Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Eestis puhkeb ikka aegajalt ägedaid vaidlusi selle üle, kes on õige eestlane, mil määral me üldse oleme eestlased, ja nüüd siis on järjekorras küsimus, kas oleme liiga rahvuslikud või on meil hoopis patriotismist tublisti puudus.
Selline närviline kahtlemine iseendas ja oma rahvuslikkuses meenutab mulle justkui teismelise nooruki vaevusi: kes ma üldse selline olen, kas ma olen ikka piisavalt väärikas teiste suurte poiste seltskonnas, kas ma mitte liiga hädine, arg ja pisike välja ei paista.

Teisel päeval tundub aga noorukile, et ainult tema on maailma naba ning tal on meri põlvini. Meditsiinis on taolise nähtuse tõsisemal juhtumil lausa oma diagnoos, nagu juhtis väitluse käigus mh tähelepanu luuletaja Paul-Eerik Rummo:
„Vahel panen imeks, kuidas käime ümber oma eestluse nagu ümber palava pudru ega oska seda võtta loomulikult. Vahel taome endale retooriliselt rinnale, vahel mõnuleme masohhistliku enesealanduse mudas. Meditsiinis on selle nimeks vist bipolaarne sündroom või midagi taolist. – Lugemissoovitus ka: mullu käis "Loomingus" läbi mitme numbri mõttevahetus "Eksistentsiaalne Eesti", päris huvitav.” (Tsitaat pärineb autori lahkel loal minu Palgeraamatu lehel 13. augustil puhkenud vaidlusest.)
Nii eesti ajakirjanduses kui ka Palgeraamatus (see on kirjanik Olev Remsu suurepärane nimetus ingliskeelsele Facebook`i nimele, mida söandan soojalt soovitada) puhkes taas vaidlusi just rahvusluse teemal. Nagu ikka päevapoliitiliste vaidluste puhul, on tihti nii, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust, kolmas ajab aga taga hoopis naabri mullikat.
See väga arg mees, kes süüdistab, nagu oleksid eestlased praegu liiga rahvuslikud, ning kuulutab üleriigilises ajalehes, et ei riik ega rahvus pole tänapäeval enam mingid väärtused, mille eest oma elu anda, samastab samas demagoogiliselt rahvusluse marurahvuslusega, mis on kaks täiesti erinevat asja. Ikka teeme nii, et ehitame ise endale kollkoletise ja siis asume temaga vapralt võitlusse, siis paistame esiotsa suuremad ja vägevamad, vähemasti iseenda silmis.
Olen elanud kümme aastat Soomes ja seitse aastat USAs, ning söandan küll kinnitada, et meie, eestlased, ei jõua ligilähedalegi reaalsele, tõelisele patriotismile. Meil on veel tükk maad arenguruumi, et jõuda seisundini, kuidas tunnevad end rahvuslikus mõttes palju pikema demokraatiakogemusega maad ja rahvad. Erinevus seisneb just selles, kuivõrd loomulikult nemad oma minapilti tajuvad ja kui endastmõistetavalt ja igapäevaselt nad oma patriotismi väljendavad.
Minu südamesoov on see, et meiegi käituksime rohkem täiskasvanud rahvusena, mida me kultuuriliselt oleme juba ammu, kas kümme tuhat aastat just, aga vähemasti kolmveerand sajandit. Hando Runnel kirjutas ju, et oleme väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus.
Olen täiesti nõus ajakirjanik Peeter Kaldrega, kes kirjutab, et rahvustunde alavääristamine on ohtlik tee. Miks see on ohtlik?  Näiteks seepärast, et saksa rahvusliku enesetunde alavääristamine pärast Esimest maailmasõda valmistas ette pinnase natsismi, st tapva marurahvusluse sünniks.  
Näen eestlaste rahvusluse ründamisel avatud maailma keelepaabli tõttu ka suurt keelelist ohtu, mis on juba muutunud või muutumas poliitiliseks. Kui Eestis räägitakse rahvuslusest, siis tõlgitakse see tihti sõnaga nationalism, kui tegelikult peaks tõlgitama patriotism. Natsionalismi tähendusväli on paljudes keeltes lähedane äärmus- või marurahvuslusele, mistõttu oleme pidevalt ohus, et meie loomulikust isamaa-armastusest johtuvat rahvuslusejuttu tõlgendatakse ja mõistetakse vääriti, st teiste rahvuste suhtes vaenulikult. Marurahvuslus sellisena nagu seda arenenud Lääneriikides mõistetakse, on aga tänases Eestis küll üpris olematu nähtus. See pole lihtsalt minu arvamus, seda kinnitavad Kapo aastaraamatud.
Kirjutasin kümme aastat tagasi oma raamatus „Kõik sõltub kultuurist“ (2003) üsna optimistliku essee avatud rahvuslusest, sest nägin toona Eesti liitumisel Euroopa Liiduga pigem võimalust kui ohtu meie rahvuse kadumisele. Ma ei ole praegu ehk enam nii sinisilmne, et ei näeks kasvavaid ohte (vähene sündivus, suurenev väljaränne, kehv tervis, väiksed sissetulekud), aga ühes põhijärelduses olen küll niisama kindel kui toona: eesti rahva kadumise oht muutub reaalseks ainult siis, kui me ise endasse ei usu, kui kaotame lootuse ja eneseväärikuse.
Minu arvates on rahvuslus eeskätt oma keele, kultuuri ja ajaloo austamine, arendamine ja tundma õppimine. Riigikaitse liigitan nii kultuuri (poliitkultuuri) kui ajaloo alla, sõltuvalt sellest, kas kõneleme sellest minevikus, olevikus või tulevikus. Selles mõttes on terve ning väärikas eestlus tänases avatud maailmas täiesti globaalne nähtus, sest meid, eesti rahvusest või eesti päritolu inimesi elab väljaspool Eesti riigipiire erinevatel andmetel 150 000 kuni 200 000 inimest ning paljud elavad kord siin, kord seal. Nii et „õige, tõeline eestlane“ saab olla igal pool, kui on alles emakeele austus ja isamaa armastus.
Austust ja armastust aga ei saa siin ilmas põhimõtteliselt kunagi olla liiga palju, ikka tahaks ju, et seda oleks pigem rohkem. Luuletaja Juhan Viiding kirjutas kord:
„Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: milline imeline maa!“

 

Sirje Kiin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo