Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Praeguse valitsuskoalitsiooni mandaat on tasapisi, kuid selgesti välja tiksumas, kuna 2019. a. Riigikogu valimised leiavad aset veidi rohkem kui kümne kuu pärast. Juba praegu suudab Jüri Ratase juhitud koalitsioonivalitsus tegelikult aina vähem ja vähem ära teha. 

 

Üks minister teise järele on lahkunud ametist kas vabatahtlikult või skandaali tõttu. Viimati juhtus see purjuspäi autoroolist tabatud keskerakondlase Jaak Aabiga, kelle vahetab välja terava keele ja vahetevahel ka kurioosse käitumisega tuntuks saanud lobist Janek Mäggi.

 

“Ratase koalitsiooni” kõige vasakpoolsemate parteide – Sotsiaaldemokraatliku erakonna (SDE) ja Keskerakonna (KE) plaan kulutada võimalikult palju maksumaksja raha ja viia eelarve tasakaal miinusesse tundub olevat töötanud vähesel määral Keskerakonna, kuid üldse mitte sotside ja kolmanda koalitsioonierakonna Isamaaliidu ja Res Publica (IRL) kasuks.

 

Isiklikku arvamust avaldades on jäänud selle valitsuse “püüame valijaid sotsiaalsete hüvitistega ahvatleda” käitumisest mulje, nagu selle lahkuse peamine eesmärk on olnud jäme soov saavutada valijate suurem poolehoid järgmisele valimisteringile minnes. Isegi kui oleks hoopis nii, et Keski ja sotse tõukab päriselt tagant suurejooneline samariitlus, peab keegi teine tulevikus praeguse valitsuse helde käitumise arved kuidagi klaarima. 

 

Eesti on siiani saanud Brüsselilt toetust umbes miljard (billion) eurot aastas. Kuna 2017. a. oli Eesti SKP ehk Gross Domestic Product 23 miljardit eurot ja riigieelarve suurus oli ligi pool sellest, on miljardi euro lisasissetuleku puhul tegemist üpris tõsiseltvõetava summaga. Kuna Eesti jääb paarikolme aasta pärast valdavas osas ilma nendest EL abirahadest, jääb mulle isiklikult küll selline tunne, nagu Jüri Ratas, sotsid ja IRL viiuldaksid samal ajal, kui on selgesti näha, et Rooma või õigemini Eesti põleb juba natuke ühest otsast. Kõige hullema tulevikustsenaariumi puhul, kui eurorahad lõpevad ja kui maailma või meie piirkonda peaks tabama uus majanduslangus, võivad eestlased praeguse valitsuse laristamisest majandusliku needuse kaela saada, mis toob endaga kaasa möödapääsmatu vajaduse rangete kokkuhoiumeetmete järele.

 

Valitsev koalitsioon on – arvan mina – jätnud endast suhteliselt säratu ja negatiivse mulje. Üks vähestest headest asjadest, mida selle kohta üldse öelda saab, on et Ratase valitsus sooritas EL eesistumise ehk presidentuuri rollis oleku ülesanded möödunud aastal suuremate viperusteta.

 

Nähtavasti jagavad säärast koalitsiooni tööle viltuvaatavat muljet ka paljud teised valijad peale minu. Hiljutise Turu-uuringute AS-i küsitluse tulemused näitasid kaht väiksemat koalitsioonipartnerit vuhinal allamäge veeremas. SDE puhul võib ligivabalangusest rääkida. Sotside poolt annaks nüüd hääle vaid 6 % neist vastajaist, kes oma eelistust väljendasid. Üks kuu varem oli SDE toetus 10 ja kahe kuu eest 8 %. Kehvasti käib ka IRLi käsi. Selle toetus jäi möödunud kuul alla valimiskünnise, ehk oli 4 %.

 

Opositsiooniparteidest läheb praegu hästi EKREl (13%) ja Reformierakonnal (33%).  Reformierakonna värske esimees Kaja Kallas sai naelapeale ilmselt pihta kui ütles, et “Reformierakonna kõrge reitingu taga on rahva hinnang praeguse valitsuse tööle. Kuna meie oleme peamine alternatiiv (valitsusele), siis kindlasti on see toetus valitsuse (loe: kehva) tööga seotud.” 

 

Muidugi võib üht-teist veel muutuda enne 2019 a. 3. märtsi, mil toimuvad Riigikogu järgmised korralised valimised. Siiski tundub käegakatsutavas tulevikus võimalus täiesti eksisteerivat, et Eesti saab enesele Kaja Kallase näol naissoost peaministri. Ometi on siin mitmeid agasid. Ilmselt oskavad vähesed praegu ütelda, kas üldiselt viisaka olemise ja vaikse häälega Kaja Kallas suudab end kehtestada teravate küünarnukkide maailmas, sealhulgas meie huvisid rahvusvaheliselt kaitstes. Ei esine ka veel selgust küsimuses, kas Kallas suudab Reformierakonna ohjad tegelikult ka enda kätte võtta või jääb ta äkki lihtsalt oma erakonna kurikuulsalt võimsa “tagatoa” marionetiks?

 

“Reform” on enesest alati mulje jätnud kui Eesti kõige professionaalsemast poliitilisest parteist, kuigi ka Keskerakond pole samuti eile sündinud. See tegur, et liberaalne kapitalism või siis ordoliberalism pole täpselt need rõhuasetused, mida ma isiklikult esimeste prioriteetidena eelistaksin, on nähtavasti Estami sügavalt isiklik probleem. Vähemalt on mul alati suhteliselt  kindel tunne, et kui Reformierakond on riigitüüri juures, püsib riigilaevake suhteliselt kindlalt “kõikidest teistest praegu eksisteerivatest halbadest valikutest kõige vähem halval kursil”. Ent tee mis tahad: Eesti suurimad parteid — Reformierakond nende hulgas — kipuvad unitaarriiklikult ehk tsentralistlikult käituma ning suuremal või vähemal määral ka riigikapitalistlikud olema, igaüks neist veidi erineval viisil. Kui väike ja nõrk Vabaerakond välja jätta, ei armasta eesti poliitikud ideed konföderatiivsest Eestist, kus võim liiguks alt üles ja keskvõimust arvestatavalt sõltumatud paikkondlikud valitsused asuksid meie poliitilises elus esikohal, umbes nii, nagu Šveitsi valijad Šveitsit valitsevad. Siim Kallas, tema tütar Kaja ja Reformierakond üldisemalt pole aga Šveitsi mudeli fännid, olles hoopis ortodoksselt nö EL usku. 

 

Parimal juhul võime saada endale a. 2019 praegusest etema võimukonstellatsiooni, mida juhib enesekindel ja omaenda strateegiaga Kaja Kallas. Halvimal juhul võib juhtuda aga näiteks see, et Eesti saab enesele uuesti etteotsa ebasümpaatse kombinatsiooni Reformierakond-Keskerakond, võibolla koos EKREga. Ja mis kui Kaja Kallas – näiteks – selle kombinatsiooni juhttegelasena, osutub verevaeseks ja sealjuures ka veel Brüsseli ustavaks käsutäitjaks?

 

Eesti EL-meelne president Kersti Kaljulaid pole näidanud end eriti tragi ega silmapaistva eesti vankri vedajana. Kahe nõrgavõitu juhi sattumine meie riiki vedama ei kujutaks enesest küll vaimustust esilekutsuvat tähtede seisu ajal, mil meie ees seisavad mitmed väljakutsed. Eestlaste demograafiline situatsioon on nadi; Vladimir Putin survestab aktiivselt lääneriike ja eriti veel Venemaa naabreid oma “mõjusfääris”. Lääs tervikuna on minevikuga võrreldes ära vajunud ja liigestest võrdlemisi lahti ning nagu varemgi mainitud, langeb paari aasta pärast ära suur osa EL rahalisest toetusest Balti riikidele. Seega läheb meil lähitulevikus juhte vaja, kes on keskmisest südikamad ja pädevamad. Ennustamine on aga tänamatu tegevus, ja see mis tegelikult tuleb, jääb praegu alles veel raskesti äraarvatavaks.

 

Jüri Estam

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo