliitikutelt tuleb rahustavaid kirjutisi nagu näiteks peaminister Jüri Ratase “Ootame edukat NATO tippkohtumist” (Postimees, 9. juuli). Analoogilisi “ärge pabistage” stiilis kirjutisi on ilmunud näiteks peastaabi ülemalt kindralmajor Martin Heremilt (a la “enam pole võimalik meid mõne päevaga vallutada”) ja NATO juhilt Jens Stoltenbergilt. Ilmub õnneks ka realistlikumaid analüüse, alternatiivina “keep smiling” sorti  artiklitele. Vt näiteks “Trumpi Euroopa-turnee” Kalev Stoicescu sulest (Postimees, 9. juuli).

 

Lennart Meri konverents tegeleb teatavasti välispoliitika ja julgeolekuga. K.a. konverents oli tavalisest tõsisema tonaalsusega. Näiteks selle perifeerial esitatud aruanne meie õhukaitse  puudustest, mille esitas Ühendkuningriigi õhuväemarssal Sir Christopher Harper. Lakooniliselt öeldes pole Eesti, Läti ja Leedu sõja puhkedes üldse võimelised viima oma õhuruumi sellisesse seisundisse, mida liitlaste siia toomiseks tarvis läheb.

 

Laura King kirjutas äsja ajalehes The Los Angeles Times, et Poola jaoks, “kes on sageli jäänud kokkupõrkavate impeeriumide hammasrataste vahele”, võib praegune hetk tuua positiivseid uudiseid ja uusi võimalusi, “või hoopis süvenevat ohtu”. Sama kehtib ka Balti riikide suhtes, ainult et veelgi enam!

 

Jüri Estam

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo