Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Sirje Kiin 2Nii Eestis kui USAs toimuvad tänavu sügisel presidendivalimised. Kui USAs algas valimisteks valmistumine, kandidaatide lavale astumine ja põhjalik sisuline kampaania juba poolteist aastat enne valimisi, kusjuures hiljemalt kevadeks on üsna selgelt teada, kes on kummagi partei presidendikandidaadid, siis Eestis pole kuus kuud enne valimisi mingit kindlat teadmist, kes on üldse kandidaadid, kes kelle üles seab ja milliste sisuliste kriteeriumite alusel  ta lõpuks ära valitakse.

 

Mõistan, et ühel juhul on tegemist presidentaalse ja teisel juhul parlamentaarse riigiga, et valimissüsteemid ise on väga erinevad (USAs mitmeastmelised üldvalimised, Eestis üheastmelised Riigikogu või valimiskogu valimised), kuid demokraatlikus riigis peaks sõltumata riigivõimu tüübist olema siiski mingi elementaarne läbipaistvus ja avalikkuse kaasatus riigi esimese naise või mehe valimistel.


Kui USAs analüüsitakse eelnevalt üksipulgi ja vaat et tuhat ning üks korda  läbi kõikide kandidaatide varasem tegevus, hääletused ja ametipostid, seisukohad ja suhted, varalised seisud ja maksulaekumised, fondid ja elektronkirjad, sünnidokumendid ja lapsepõlv, rääkimata naistest-lastest ja sugulastest, siis Eestis spekuleeritakse pool aastat enne valimisi parimal juhul erakondade tagatubade häälte arvude ja võimalike poliitiliste kokkulepete üle, mitte võimalike presidendikandidaatide tegelike omaduste, võimete või teenete üle.


Nii rehkendas kolumnist Ahto Lobjakas  28. veebruari raadiosaates Olukorrast, et presidendi Riigikogus äravalimiseks vajaliku kahe kolmandiku enamushäälte saavutamiseks ei piisa praeguse kolmikkoalitsiooni häälte arvust, vaid vaja läheb veel vähemasti Vabaerakonna kaheksa liikme häält pluss mõni võimalik hääl Keskerakonna nn Kadri Simsoni leerist, kes on teatavasti opositsioonis Edgar Savisaare leeriga. Arvatakse, et Riigikogus ei suudeta presidenti ära valida, mistap läheb valimine valimiskogusse, kus osalevad Riigikogu liikmed ja valijamehed kohalikest omavalitsustest. Kuna praegune kolmikliit pole näidanud erilist koostöövõimet paljudes olulistes seadusandlikes küsimustes, on tõenäoline, et haug-luik-vähk-koalitsioon pole võimeline ka selliseks suureks kompromissiks nagu presidendi valimine ei omavahel ega ka kirjuvõitu opositsiooniga.


Riigikogus on suudetud seni president ära valida vaid kahel korral (1992 Lennart Meri, 2011 Toomas Hendrik Ilves), ülejäänud kolmel korral (1996 Lennart Meri, 2001 Arnold Rüütel, 2006 Toomas Hendrik Ilves) läksid valimised nö põllule ehk valimiskokku, kus poliitised vahekorrad on hoopis teistsugused kui Riigikogus, mistap ka tulemused on olnud raskemini ettearvatavad ning tihtilugu nö üle noatera tulemused. Tulenevalt kohalike omavalitsuste poliitilistest võimusuhetest tõuseb valimiskogu valimistel tänavu nii Keskerakonna kui ka Isamaa ja Respublica Liidu suhteline osakaal, mis ei meeldi muidugi valitsusliidu teistele osapooltele. Sestap võib eeldada, et Riigikogus püütakse kokkuleppe saavutamiseks siiski teha poliitilisi ponnistusi. Aga mis hinnaga? Millega seal üldse kaubeldakse? Avalikkus ei tea praegu, pool aastat enne valimisi, paraku neist lepetest midagi, rääkimata võimalikest kindlatest kandidaatidest.


On küll tehtud spekulatiivseid küsitlusi hüpoteetiliste kandidaatidega, viimati veebruaris. Selle järgi toetab rahvas presidendina enim praegust parteilise kuuluvuseta välisministrit Marina Kaljuranda (mullu augustis 16.6%, tänavu 29,3% küsitletuist), teisel kohal on endine peaminister Siim Kallas (21,1% ja 18.5%), kolmandaks Europarlamendi saadik Indrek Tarand (13% ja 10,5%), neljandaks diplomaat Jüri Luik (7,9% ja 6,6%). Järgnesid Keskerakonna juht Edgar Savisaar, kelle toetus on langenud 5,5 %le: isegi pooled Keskerakondlased ei toeta praegu kriminaaluurimise all olevat ning uurimise ajaks linnapea ametist kõrvaldatud Savisaart presidendikandidaadina. Lõpuks Europarlamendi saadik, endine välisminister Urmas Paet alla 4%lise toetusega. Ent siinjuures peab arvestama, et tegu oli küsitluses ette antud nimedega. Kõigist nimetatuist on seni vaid Siim Kallas kinnitanud avalikult oma soovi kandideerida.
Ka Edgar Savisaar ning Riigikogu esimees Eiki Nestor on väljendanud võimalikku valmisolekut kandideerida, kui nende erakonnad peaksid neid esitama.


Seni pole kuulda olnud ühegi erakonna kandidaadirallist, mida nii Reformierakond kui ka Isamaaliit tegid kunagi ammu suure meediakära ning tänuväärse avalikkuse kaasamisega. Praegu valitseb erakondade poolel täielik vaikus, ei kippu ega kõppu. Ilmselt on omavahelised suhted niivõrd pingelised, et keegi ei julge võimalike kandidaatide nimedest isegi iitsatada, kartuses, et need tulistatakse kohe sõelapõhjaks. Passitakse põõsas (tagatoas) ning levitatakse eksitavaid kuulujutte võimalikest libakandidaaditest – küsin, kas see on demokraatia, mida me tahtsime?


Kui poliitpinged on nii suured, miks ei võiks kompromissina kõne alla tulla otsesest parteipoliitikast kaugemal seisvad, kuid ühiskonnas suure lugupidamise pälvinud sisulised arvamusliidrid, näiteks õiguskantsler Ülle Madise või ärimees Indrek Neivelt? Või Euroopa Välissuhete Nõukogu programmidirektor Kadri Liik või Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid? Teame ju, et ühiskond tunneb end hästi ja areneb vaid siis, kui seda juhivad sisulised, tugevad liidrid, mitte päevapoliitiliste poliittehingute tulemusel ette lükatud ja tõugatud (vt näiteks tänast nõrka valitsust).


Miks ei võiks erakonnad algatada juba nüüd, kevadel avalikkuses võimalike kandidaatide vahelisi debatte, mille käigus selguksid nende head ja vead? Miks ei võiks erakonnad avalike presidendidebattide kaudu tutvustada valijaile oma parimaid rahvamehi ja – naisi, kes ka mitte valituks osutumise korral saaksid seeläbi ikkagi rahvale rohkem tuttavaks ja omaseks?


Kujutan vaimusilmas ette huvitavat presidendidebatti näiteks Marko Mihkelsoni (IRL) ja Andres Herkeli, Ain Lutsepa, Krista Aru (Vabaerakond) vahel, kelle tugevusteks on välispoliitika, kaitsepoliitika ja kultuur. Tahaks kuulda ka mõne rahvusvahelisema sotsi (Sven Mikser, Eiki Nestor, Marju Lauristin) ja aatelisema reformierakondlase (Märt Rask, Paul-Eerik Rummo, Kaja Kallas) presidendidebatti: milles erinevused, kus üksmeel?


Kirjutan seda artiklit nn superteisipäeval, 1. märtsil, mil USAs toimuvad presidendi eelvalimised korraga paljudes osariikides ja mille tulemusena on tõenäoline, et demokraatide presidendikandidaadiks saab Hillary Clinton ning vabariiklaste hirmuks ja õuduseks Donald Trump. Võib ju küsida, kes on Eesti Trump (Mart Helme? Jaak Madison? Odini sõdalased?), aga veelgi olulisem – mida varem, seda parem -  on küsida: kes on Eesti Hillary?

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo