Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Sirje Kiin

 Välismaal elav eestlane peab tihtilugu vastama küsimusele, mis on Eestis erilist? Mis on meil niisugust, mida teistel rahvastel ei ole? Mille poolest oleme unikaalsed, haruldased, omapärased? Mis toidab meie eneseuhkust ja toetab meie minapilti?

 

Laulusõnagi ütleb, et ei leidu kulda, hõbedat me maal. Aga puutumatut loodust, metsa, haruldasi niidu- ja luhataimi jätkub mitmele põlvele, kui oskame hoida oma võsa, loopealseid ja metsi.

Kõige rohkem olen Eestist eemal olles igatsenud kevadise sinilillemetsa järele, ülaste järele, pääsusilmade, nurmenukkude ja kullerkuppude järele, looduslikest rukkililledest ja karikakardest rääkimata. Igatsen juulikuiselt rammestava murakaraba ja punetavate pohlamätaste järele.

 

Näen unes oranže kuuseriisikakobaraid ja tumehalle männiriisikanuppe, mida ema nii krõmpsult marineerida oskas. Korilase-metsainimese unistused, lõhna- ja maitsemälestused, mida enamus maakera elanikkonnast kunagi tundma ei õpi. Kuidas seda neile teistele siis seletada, et mets, niidulilled ja metsamarjad ongi meie kuld ja hõbe, meie kalleim maavara? Oh ei, me ei tee seda mitte, me varjame targu oma parimaid seene- ja marjakohti isegi lähemate naabrite ja sõprade eest.

 

Mäletan, kuidas paarkümmend aastat tagasi üks kirjanikust sõber, suur seeneline ja marjuline, palus mind tungivalt näidata talle meie pere igasuvise murakaraba asukohta, vastutasuks lubas ta mulle teatada kolme hea seenekoha koordinaadid. Niisugune oli siis ilmselt tollane muraka - seenekoha vahetuskurss. Pärast pikka kõhklemist ei teinud ma sõbraga kaupa, rabasaladus jäi reetmata. Ega ma oskaks nüüd ise enam minnagi sinna isa leitud murakarabasse, mis paiknes kusagil Viljandi ja Põltsamaa vahel. Isa, kes oskas, puhkab aga juba veerand sajandit metsakalmistul. Aga rabataimede rammus lõhn on mu sõõrmetes alles. Ja mesise muraka maitse suus.

 

Küsimus on, kuidas anda seda unikaalset mälestust, seda haruldast maitset edasi sellele, kes murakat kunagi näinud ega suhu pistnud pole. Ptüi, ütleks ta siis, isegi kui hirmkallist turumurakat maitseks, liiga palju kõvu kive on sees. Ajalugu ja geograafia on teine meie hästi varjatud uhkuse allikas, mis põhineb arheoloogia- ja geeniteaduse üsna värskeile uurimistulemustele: et just meie oleme vanimad päris põliseurooplased, et meie soome-ugrilastest eellased olid need, kes alustasid umbes kümme tuhat aastat tagasi jääajajärgse Euroopa taasvallutamist kusagilt praeguse Lõuna-Ukraina kandist, et meie esivanemate hõimud asustasid mitu tuhat aastat enne indoeurooplasi kogu Kesk- ja Põhja-Euroopat, et meie eellased jõudsid Eestisse üheksa tuhat aastat tagasi. Vanim paikne põlisrahvas Euroopas. Mida annab meile see põlisuse teadmine?

 

See peaks sisendama meisse kohakindlust ja ajausku, et me olime, oleme ja jääme, et oleme väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus (Hando Runnel). Et me ei ole arvuliselt absurdsele väiksusele vaatamata mitte mingi alaliselt väljasuremise ja väljarändamise ohus olev ajutine inimkooslus, vaid rahvas, kes just oma põlise tarkuse tõttu teab tuleviku saladust, teab, kuidas elada kooskõlas loodusega nii, et see kataks ja toidaks, ei häviks ega hävitaks. Eesti semiootik Valdur Mikita kirjutab oma hiljuti ilmunud suurepärases esseekogus „Lingvistiline mets“, et juba praegu on näha, kuidas maailm otsib palavikuliselt viimaseid riismeid kultuuri- või keelesaartest, metsiku looduse rohelistest täppidest, mis veel maamunal alles on. Üleilmastumise ja ühtsustumise ohu vastu leidub veel rohtu eesti metsast ja niidult, sest siin on alles hämmastav kogus kõikvõimalikku perifeerset, väikest, haruldast.

 

Siin on vaikust ja varje, pooltoone ja hämarust, salapära ja aimdusi. Eestlase mõttemaailmas on säilinud animismi, loodususku ja looduse tunnetust. Kui maailma peakski tabama mingi suurem katastroof, oleks põhimõtteliselt just eestlastel (põlistel korilastel, jahi- ja kalameestel) eeldusi jääda ellu ja tulla toime postapokalüptilises maailmas, sest meie oskame teha vahet söögi- ja mürgiseene vahel, oskame tuld teha, mahla pressida, moosi keeta, kala ja parti puhastada.

 

Möönan, et samu eeldusi on ehk ka põlisameeriklastel, lätlastel ja soomlastel, saamlastel, norralastel ja kanadalastel, kes looduslähedasi eluviise on au sees hoidnud, aga seegi teadmine tegelikult (jah, paradoksaalselt) isegi suurendab meie endi püsimise võimalust, kinnitab meiegi erilisuse elujõudu.

 

Eestis säilinud maagiline mõtteviis, nn mütogeograafiline Kaleva, mis on suutnud endas säilitada nii loodusliku kui kultuurilise mitmekesisuse, mis on suutnud endasse viljastavalt sulatada nii muinasgermaani, ürgbalti kui vanavene hinguse, on Mikita võrdluses samasugune kõrgkultuuri areaal, nagu seda oli maiade, vanahiina või hindu kultuur.

 

Meie asualadel on alati toimunud kultuuride kokkupõrge ja süntees, ses mõttes oleme olnud igavesest ajast igavesti piiririik, asudes igipõliselt tõlkepiiril: „Eesti kultuur on kuidagiviisi suutnud ära lahendada arengu ühe peamise paradoksi – võime lakkamatult muutuda, jäädes siiski iseendaks“, kirjutab Mikita. Niisiis vana ütlemine „Mine metsa!“ ei tähendagi tänapäeval enam, et ära aja tühja hullu juttu. Selles eestlaste vanas ütluses on ehk hoopiski tallel tsivilisatsiooni tuleviku pääsetee.

 

Kui oleme piisavalt hullud, jääme ellu: kõik need ussisõnad, metsavaimud, hiiekivid on märgid kultuuri heast tervisest. Perifeeria on kultuuri kõige efektiivsem immuunsüsteem, sest siin sünnivad uued tähendused, uued ideed, siin elab loovus, kinnitab semiootik, ja kannustab meid mõtlema rohkem hulle mõtteid, sest seda julgemalt võime asju sisse laenata ja rikastada oma vaimuilma võõraga, ilma et see meid lamestaks ja muudaks ühetasaseks triigitud paneuroopa kultuuriks.

 

Eesti erilisus on sisemine jõud ja vägi, mille tunneme endas ära siis, kui läheme talveõhtul üksinda üle krudiseva lume metsaserva ja jääme ootele. Seal ta tulebki.

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo