Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Sirje Kiin 2Eesti Õhk ehk Estonian Air läks pankrotti ja meie tunneme kõik koos rahvuslikku häbi, just nagu oleksime meie rahvusena kõik ühel meelel teinud kõik need järjestikused ebakompetentsed majandus- ja turundusotsused.

 

Jah, Eesti Õhule maksti ebaseaduslikult kümneid miljoneid meie oma, st maksumaksja raha, aga keegi ei küsinud ju meie käest, kas me oleme sellega nõus.

 

Tegelikult me ei olnud ju nõus, meie, maksumaksjate poolt volitatud vastav riiklik kontrollija ehk Riigikontroll polnud juba aastaid tagasi nõus nende maksetega ja hoiatas otsuse tegijaid korduvalt ja kirjalikult, et see on ebaseaduslik ning perspektiivitu. Miks tunneme nüüd siis korraga kollektiivset vastutust ehk rahvuslikku häbi?

 

Miks ei vastuta valede, rumalate, saamatute või halbade otsuste eest konkreetselt need isikud, kes neid ebapädevaid otsuseid tegid ehk ettevõtte tollane juhtkond, tollane peaminister, majandusminister ja rahandusminister, kasvõi Andrus Ansipi valitsus tervikuna?


Aga panna terve rahvas häbi tundma ning seeläbi justkui moraalselt vastutama otsuste eest, milles meil ei olnud mingit võimalust kaasa rääkida?


„Eesti õhuväe ülem Jaak Tarien tundis häbi, et Eestit kaitsma tulnud liitlaste sõjaväelasi rünnatakse rassistlikult. Peale tema tundis sedasama häbi ekskaitseminister Miksergi, häbitundmisega ühines ka kaitseminister Hanso. Kuid selgub, et politseile pole rassismijuhtude kohta ühtegi avaldust laekunud. Olgu, see ei tähenda, nagu ei peaks kaitsevägi solvangute suhtes täisleppimatu olema.

 

Kuid suve hakul murjanitest ja metsalistest kirjutanud (ja sestsaadik ohvitserina pildilt kadunud olnud) kapten Võrno saadeti sügisel erru koos kaitseväe juhilt isiklikult saadud eeskujuliku teenistuse ristiga,“ kirjutab ajakirjanik Laur Uudam (Rahvuslik häbi, murjanid, metsalised ja auraha. Õhtuleht, 30.10.2015). Siingi näeme, kuidas üksikute rassistlike rünnakute häbi kantakse sujuvalt üle rahvuslikule kollektiivile – kogu Eesti kaitseväele - ja siis sadades kommentaarides juba ka rahvusele tervikuna. Tunneme koos häbi küll, aga ei küsi kordagi ega kirjuta, kes konkreetselt pani toime need rünnakud, kes tegelikult nende eest vastutab?


Kirjanik Jaak Urmet (Wimberg) avaldab juba mitu aastat nutuseid artikleid, kus teatab: „Mida aeg edasi, seda sagedamini ja suuremat häbi ma oma riigi pärast tunnen. Riigikogu pärast, valitsuse pärast, koalitsiooni pärast. Tegelikult – kogu eesti rahva pärast.“ (Eestlased ja mitteeestlased, Eesti Päevaleht, 11.04.2014). Urmetil on nüüdseks juba nii häbi eestlane olla, et ta tahab eestlase nahast täiesti välja pääseda (Kes ma olen? Väljakasvamine eestlasest. Postimees, 14.09.2015).

 

Kui lugeda lähemalt, mis siis on tema rahvusliku häbi põhjuseks, selgub, et need on olnud üksikud matsid, kes panevat kõik muulased ühte patta ainult selle põhjal, kas nad räägivad eesti keelt või ei räägi. Ma ei tunne küll isiklikult ühtki inimest, sh eestlast, kes mõõdaks kaasinimesi ainult keeleoskuse põhjal.

 

Minu subjektiivset muljet kinnitavad ka mitut sorti sotsioloogilised uuringud, mis tõestavad eestlaste enamuse üsna mõõdukat ning kasvavat sallivuse määra, sedamööda, kuidas teistsuguse ehk teisega rohkem kokku puututakse, aga see ei takista kedagi ometi rahvuslikku häbi tundmast, kui see on kord lausa rahvusliku lemmikspordina ette võetud.


1990. aastate lõpus kirjutasid ajakirjanikud Eesti Raudtee rahvuslikust häbist, kui seal ei jätkunud tualettpaberit või kui reisijaid ei suudetud teenindada muus kui vene keeles.


Ma tõesti püüdsin mõista rahvuslikku häbi siis, kui toimus Estonia laeva katastroof, sest laev kandis just sellist, ettevaatamatu rahvusliku uhkusega pandud nime. Püüdsin mõista presidenti ja teisi avaliku elu tegelasi, kes mõistsid hukka Vao pagulaskeskuse süütamiskatse, mis oli ju sisuliselt massimõrvakatse, ja kes rääkisid sealjuures samuti rahvuslikust häbist.

 

Tegelikult ei tea me ju tänini, kes seda tegi, tõenäoliselt üks või kaks parasjagu pagulasvihast purju ässitatud metsalist, kes tuleks kiiremas korras üles leida ja vastutusele võtta. Aga seni, kuni politsei pole seda teha suutnud, seni tunneme kõik koos rahvuslikku häbi.


Tegelikult on see politsei tegemata töö, kooli või kodu tegemata töö, ajakirjanike, aga ka eesti vaimueliidi tegemata töö, sest meie vastutame kõige rohkem vaimse õhkkonna kujundamise eest Eesti avalikus ruumis. Niisiis on olemas konkreetsed vastutajad, kes võiksid ja peaksid töötama teisiti, aga kui seda pole või ei juhtu, siis mis seal ikka, tunneme koos rahvuslikku häbi, räägime sellest nii argi- kui pidupäevakõnedes ja laseme tegelikus elus vanas vaimus edasi.


Kas tõesti peaksime tundma rahvusena  häbi iga halva, ebakompetentse poliitilise või majandusotsuse puhul, iga üksiku rassismiilmingu puhul, iga üksiku vägivallateo puhul? Tegelikult ei näe me ju ei riigi ega rahvusena rahvusvahelistes võrdlustabelites sugugi nii äärmuslikult sallimatud välja, nagu me püüame kodus endale vägisi sisendada.

 

Oleme kõik koos kollektiivselt kõiges süüdi, peaasi, et tegelikud, konkreetsed süüdlased või kurjategijad või tegematajätjad ei peaks vastutama ega end isiklikult süüdi tundma?


Pigem vastupidi, meie edutame aga halvad otsused teinud endise majandusministri Euroopa Liidu ülemkontrolöriks, kas selleks, et ta saaks ka seal oma Eestis hästi harjutatud halbu otsuseid jätkata? Valed otsused teinud peaministri oleme juba Brüsselisse kõrgeimale kohale lennutanud. Et kodused saaksid ikka jätkuvalt ja järjepidevalt rahvuslikku häbi edasi tunda, kui Brüsselistki hakkab omakorda uusi halbu otsuseid alla sadama?


Keegi ei paista Eestis vastutavat ühegi konkreetse teo eest isiklikult või kui haruharva, siis ainult sõnades, aga mitte tegudes.


Ma küsin, mis kollektiivne rahvuslik masohhismifestival meil õieti käimas on?

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo