Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

Eesti ajaloo II köitest on varem juttu olnud. 5. veebruaril leidis aset laiahaardeline arutlus, milles mitmed autorid selgitasid ja põhjendasid oma nägemusi. Seda refereeris Postimees, kus avaldati ka oponentide sõnavõtte, eriti Lauri Vahtre ja Andrei Hvostovi arvamusi. Päev hiljem sai samas sõna Eva Piirimäe. Selline diskussioon on kasulik, aitab mõista ja selgitada mitmeid üllatusi tekitanud vaatekohti. Üldiselt väärib teos tunnustamist, aga mõned põhimõttelised vaated ka vaidlustamist. Ajaloo kirjutamine ei allu kindlatele reeglitele ja selle tõlgendamisel on laiad piirid. Nende määritlemine on ajaloo jooksul tihti olnud seotud poliitiliste eesmärkidega.  Marek Tamme arvates loeb Lauri Vahtre kroonikaid nagu üleeilseid ajalehti. Ise paistab ta lugevat neid nagu tänast lehte, jälgides viimati kehtivaid trende. Olen ise jälginud ajaloo arengu tõlgenduste muutumist poolesaja aasta jooksul, mil Eesti ajaloolased olid ettekirjutatud tõlgenduste kammitsas. Neist vabanedes hüpati vahepeal Läänes toimunud arengu lindile, mis jätkab oma liikumist. Linda Kaljundi leidis, et avalikkus justkui ootaks ajaloolastelt ametliku ajalookäsitluse kirjutamist, millist vabas riigis aga kindlasti olema ei saa. Tal on õigus, aga vabas riigis võib diskuteerida tõlgenduste paikapidavust. Iga uudne lähenemine pole veenev, eriti kui selles võib aimata kaasaja poliitika mõju. Ega sellest täiesti vabaks ei saagi, mis aga ei tähenda, et seda tuleks tingimata heaks-kehtivaks kiita. Torkab silma, et tõlgendused on enamasti eestlaste panust ja oasalust vähendavad ja vahel koguni eitavad. Enamikul Euroopa ajaloolastel on rohkem respekti oma esivanemate vastu. Lauri Vahtre ei tee erilist vahet rahvuse ja rahva vahel. Ta keskendub mõistele ”rahvas”, millest sõltub küsimus vabadusvõitlusest. Kui saame rääkida ”rahvast”, saame rääkida vabadusvõitlusest – ta leiab, et saab küll. Ka Anti Selarti kohaselt võib keskaja kontekstis rahvast rääkida. Vahtre on näinud selle küsimuse arengut paari-kolmekümne aasta jooksul, kus keskajal ei olnud rahvaid olemas, oli vaid sotsiaalne kuuluvus. Aeg on edasi läinud, on leitud rahvuslikke eristusi. Ei tulene vaid sellest, et näeme rahvuse taga analoogilist kooslust kui tänapäevane rahvus, aga ikkagi sisuga mõiste. 13. sajandil olid rahvused kindlasti olemas, aga ei pidanud isamaalisi kõnesid.  Rahvuse mõiste vastu on eriti impeeriumid. Pole veel ununenud rahvuse asendaja ”nõukogude inimene”, kuid isegi selle propageerimisel ei saanud vältida ”suure vene rahva” ülistamist. Praegused oponeerijad on saanud inspiratsiooni Suurbritanniast, kus seda samuti mõjutas impeeriumist pärit mõttelaad. Nüüd on see probleem aktualiseerunud koguni riigi südamiku lähedal. Kuigi šotlased kaotasid oma keele ja lõpuks 1746. aastal Cullodeni lahingu, pole nad inglaste kõrval ja all elades unustanud oma rahvust ja taotlevad taas iseseisvust, mis aga pole kooskõlas rahvuse eitajate või alavääristajate teooriatega.  Taanis on ilmunud neljaköiteline uurimus taanlaste identiteedist. Taanlasi on mainitud juba 6. sajandil, nende identiteet on aja jooksul küll muutunud, aga rahvus on ikka säilinud. Lauri Vahtre ütleb, et praegu on moes suhtuda üleolevalt rahvuse mõistesse kauges minevikus, on moodne väita, et rahvuse mõiste on sündinud 19. sajandil, aga päris nii see siiski ei ole. Seda ajalugu on kirjutanud tublid ajaloolased, kes juurdlevad Eesti vanema ajaloo üle, püüdes kooskõlastada selle diagnoosi praegu üldiselt kehtivate arvamustega. Kahjuks on allikaline taust ühekülgne ja napp. Kuidas küll hindavad ajaloolased saja aasta pärast praegust aega, nii paljude subjektiivsete allikatega, rääkimata sovetiaja õnnelikkuse kirjeldustest?   Üks autoreid, ajaloolane Juhan Kreem, selgitab, et on püütud saavutada, et Eesti tänane identiteet oleks tervem, eesmärgiks ka meie kultuuri saksa pärandi ”äraseedimine”. Sellega seoses tsitaat: "Baltisaksa arhitektuur, õigus ja mõttelugu on järkjärgult muutunud ”meie omaks” – seda esitletakse võõrastele uhkusega, seega sellega samastudes." Üks kommentaator asendab ”baltisaksa” ”nõukogude”-ga. Jälle mõtlemisväärt tähelepanek. Paljud rahvad meenutavad ja ka austavad oma alal säilinud teiste rahvaste mälestusi, ilma nendega samastumata.  Ajaloolane Andrei Hvostov ütleb, et kui me tahame lahti saada 700-aastasest orjaööst, siis selleks tuleb – nii kummaline kui see ka ei ole –, sakslastega ära leppida, omaaegne kirg ära unustada. Ja seda on ka selles raamatus tehtud. Mitte ainult selles raamatus, vaid ka tegelikkuses. Kuigi on palju tublisid eestlastest ajaloolasi, sai Eesti ajaloo professoriks Tallinna ülikoolis riigisakslane, kelle peahuviks on Venemaa ajalugu ja kes on juba asunud korrigeerima Landeswehri sõja probleeme.   Kas täitub Lauri Vahtre vaga soov, et me oma järgmises üldkäsitluses astume siiski sammu tagasi eestlaste poole ja ka rehabiliteerime mõiste ”eestlaste muistne vabadusvõitlus”?    Vello Helk  

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo