Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Sirje KiinOlin sel sügisel üle pika aja poolteist kuud Eestis, käisin ka mitmel lühikesel konverentsi- ja uurimisreisil Soomes, Lätis ja Leedus.

 

Siin on minu tänavuse Eestielamuse aruanne.


Esiteks: küll elavad Eestis ilusad inimesed. Kogen seda iga kord, kui mujalt maailmast kodumaile tulen, aga ikka see üllatab.

 

Kui mu ameeriklasest abikaasa esmakordselt Eestis käis, arvas ta, et siin toimub mingi suur rahvusvaheline modellikonkurss.

 

Ta tuli tagasi teisel suvel ja nägi, et sama modellikonkurss kestab ikka edasi. Kolmandal korral imestas ta veel vaid selle üle, et eesti modellid lükkavad enda ees lapsevankreid ja on ikka ilusad edasi.

 

Semiootik Valdur Mikital oleks kindlasti metsaservast varmalt võtta üks geneetilis-ajalooline seletus, miks just siin, suurte geograafiliste-poliitiliste-kosmiliste-mütoloogiliste pingete keskpunktis on tekkinud üks imeilus rahvakild, kel linnukeel suus ja täht säramas laubal.


Ega meie ilusad inimesed pole ainult verinoored. Käisin Draamateatris vaatamas etendust „Teed juuakse kell viis“, millega tähistas ümmargust juubelit armastatud näitleja Ita Ever, ilus ja anderikas naine. Teine küps anne, elav novelli- ja romaaniklassik Arvo Valton tähistas kuue lapse, kaheteistkümne lapselapse ning saja külalisega kirjanike maja musta laega saalis oma kogutud teoste 24. köite ilmumist. Selle vägitööga asetub Valton kirjandusloos Eduard Vilde järel teisele kohale (Vildel on 33 köidet, aga need on palju õhemad!).

 

Sinistes köidetes leidub rohkesti varem avaldamata asju, viimases köites on huvitavad mälestused, kust ilmneb lapsena Siberisse saadetud viljaka kirjaniku aastakümnete pikkune töö mh väikeste soome-ugri rahvaste kultuuri edendamiseks ja tõlkimiseks. Need rahvad pole kunagi olnud vabad, nagu on olnud iseseisvad riigid Soome, Ungari ja Eesti. Nüüd on meie kord neid aidata, on kirjaniku sõnum. Valton rõõmustab oma teose eessõnas, et eesti keeles on alles kõik seni kehtinud grammatilised vormid.


Tartu Ülikooli eesti filoloogide 1972. aasta lennu kokkutulekul sain keeleteadlaselt Jüri Valgelt kinnitust selle kohta, et eesti keele kõnetuvastuse tehnoloogia on nüüd praktiliselt välja töötatud, juba saamegi hakata arvutile eesti keeles juttu  dikteerima või koosolekut protokollima, st et eesti keel on infotehnoloogiliselt maailma kõige arenenumate keelte hulgas, ja neid on ainult mõnikümmend. Eesti keel on tark ja vaba.  Et aruanne liiga roosiliseks ei kipuks, kinnitan, et nägin Tallinna tänaval suurt reklaami: EESTI OMA HOT DOGID.  Keeleinimese süda jättis jälle jõnksu vahele.


Kirjutasime kursusekaaslastega oma 1960. ja 1970. aastate ülikoolimälestustest raamatu „Eesti keeles ja meeles“, mis ilmub novembris  eestikeelse Tartu Ülikooli 95. sünnipäevaks (rootsikeelne Tartu Ülikool asutati teatavasti 1632, saksakeelne 1802, eestikeelne  1. detsembril 1919).


Tänu Kultuurkapitalile osalesin Tallinnas nn pagulaskonverentsil, millega tähistasime nn paadipõgenemise 70. aastapäeva. Kõnelesin kolmes keeles luuletanud ja USAs kirjandusajakirja „World Literature Today“ peatoimetajana oma elutöö teinud kirjandusprofessori Ivar Ivaski kultuurivahendaja rollist okupeeritud Balti riikide ja vaba maailma vahel.

 

Konverentsil kanti ette mitme põhjaliku uurimuse tulemusi välismaal elava Eesti diasporaa, st nii uute kui vanade väliseestlaste kohta (Triinu Ojamaa, Maarja Merivoo-Parro, Ain Haas, Aet Annist jt);  uuringute põhijäreldused räägivad risti vastu rumalale mugavuspaguluse jutule: välismaale kolimine on väga suur pingutus ja stress ka siis, kui see otsus tehakse praegu mitte poliitilise sunni tõttu, vaid vabal tahtel (majanduslikel, perekondlikel või sobiva eriala otsimise põhjustel); eestlaste identiteet pigem tugevneb kui laguneb mujal elades, Eesti elu mitte ei kiruta, vaid kiputakse seda enam idealiseerima, mida kauem eemal elatakse.

 

Sidemeid kodumaaga ei katkesta praegu keegi, paljud elavad kahte lehte, kord siin, kord seal. Eesti kultuur, eriti muusika muutub välismaal elades lausa südameasjaks, Eestiarmastus tugevneb ja seda pärandatakse edasi mitte ainult esimese, vaid ka teise ja isegi kolmanda-neljanda põlve järglastele. Aet Annist võttis kasutusele poleemilised mõisted eneseküüditamine (selfdeportation) ehk küüditumine ja nn padipõgenikud. Viimased on siis need, kes soovivad saada välismaal paremat haridust või elada hoolivamas ühiskonnas. Nende vaba valik on talutava, hea või veel parema elu vahel.


Esinesin sama Ivaski-ettekandega ka Vilniuse ülikoolis võrdleva kirjandusteaduse konverentsil, seal tuli pärast mu ettekanne lõppu üks venelanna minu käest küsima, millist okupatsiooni ma silmas pean, sest ega siis nõukogude aeg polnud ju ometi mingi okupatsioon, me elanud toona suures sõpruses. Ivar Ivaski kirju leedu luuleklassik Henrikas Radauskasele kahjuks Vilniusest ei leidnud, kuigi leedulased on Radauskase kirjad Ivaskile raamatuna välja andnud, aga sain edasiseks otsinguks USAs kasulikke vihjeid.


Leedulased kiitsid ühest suust Eestit: Eesti on meile eeskujuks, Eesti on teinud algusest peale kõik õigesti ja hästi. Üks leedu mees teadis kindlalt ka Eesti erakordse edu põhjust: sel ajal, kui leedulased vaatasid Moskva tv-uudistesaadet Vremja, vaatasid eestlased Soome televisiooni. Nii et aitäh Soomele. Eesti-vaimustuse tõttu olid leedulased optimistlikud isegi euroraha ootel, see toimub 1. jaanuaril 2015. Lätlased, kes liitusid euroga mullu, nii rõõmsad ei olnud, nemad muretsesid hindade tõusu, parlamendivalimiste tulemuste ja venemeelsete võimuhaaramisohu  pärast. Ukraina-mure on aga meil kõigil ühine. Ah jaa, Leedus ja Lätis öeldi samuti, et Eestis elavad ilusad inimesed.


Soomes leidsin kirjandusseltsi arhiivist suure huvitava kirjavahetuse psühhiaatrist kirjaniku Martti Rauhala ja Ivar Ivaski vahel, ehkki läksin sinna otsima Ivaski kirju professor Kai Laitinenile. Laitineni arhiiv on aga korrastamata ja selle vilju peab ootama jääma.


Usutlesin Helsingis Ivaskite perekonnasõpra, keeleteaduse professorit Riho Grünthalit. Ivaskit mäletatakse ja austatakse ikka veel Soomes, kus ta veetis viisteist suve siis, kui okupeeritud Eestis veel suvesid veeta ei saanud. Nüüd puhkab Ivar Ivask oma lapsepõlvemaadel  Rõngus, kus tänavu oli erakordselt kaunis ja kuldne, soe ja seenerohke sügis. Kuldselt kurb oli ka Tartus Raadi surnuaial, kus käisime meenutamas juunis lahkunud Eesti biitluuletajat, hääd sõpra Johnny B Isotamme.


Seda uudist, et Eestis on erakordselt ilusad inimesed, tõttas mulle jutustama ka ameeriklanna, kellega Madisonis golfi mängin. Tema poeg on väga rahul, et nende väeosa äsja Eestisse paigutati: ilusad naised ja hää toit.

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo