Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Sirje KiinAmeerikast Silicon Valleyst Eestisse naasev ettevõtja Sten Tamkivi muretseb Eesti avalikus ruumis sageneva vihakõne pärast: "Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum.

 

Soovitan tõsiselt kaaluda paaril arvutilingvistika- ja statistikatudengil panna seljad kokku seda andmetega tõestavaks magistritööks, aga puhtalt põgusa vaatluse põhjal on muutunud räigelt mõnitav toon mõne aastaga ühiskonnas talutavaks normiks.


Mitte ainult anonüümsetes kommentaarides, mõnes nurgataguses natsifoorumis või pseudonüümses sotsiaalmeedias, vaid Toompeal telekaamerate ees ja must-valgel suurtes päevalehtedes võib nüüd pea iga päev lugeda selliseid silte nagu “homoteerull”, “lilla”, “pede”, “tolerast”, “igasugused murjanid”, “jorisemised Meka suunas”, “immigrantide negatiivne mõju rahvastiku kollektiivsele IQ-le“..."

http://memokraat.ee/2015/05/polev-kardin/

 

Ajalehtedes sagenevad väited, mis heidavad ette, nagu oleksime meie, eestlased, üks kõige sallimatumaid rahvaid Euroopas. Viidatakse ühele või teisele uurimusele, tavaliselt täpsustamata nende metoodikat või küsitluste teadusliku üldistuse usaldusväärsust. Igaüks teab omast käest jutustada juhtumeist, kus keegi on kedagi (enamasti tagaselja või anonüümselt vihakommentaarides) solvanud grupitunnuse olemasolu või puudumise pärast (tibla, põder, neeger, pilusilm, homo, paks, kondiklibu, vanamutt või ätt, poisitatikas või plika, kole, eputis, mis ta õige mõtleb endast, mugavuspagulane jne).


Olen ka ise paaris varasemas arvamusloos kurtnud mind häiriva negatiivsuse kultuse üle Eestis, sest isegi meie kultuuriringkonnis hinnatakse kõrgelt pigem ärapanemist (vaat kui ägedalt pani talle!) kui kellegi kiitmist või tunnustamist (mis ta poeb seebita!). Ometi tundub mulle praegu, et teeme Eestile ja eestlastele natuke liiga.


Esiteks, kui vaatame tagasi Eesti ajalukku, ei näe me seal ühtki suurt ega verist konflikti, mis oleks lähtunud Eesti enda sisestest rahvus- või usu- või mistahes muudest pingetest. Meie lugematud sõjad ja vallutatused on olnud alati põhjustatud agressiivsetest välisjõududest, mitte meie endi sisemisest sallimatusest meie hulgas elavate või siia tulnute suhtes. Meil pole kunagi olnud kodusõda. Vaatamata traagilisele ajaloole ja sajandite pikkustele okupeerimistele oleme suutnud hoiduda nii saksa- kui suurvihast või ryssäviha'st ehk venevihast, mis näiteks Soomes oli ja on ajalooline-ühiskondlik tõsiasi.

 

Meil elab praegugi Euroopa riikide võrdluses üks suuremaid vähemusrühmi, kelle enamus on pärit viimasest okupatsiooniajast, ja ometi oleme suutnud ära hoida võimaliku verise kodusõja ohu. Mart Laari äsjailmunud mälestustest võime lugeda, kui lähedal oli see oht näiteks 1990ndate algul, kui agoonias Venemaa ässitas Ida-Virumaad Eestist lahku lööma samamoodi nagu nüüd Donetskis. 2007. aasta pronksiöö sündmuste taga oli ju samuti peamiselt Vene propagandaraha ja tahe, mitte eestlaste ja Eestis elavate venelaste vaheline sallimatus. 1924. aasta detsembrimässust rääkimata.


Teiseks tahaksin osutada ajalehe Washington Post 2013. aastal koostatud nn maailma sallivuskaardile: http://tinyurl.com/c8nbqno. See põhineb maailma väärtuste uuringul (World Values Survey), mis on aastakümneid uurinud rahvaste suhtumisi ja arvamusi üle maailma. Enam kui 80 erinevas riigis paluti vastanutel öelda, milliseid inimesi nad ei tahaks oma naabriteks. Mida rohkem inimesi teatas, et ei soovi teisest rassist naabreid, seda vähem tolerantseks võib teadlaste hinnangul pidada ühiskonda. Mida tumedam sinine on kaardil riik, seda vähem sealseid inimesi ütles, et ei soovi teisest rassist naabreid. Mida punasem, seda rohkem inimesi ütles, et ei soovi teisest rassist naabreid. Mida kaart näitab? Kõige sallivamad teiste rasside suhtes on ingliskeelsed ja Ladina-Ameerika riigid, aga ka Skandinaavia riigid.


Euroopas valitsevad aga huvitavad erinevused. Kuigi võinuks oletada, et rikkamad ja haritumad Lääne-Euroopa riigid on sallivamad kui Ida-Euroopa, ei ole see siiski nii. Üks kõige vähem sallivamaid riike Euroopas on Prantsusmaa (22,7 protsenti vastanutest ei soovinud teisest rassist naabrit). Valgevene ja Läti on selle kaardi põhjal tolerantsemad kui suurem osa teisi Euroopa riike. Eesti on samuti sallivam kui Soome ja paljud teised Euroopa riigid, kaasa arvatud Prantsusmaa. Vähem tolerantne oli ka Balkan. Kõige vähem sallitakse teisi rasse naabritena Aafrikas, Aasias ja Lähis-Idas.


Kolmandaks ilmneb Euroopa sotsiaaluuringutest, et kõige tähtsam inimeste sallivust eristav tunnus on vanus, mitte rahvus, usk või mõni muu tunnus. Eakamad inimesed pooldavad üldiselt vähem vabadusi kui nooremad, mis ei tähenda, et sinu vanaema ei võiks vägagi salliv olla (naised on muide reeglina sallivamad kui mehed). Sallimatus on seotud usalduse puudumisega, umbusuga võõra vastu, mis omakorda tuleneb vähestest kogemustest ja teadmistest võõra suhtes.


2014. aasta sotsiaaluuringust selgus, et kes on sallimatu näiteks samasooliste paaride suhtes, see on sallimatu ka teiste rühmade, näiteks immigrantide vastu. Uuring ei kinnitanud eelarvamust, nagu oleksid usklikud inimesed kõige sallimatumad: „Tavaline Eesti kristlane on pigem salliv ka samasoolisi paare puudutavas ja äärmuslik konservatiivsus on pigem iseloomulik kirikuringkondade ametlikele esindajatele. Kes on siis kõige suurem konservatiiv? Pigem väljaspool Eestit sündinud mitte-eestlane, kes on rahulolematu nii elu kui valitsusega,“ kirjutasid Eveliis Kurs ja Mare Ainsaar artiklis „Kellel on Eestis õigus elada perena?“ (Eesti Ekspress 27.08.2014).


Kokkuvõttes: ei ajaloolises võrdluses ega tänasel rahvusvahelisel sallivuskaardil pole meie, eestlased, sugugi need kõige tigedamad ega suletumad. Pigem vastupidi: vahel oleme ehk liigagi kannatlikud igasugu avalike sigaduste ja seadusrikkumiste suhtes, eriti poliitikas. Ometi jagan arvamust, et on igati parem, kui kogu ühiskondlike hoiakute skaala oma rikkuses  ja vaimuvaesuses on siiski avalikus ruumis ja ka parlamendis esindatud. Ei tahaks mingi hinna eest, et suruksime äärmused pigem põranda alla või lõpuks pommi panema.


Ajakirjandusliku sõimu sagenemist, vihakommentaaride legaliseerimist arvamusartiklites jms seostaksin ma pigem meedia üldise kolletumisega. Eriti torkab silma sotsiaalmeedia lõtvkõne laostav mõju meie avalikule suhtlusstiilile, mis tõesti riivab ka minu eesti filoloogi kõrva ja keelevaistu iga issanda päev. Vanaema reegel kõlas: kui vihastad, loe vaikselt kümneni, enne kui ütled. Puhastagem oma keelt ja meelt, väärtustagem stiili, aga kuulakem ikka ära, mis teisel ja/või teistsugusel südamel on.

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo