Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Sirje Kiin„Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga,
sirp, lõika, alasile, haamer, löö!
Nõukogu elu, tuksu võimsa hooga,
too õnne rahvale, me tubli töö!“
Johannes Semper

 

 

Vägisi tuleb meelde ENSV ehk Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi hümni teise salmi teine rida, kui jälgin suurt Sirbi-skandaali ehk kultuurisõda.

 

Sisuliselt on tegu poliitilise skandaaliga, mis on viinud haritlaste pahameele nii kaugele, et nõutakse  kultuuriminister Rein Langi tagasi astumist. Protestiavaldusi on teinud kõik loomeliidud ja Ajakirjanike Liit, ajakirjandus pulbitseb kirglikest artiklitest, opositsioon pärib Riigikogus aru, mis toimub, miks toimub ja kes vastutab?

 

Esmalt meenutan, mida tähendab Sirp eesti kultuuris? Sirp (endise nimega Sirp ja Vasar, vahepeal lühikest aega ka Reede) on 73 aastat vana kultuuriinstitutsioon. Nädalaleht loodi küll esimesel nõukogude võimu okupatsiooniaastal 1940 (esimene number ilmus 5. okt. 1940) ideoloogilise võitluse vahendina just nimelt haritlaskonna ajupesuks, kuid Sirbist kujunes pärast Teist maailmasõda ja Stalini perioodi lõppu eesti haritlaskonna jaoks eluliselt oluline, professionaalne  kultuurileht, kus viimased 50 aastat on analüüsitud erinevate kunstialade loomingut süvenenult ja väärikalt.

 

Sirbil oli tõhus roll Eesti taasiseseisvumisvõitluses, siin ilmusid legendaarse loomeliitude pleenumi kõned, kurikuulsad Priit Pärna poliitilised karikatuurid, Sirbis on töötanud paljud nimekad eesti kultuuritegelased, kirjanikud, muusika- ja kunstiteadlased. Ka mul oli noore kirjanduskriitikuna au olla Sirbi kirjandustoimetaja aastail 1974-1978, Sirbi autor olen olnud 40 aastat, Sirbi lugeja olen olnud 50 aastat.

 

Sirpi saab praegu lugeda tasuta netist www.sirp.ee, sest seda antakse välja maksumaksja raha eest. Sirbi trükiarv võis ulatuda ENSV ajal kohati kuni 50 000 - 60 000 eksemplarini, sest Sirp oli ainus leht, kus kultuurilugude ridade vahelt immitses vabamat vaimu.  1990. aastail langes trükiarv tavapärase kultuuriväljaande tasemele: tänavu oli tellijaid 2000, tiraaž 5000, kuid sotsioloogiliste uurimuste andmetel ulatub Sirbi lugejate arv 84 000 inimeseni, neist 23-24 000 loevad Sirpi pidevalt, viimase toimetaja andmeil on lugejate arv paberil ja netis 30 000.

 

Mis siis nüüd juhtus? Kuna Sirbi senise peatoimetaja Kaarel Tarandi ametiaeg sai ümber, korraldati uue peatoimetaja leidmiseks avalik konkurss, seal kandideeris kolm pika ajakirjanduskogemusega meest, kuid konkurss kukkus (või kukutati? miks kukutati?) läbi.

 

Seejärel määrati kogenud ajakirjanikust ajutine kohusetäitja ehk kt  kuni uue konkursini. Aga siis toodi äkki päevapealt ja sihtasutuse põhikirja rikkudes kohale uus peatoimetaja kt, kirjanik ja ärimees Kaur Kender, (kes ei osalenud konkursil, kel ei ole kõrgemat haridust ega mingit varasemat ajakirjandusliku töö kogemust, nagu nõuti konkursil), kes koondas jõhkralt (võimalik, et ebaseaduslikult) päevapealt nelja erineva kultuurivaldkonna toimetajad, viies lahkus ise ja kuues kaalub lahkumist.

 

Esimene avaldus Kaur Kenderi suust oli, et „kultuur on ju tegelikult boring as sh.t“ ehk maakeeli: kultuur on igav p.sk. Kaur Kender on avaldanud üheksa raamatut, tema romaanid on kurikuulsad oma jõhkra ja vägivaldse sisu poolest, ta ei ole kirjanike liidu liige. Küsimus pole aga selles, kas Kender on hea või paha kirjanik, kas Sirp on igav või huvitav leht.

 

Skandaali kurjajuur seisneb selles, et tegemist on väidetavalt Reformierakonna juhtpoliitikute telgitaguse sekkumisega vaba ajakirjanduse protsessi, sest Sirbi kriitilised juhtkirjad ja poliitika-artiklid olid juba aastaid valitsuserakonnale pinnuks silmas. Seda kinnitab üks lahkunud toimetajaist, kelle käes olevat süüdistust tõendav kirjavahetus. Niisiis on skandaali keskmes süüdistus, et Reformierakond eesotsas kultuuriminister Rein Langiga üritab suukorvistada vaba (kultuuri)ajakirjandust.

 

Nimelt on Kaur Kender oma toimetajavisioonis lubanud poliitikud „humaniseerida“, anda neile Sirbis sõna ja üldse teha lehte nii, et sellest „jääks normaalse riigi mulje“. Kenderi sõnu võib mõista nii, et ta hakkab tegema riigitruud lehte. Reformierakond eitab poliitilist sekkumist, kuid kohemaid jäi kultuuriminister  valetamisega vahele: algul teatas, et tal pole kogu looga mingit pistmist, tegelikult kohtus ta Kenderiga 8. nov. ja lubas Sirbile 40% honorariraha juurde. SA Kultuurileht, kes Sirpi välja annab, on ametlikult Kultuuriministeeriumi alluvuses ning kõik toimuv on ministri vastutusel.

 

Kahjuks pole tegu üksikjuhtumi ega erandiga. Sirbiga tehtu on vaid viimane näide Reformierakonna hiljutistest katsetest allutada avalik sõna valitsuse kontrolli alla. Alles äsja üritas kultuuriminister suunata oma esindajat avalik-õigusliku ringhäälingu nõukokku, sest seal olevat asi kontrolli alt väljas. Eelarveseaduse varju all püütakse kärpida parlamendi tegutsemisvõimalusi ning opositsiooni õigusi vaikselt nii, et varsti poleks valitsusel enam vaja Riigikogu isegi mitte kummitempli rollis, nagu seni tihtilugu asi on.

 

Kõik need ebademokraatlikud poliitilised suundumused on andnud alust väita, et praegu Eestis toimuv on uue vaikiva ajastu algus. Teistele, ka mulle, meenutab see vanu kompartei aegu, kus partei tahtel toimetajaid päevapealt vallandati ja vahetati, ilma kellelegi aru andmata. Inimesed on pihtinud murelikke lugusid  teisteski riigiametites toimunust: algul kuulutatakse välja avalik konkurss, see kukutatakse läbi ja siis pannakse kohale ebapädev, ent võimutruu mees.
Kogu skandaali taustal on oluline silmas pidada Reformierakonna positsioonide kaotust äsjastel kohalikel valimistel ning nende toetuse pidevat langust: 2010 oli Reformierakonna toetus 41% ja 2012 39%, praegu ainult 18%, st peaministri partei toetus on kukkunud juba neljandaks ehk viimaseks parlamendierakondade hulgas.

 

Kõige jahmatavam on aga see, missugune hirmuõhkkond on Eestis tekitatud. Kui avaldasin kaks nädalat tagasi valitsuse kultuuripoliitikat kritiseeriva artikli „Kõik sõltub kultuurist“, hakkasin saama kolleegidelt erakirju, kes tänasid, et julgen väljaspool olijana kritiseerida kultuuri ja rahvusteaduste alarahastamist, kuid tunnistasid samas, et nemad ise ei söandaks ega saaks seda teha, sest sel juhul jääksid nad ilma tööst või rahast.

 

Samasugust vaikimishirmu kogesin nüüd, kui küsisin Sirbi skandaaliga seotud kultuuriinimestelt küsimusi. Küsin nüüd, kas see on enam vaba ja demokraatlik Eesti, kus inimesed kardavad töökoha kaotushirmus suud lahti teha, et oma arvamust avaldada ja kus minister sekkub jõhkralt vabasse ajakirjandusse?

 

Sirje Kiin
19.11.2013 Madisonis

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo