Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Sirje KiinMõni aasta tagasi tekitasid meie ühiskonnateadlased, keda kutsutakse miskipärast peenutsevamalt sotsiaalteadlased, Eesti ühiskonnas tuntavaid pingeid nn Esimese ja Teise Eesti eristamisega, tähistades sellega paremini ja halvemini toimetulevaid inimesi.

 

Lähemal analüüsil ja poleemika käigus selgus, et tegelikult on Eestisid palju rohkem, vaat et enam kui miljon.

 

Tänavu on tekkinud uus mood vastandada Väikest Eestit ja Suurt Eestit, kusjuures Väikese Eesti all mõeldakse kodumaal elavaid eestlasi ja Suure Eesti all välismaal elavaid eestlasi.

 

Sotsioloog Aili Aarelaid kirjutas artiklis „Väike Eesti ja Suur Eesti“: „Taipan, et nüüd on minust saanud Väikese Eesti elanik, kes ootab ja vaatab, kuidas laias maailmas kinnitab kanda Suur Eesti.

 

Edukaid eestlasi jätkub kõikjale ja nad loovad innukalt oma segaperedesse sündinud lastele eesti keele harjutamiseks pühapäevakoole. Väike Eesti jagab Soomele tasuta arstipaberitega inimesi ja Rootsile suuri pangakasumeid, kavalamad eesti ehitajad on juba jõudnud Norramaa rasvaste palkade peale, eesti meest kohtad igas maailma sadamas.

 

Metsmaasikana hõrk Väike Eesti muutub üha rohkem linnupesa sarnaseks: kokku tõmbub nii kooli- kui tervishoiuvõrk, nn rahvuslik lennufirma on seadnud uueks ideaaliks viie (loe: viie!) lennuki omamise, turu väiksuse tõttu on siin tüütu müüa nii toitu, rõivakraami kui ravimeid, raskusi on nii pruutide kui peigmeeste hankimisega. Aga meie inimesed on igati arukad ja hakkajad: Väikse Eesti laiendusena on arendamisel Suur Eesti areaal. Kombitsad on väljas ning nende abil haagitakse ennast parema heaoluga riikide töökohtade, ravi- sotsiaal- ja pensionikindlustuse külge, populatsiooni geneetiliseks rikastamiseks kasutatakse välismaist toorainet. Tore ju, kui Eesti riigi 100. aastapäeval saame Rail Balticu teenuseid kasutades teha euroekskursiooni imetlemaks kõiki neid maalilisi kohti, kus edukad eestlased on suutnud kohaneda ja maailma eestlasliku näo järgi ümber teha. Elagu Eesti!“ ((Sirp, 17.01.2014).

 

On kurb lugeda, kui haritlase iroonilisest kirjutisest kumab ikka veel läbi kahetsusväärne alaväärsuskompleks Eesti olude suhtes ning kadedusega tembitud idealiseerimine välismaise eluolu suhtes. Meie siin, vaeseked, aga tublid, ja teie seal –  justkui „pursuid“ (vene revolutsioonijärgne sõimunimi kodanlase pihta) keset piimajõgesid ja pudrumägesid. See kirjutis meenutas mulle masendaval kombel nõukogudeaegset vaenu ning väiklast kadedust kõige suhtes, mis seotud välismaa ja väliseestlastega. See ei ole vaba maa vaba inimese arusaam vaba liikumise inimõigusest. Muidugi on Eestis paljutki paremaks teha, aga paradiisi pole maa peal olemas. Igal maal on oma probleemid ja need, kes riskivad alustada oma elu nullist teises riigis, peavad olema topelt tublid, et toime tulla. Antud juhul vastandatakse Väikest Eestit ja Suurt Eestit, üht kahandades ja teist suurendades, kusjuures kumbki ei vasta minu arvates päriselt tõele.

 

Keeleteadlane Martin Ehala, kes kirjutab Väike-Eesti ja Suur-Eesti sidekriipsuga, tõlgendab neid mõisteid õnneks märksa positiivsemas ja lootusrikkamas võtmes: „Eestluse tulevik ei sõltu mitte üksnes demograafilistest protsessidest, vaid ka sellest, kuidas me eestluse olemust mõistame. Üldiselt peetakse eestlaseks inimest, kes räägib eesti keelt emakeelena, elab Eestis, armastab Tammsaaret ja tunneb laulupeol sügavat hingeliigutust. See määratlus toob esile eestluse väärtusliku tuuma. Kahjuks liiga paljude jaoks see tuum ongi kogu Eesti. Nimetaks sellist eestlust Väike-Eestiks. Väike-Eesti jääb tõesti demograafiliste protsesside tõttu järjest väiksemaks. Väike-Eesti kõrval on olemas ka Suur-Eesti. Paraku on Suur-Eesti Väike-Eesti soovimatu laps, mida enamasti ignoreeritakse. Kuid sedavõrd kuidas Suur-Eesti kasvab, ei saa tema olemasolu enam eitada. Tuleb otsustada, mida temaga teha – kas anda ära või võtta omaks ja armastada. Kui otsustame Suur-Eesti omaks võtta, näeb tulevik välja mõnevõrra helgem.“ (Postimees,  14.03.2014)

 

Martin Ehala teeb Suur-Eesti kasvatamiseks ja toetamiseks mitu hääd ettepanekut: anda Suur-Eestile senisest märksa rohkem raha,  toetada välismaiseid eesti kogukondi ja Eesti Maju, leida raha pühapäevakoolile, kooridele, tantsuringidele, toetada lastelaagreid Eestis, laulu- ja tantsupeole sõitmist, ja eesti lauljate, kirjanike ja luuletajate külaskäike. Ta juhib  tähelepanu sellelegi, et Suur-Eesti kasvatamine Eesti enda sees nõuab ilmselt veel rohkemgi raha, et tuleb suurendada kutselist armeed, luua segarahvuselisi pääste- ja politseiameteid, et tõmmata tänavalt ära mõlemast rahvusest pettunud ja rahulolematud noored mehed.

 

Võiksime olla uhked, et kõnelejaskonna arvukuse poolest kuulub eesti keel maailma 400 suurima, mitte 3000 väiksema keele hulka. Kusjuures eesti keele kõnelejate arv kasvab, mitte ei kahane, ulatudes praegu 1, 3 miljonini (emakeelena ligi miljon).  Eesti keele kasutusala on laiem kui eales varem, senisest enam on teise keelena õppijaid. Ometi peab keskmine eestlane eesti keelt umbes kümme korda väetimaks kui see tegelikult on. Selles mõttes oleks meil kõigil aeg sisimas niisama suureks kasvada.

 

Olgem meiegi üleilmse Suur-Eesti tugevdamise poolt, kelle hulka kuuluvad kõik need, kes eesti keelt ja kultuuri, oma riiki, loodust ja identiteeti südames kannavad, elagu nad ükskõik mis riigis ja rääkigu kuitahes võõra, aga võluva aktsendiga. Nähkem Suur-Eestis võimalust ja rikkust, mitte probleemi ja Väike-Eesti hädade allikat. Mõlemad sõltuvad teineteisest ja saavad teineteist toetada ning aidata.  Pidagem omaks nii meid kui neid, sest paljud meist on ka kahepaiksed. Nii Suur- kui Väike-Eesti on ju tegelikult see üksainuke Eesti, mida me armastame.

 

Muide, ma pean eestlaseks ka seda, kes targutavat Tammsaaret ei pruugi armastada, aga kellele meeldib näiteks tõsine Karl Ristikivi või lõbus Oskar Luts. Peame eestlaseks vene vürsti Volkonski järeltulijat muusik Peeter Volkonskit, peatselt Eurovisioonile Eestit esindama sõitvat lauljat-tantsijat Tanja Mihhailovat kui ka saksakeelse eesti kirjandusloo kirjutanud Cornelius Hasselblatti, kes elab Saksamaal. Meie rahva suurim ajalooline pluss on aga see, et me ei tõtta relvaga võõrastesse maadesse oma kaasmaalasi „kaitsma“, meie vallutame New Yorgi, Stockholmi, Helsingi, Sydney või Kotkajärve metsad Kanadas hoopis kultuuri ja keele aegumatu, võitmatu väega.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo