Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Tutvustasin hiljuti lühidalt koguteose ”Sõja ja rahu vahel” II köidet, mis sisaldab Eesti saatuse kirjeldust esimesel punasel aastal (VES 23.09.) Nüüd on seda ka retsenseeritud Eestis. 15. oktoobril avaldas Sirp kaks selleteemalist artiklit. Aro Velmet pealkirjastab oma panuse ”Eesti ajalookirjutuse stiilinäiteid”, Andrei Hvostov ”Kaval Ždanov ja lihtsameelne Eesti eliit”.
Neist esimene on noor mees – 22-aastane USA Pennsylvania ülikooli hariduse ja laiahaardelise taustaga.
Nagu ilmneb intervjuust (Õpetajate Leht 15.08.2008) õppis ta pärast Tallinna prantsuse lütseumi lõpetamist Tartu ülikoolis riigiteadust, tegi ühe aastaga läbi kahe kursuse ained. Sai 2007. aastal stipendiumi Pennsylvania ülikooli – füüsika ja matemaatika alal. Ütleb ise: „Õpin Euroopa kultuuri- ja sotsiaalajalugu. See on huvitavam kui suured-mehed-suured-sõjad-tüüpi ajalugu. Õpin ka kunstiajalugu, massiliikumisi, sotsiaalseid muutusi, naiste õiguste saamist jne.” On nüüd tagasi ja kirjutanud mitmel teemal Eesti ajalehtedes, näiteks Balti riikide okupatsioonimuuseumidest (Eesti Ekspress 5.3.2010), muuseas: ”Tundub, et sõnapaaris „rahvuslik tragöödia”, mida okupatsioonimuuseum heal meelel korduvalt kasutab, on „rahvuslikkus” selgelt suurema rõhuga kui „tragöödia”. Nii on näiteks Saksa okupatsioonile pühendatud videolõigus pikalt kirjeldatud Nõukogude hävituspataljonide kuritegusid Saaremaal ja mujal, kasutades ilmselgelt väärtushinnangut kandvaid termineid nagu „roimarid”, „massimõrvad” jne.”
Küsib, kas „ülevaade” on sobiv sõna 800 leheküljega mammutteose puhul ja pühendab tähelepanu kollaborantidele. Postkolonialistide arvates peaks vältima indiviidide käitumisele range hinnangu andmist ning keskenduma pigem keerukate suhtevõrgustike uurimisele ja seletamisele. Kuna Laar kollaboratsiooni käsitluses seda ka sagedasti teeb, on seda üllatavam, et ta lõpus jõuab järelduseni, et komplitseeritud ja hallides toonides analüüse võib üldjoontes pigem positiivsemaks pidada. Individuaalse psühholoogia kõrval ka sotsiaalsetele struktuuridele keskendumine aitaks sellele küsimusele ilmselt vastata. Rahvusliku mälu seisukohalt on kindlasti oluline tunda ühe Eesti ajaloo pöördepunkti kulgu võimalikult täpselt, ent näiteks kõigi Kaitseliidu malevate relvaladude detailne ülevaade paneb südame põksuma ilmselt ainult tõelisel militaristil. Konkreetsem probleemipüstitus oleks aidanud hoida kokku trükipinda ja jätta teksti vaid analüüsiga selgelt haakuvad detailid.
Huvitavam on Hvostovi artikkel. Ta ei salli sõna okupant, võtab selle dementeerimiseks appi Mart Laari, kelle kohaselt ”kommunistliku korra kehtestamine okupatsiooni tulemusena oli pagulaseestlaste hulgas 1940. aastate teisel poolel kehtima hakanud käsitlus. Sealt kandus see edasi kodu-Eesti ajaloolaste töödesse”. Just nagu oleksid pa-gulased leiutanud selle mõiste? Kas 1940. aastal ei tunnetatudki seda okupatsioonina? Tegelikult ütleb Laar, et rahvuslik ajalookäsitlus 1940. aasta sündmustest arendati lõplikult välja 1940. aastate teisel poolel paguluses ilmunud töödes. Selle kohaselt okupeeriti Eesti 1940. aasta juunis Punaarmee poolt ning liideti seejärel vägivaldselt N. Liiduga. Ja ta lisab, et sellest lähtuti ka taasiseseisvumisel, aga seda on täiendatud Eesti arhiivide materjalide abil. Sellest hoolimata pole võimalik saada autentset pilti Nõukogude korra poole üle läinud inimeste motiividest (lk.511-512). Järgnevalt arutleb Laar kollorabantide motiivide, Hvostov aga okupatsiooni mõiste üle. Talle ei meeldi ka väljend ”tsiviilokupant”, kas kardab ise selle alla sattuda? Teda huvitab ennekõike küsimus, ”mil määral oleme valmis tunnistama Eesti vabariigi kolmekümnendate aastate poliitikute ja kogu ühiskonna tehtud vigu, mis on meid viinud lõpuks tänasesse patiseisu. Patiseisu all mõtlen igaveseks (või vähemalt Eesti vabariigi ajaks) õhku jäävat ebamäärasust 1940. aasta hindamisel: okupatsioon versus vabatahtlik liitumine.”  Ta lisab hiljem: ”Järjekordne rahvuslik skisofreenia: kiruda 1940. aasta okupatsiooni ning samal ajal pooljumalikustada Pätsi ja Laidoneri. Kui meil on oma okupatsiooni-teooriaga tõsi taga, siis oleks võib-olla ülim aeg kuulutada Päts ja Laidoner postuumselt reeturiteks.”  Nemad olid Hvostovi arvates Eesti esimesed kollaborandid.
Seda võib ju tagantjärele neile pahaks panna, aga miks ei kohelda neid nagu tegelikke kollaborante, kelle motiive püütakse leida ja õigustada? Eks olnud neilgi alistumisel omad motiivid.  Hvostov püüab muuta okupatsiooni mõistet vabatahtliku alistumise suunas. Okupatsioon algas juba 17. juunil, pärast seda tehti kõik selle tingimuste kohaselt. Toimus ka teistes Balti riikides.
Lugedes jääb mulje levinud tendentsist kritiseerida ”subjektiivset” rahva kannatuste kirjeldust, eelistades ”objektiivset” nende põhjustajate motiivide uurimist. Kõige kurja juured peituvad endises Eesti Vabariigis? Mõlemad ei pane ka tähele kultuuri okupeerimise käsitluse puudumist.
Vello Helk

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo