Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Viimasel ajal on tekkinud elav mõttevahetus Sofi Oksaneni teose ”Puhastus” üle. Selle kohta võtsid sõna Eesti Päevalehes Piret Tali (4.10.), Kaisa Kaer (7.10), Mihhail Lotman (18.10.), Tiina Kirss 20.10.), Rein Veidemann (1.11.), Rein Raud (5.11.) ja viimati Andrus Kivirähk (6.11.), kes kokkuvõtlikult imestab, et kui see raamat „eesti keeles ilmus ja kohe edetabelite tippu vuhi-ses, ei tulnud kellelgi pähe kaevelda või selles mingit ohtu näha. Vastupidi, oldi isegi meelitatud, et Soomes on kirjutatud romaan Eesti ajaloost ja et see romaan on nii lugejamenukas ning võitnud mitmeid kirjandusauhindu. Eestlasedki ostsid ja lugesid – hea meelega. Muidugi oli ka neid, kellele „Puhastus” eriti ei meeldinud, aga nii on see ju kirjandusteoste puhul ikka. (...) Aga nüüd, kui Oksaneni romaan on vallutamas tervet Euroopat ja pälvib aina uusi auhindu, on mõned inimesed millegipärast kohutavalt ärevile läinud. „Puhastus” moonutab Eesti ajalugu ja jätab meist vale mulje!“ Ta ütleb ka: „Nii et kui Oksanen kujutabki elu Nõukogude Eestis kuidagi teisiti, kui mõni tollest ajast pärit inimene mäletab, siis on see tema loominguline õigus. Tegelikult on see isegi veider, millise kirega mõni kodanik Nõukogude aega kaitsma tõttab (...). Ning Oksanen kirjutab ju peamiselt Stalini ajast, mis oli see kõige jälgim.“
Eespool mainitud artikleid on üsna elavalt kommenteeritud. Kõige teravamalt mõistab seda teost oma kommentaarides hukka Mart Ummelas. Ta ei heida Kivirähkile midagi ette, vaid arvab, et temavanune ei saagi teisiti arvata, eriti Stalini ajast, kui ta polnud veel sündinudki. Ütleb, et Oksaneni teose kirjanduslikke väärtusi mitte pisendades peame tunnistama, et ta kirjutab ajastust ja maailmast, kus ta reaalselt pole elanud, vaid teeb seda teiste vahendusel. Probleem pole selles, kas pilt saab liiga tume või mitte, see pilt on lihtsalt mingi emotsionaalse hoiaku väljendus, mingite stereotüüpide ülessoojendamine, omamoodi kitš, millele viitab ka teose suur kommertsedu. Eriti teravalt reageerib ta Tiina Kirsi artiklile, väites, et Oksanenist on „kujunenud siinsete poolhullude äärmusrahvuslaste löögirelv euroopalike väärtuste ja demokraatia vastu ning ajend kõigi inimeste tagakiusamiseks, kes suutsid nõukogude ajal jääda normaalseteks inimesteks ega lasknud ennast vägistada, maha lasta või raamatusse kirjutada“. Tema enda väljendid on tihti ka emotsionaalsed.
Mihhail Lotman tsiteerib Jaan Kaplinskit: „Meie elu Nõukogude Liidus ei olnud õuduslugu! Muidugi oli palju hirmu-äratavaid episoode, /.../ elasime me üldiselt elu, mis oli sageli üsna huvitav ja lõbus.” Lotman lisab: „Mis aga puudutab lõbusat ja huvitavat nõukaaega, siis soovitan kõikidel nostalgitsejatel mitte ajada segamini totalitaarset režiimi ja oma noorust“. Seda iseloomustab Ummelas alatusena ja kordab, et „Oksase romaani kohal soojendavad oma käsi need, kes tunnevad, et nüüd on saabunud nende aeg kätte maksta nii selle eest, mis neile väidetavalt sattus, aga ka uute väljamõeldiste eest – et ikka püsida ühiskondliku diskussiooni apogees. Milleks on vaja noorel Lotmanil tegelda Sofi Oksaneni romaaniga?“ Ta on aga kirjandusteadlane, milleks on aga vaja tegelda sellega ühel raadiomehel? Kummaline on ka tema väide, et arvustada saab ainult seda ajastut, milles ise elatakse: „Mineviku kohal härdunult pisaraid valades või hambaid kiristades elatakse täna välja vaid oma alateadvuslikke ja sageli lihtsalt perversseid komplekse.“ Sofi Oksanen pole kunagi elanud selles ajas, mida ta käsitleb, järelikult on see puhas fiktsioon. Avo-Rein Tereping küsib „Kuidas saab nimetada ulmeks seda, mida inimene pole ise üle elanud, kuid on teiste mälestuste põhjal kirja pannud?“ Tuleb küsida: kas Stalini terrorist rääkimine on perversioon?
Paar kommenteerijat imestavad: vahest tundub, et on olemas kaks Mart Ummelast. Kui kuulata raadiost ühe Mart Ummelase saateid eesti keelest ja kirjandusest ja juhtimas saadet arvutiasjandusest või vestlemas teadlastega, või organiseerimas eesti keele uuendamist, siis on ta tark ja tubli, viisakas ja suurepärane raadioajakirjanik. Teine on Eesti Päevalehe kommentaator, kes  kasutab-harrastab upsakat, üleolevat ja kohati laussõimu stiili, just kui oleks alaväärsuskompleksi küüsi kukkunud. Eriti võikalt kõlab, et eestlane olla sallimatu ja üldse üks fašist niisugune.
Näiteks kaalub tema arvates Eesti viimase 20 aasta diskussioonis terve mõistuse üles labane antihistorism, mille põhiliseks eesmärgiks on eelmise perioodi demoniseerimise arvel esile tõsta "vabadusvõitlejaid" ja "dissidente", aga tegelikult nende glorifitseerijaid, hoolimata sellest, et nii mõnigi noist oli ise kõrge NLKP asjapulk või lihtsalt edukas kaasajooksik. Ta kutsub üles nii Oksaneni kui teisi lõpetama meie keerulise mineviku blameerimise, sellel onaneerimise ja oma isikliku kasu tagaajamise sellega, kes suudab möödunut võimalikult mustades, vastikutes ja ühtaegu endale kasulikes värvides üle võõbata.

Vello Helk

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo