Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

Eestlased on elanud kaua Läänemere ääres, aga oma riiklikku iseseisvust oli võimalik deklareerida alles 95 aasta eest. Selle viimase suhteliselt ümmarguse aastate arvu puhul on loomulik heita pilk tagasi ja ka mõtelda-juurelda oleviku-tuleviku üle. 12 aasta eest juurdlesin samade probleemide üle pikemas artiklis ”Kas Eesti Vabariik on 83-aastane?” (Akadeemia 2/2001, lk. 273-299). Selles mainisin tendentse, mis on jätkuvalt aktuaalsed, osaliselt veelgi tugevnenud. Kehtib eriti hoiakus Vabadussõjaga loodud Eesti Vabariigi suhtes. See sõda, mis on jäämas ainukeseks, mida tunnustatakse võitlusena vabaduse eest, on küll kaotanud  sovetiaja jutumärgid, aga järgnevat aega on kirjeldatud enamasti negatiivselt. Just nagu oleks see eksitus, mida paarikümneaastase hilinemisega korrigeeris N. Liit?  Pärast taasvabanemist rõhutati küll järjepidevust, aga üha enam ka hoiakut, et tegelikult tuleks häbeneda seda aega, mis lõppes tolleaegsete riigitegelaste käpardlikkuse tulemusena alistumisega 1939. a. See on muutunud dogmaks, isegi tuntumate eesti kultuuri esindajate hulgas, nagu näiteks Viivi Luik (Postimees 14.01.), kes varem on andnud tabava hinnangu kollaboratsioonile. Meenub algul mainitud artiklist Samuel Butleri mõttetera: ”Jumal ei saa muuta ajalugu ja on seepärast kade ajaloolastele”.  Endise Eesti Vabariigi mahategemine on sisemiseks otstarbeks, sest pärast taasiseseisvumist jäid võimu juurde suurelt osalt mantlivahetajad, Eesti Vabariigi järjepidevuse hävitajate järeltulijad, nende võsud, onu- ja tädipojad, kes püüdsid vältida oma sugulaste panuse põhjalikku paljastust. Miks koondavad paljud ajaloolased, kes väidetavalt püüavad heita euroopalikku valgust Eesti ajaloole, just selle ajastu käsitlemisel eelnenud perioodi poliitikute enamiku suhtes nende vigade rõhutamisele? Võib jääda mulje, et nende ”käpardite” likvideerimine oli ära teenitud! Unustatakse  kasutatud ebainimlikud meetmed, sest likvideerijate järglased olevat toonud Eestile vabaduse? Siinkirjutaja on üle poolesaja aasta jooksul vabaduses jälginud euroopaliku ajalookirjutamise arengut. Kuigi suurelt osalt aktsepteeriti Eesti okupeerimist ja annekteerimist, ei loetud aga selle põhjuseks kehtivat riigikorda ega poliitikute ”käpardlikku” käitumist. Põhjuseks peeti suurvõimude konflikti, mille ohvriks langesid pärast Esimest maailmasõda bolševismivastase kaitsevööndi riigid, nende  hulgas ka Eesti. Polnud oluline, mitmes riigis oli kehtestatud autoritaarne riigikord, vaid nende geopoliitiline asend. Sissejuhatuseks oli Müncheni kokkulepe, Balti riikide osas MRP. Sellega otsustati nende saatus, vastupanu poleks seda muutnud. Oldi siiski üldiselt selgusel sovetirežiimi julma käitumise suhtes, aga eelistati mitte sekkuda. Kõike seda vaadeldakse nüüd tihti tagantjärele tarkuse ja puuduva loogikaga. Kes panevad pahaks vastupanuta alistumist, nõuavad tihtipeale ka Tartu rahu piire, unustades, et sõjalise vastupanu korral oleks Tartu rahu muutunud kehtetuks. Ja eks praegugi ole see rohkem Eesti siseasi. Eesti orientatsioonil enne sõda polnud muud tähtsust, kui et seda saab nüüd soovi kohaselt kriitikana kasutada. Sõja kestel ja lõppedes jagati Euroopa võitjate poolt ohverriikide poliitilist süsteemi arvestamata. Nõukogude Liidu mõjupiirkonda langesid näiteks ka vastupanuta Saksamaale alistunud demokraatlik Tšehhoslovakkia ja lääneliitlastega koos võidelnud Poola.   Selle põhjusi on välismaal analüüsitud, kusjuures Eesti ”käpardlikud” poliitikud on nähtavasti unustatud? Viimati tegi seda Anne Applebaum oma uurimuses  ”Iron Curtain – The Crushing of Eastern Europe 1944-1956”. Tema kohaselt polnud USA surev president Franklin D. Roosevelt ega briti peaminister Winston Churchill sõja lõpul eriti huvitatud idaeurooplaste päästmisest Stalini küüsist. Esimese peaeesmärk 1945 Jaltas oli ÜRO asutamine tulevaste konfliktide takistamiseks, selleks oli tal vaja N. Liidu toetust. Seda ka invasiooniks jaapanlaste käes olevasse Mandžuuriasse. Peale selle oli tema jaoks tähtsam Itaalia ja Kreeka tulevik. Samuti nafta Lähis-Idas. Tal olid järelikult teised prioriteedid. Churchill teadis väga hästi, kuidas asjad olid, aga tema pearõhk lasus Briti impeeriumi säilitamisel ja Lääne-Euroopal. Oli ka raske veenda ameeriklasi ja inglasi, et Stalin oli halb, kuna teda just oli esitletud kena vanaisana, kes võis küll olla natuke kõva käega, aga põhimõtteliselt tahtis parimat oma rahvale. Applebaum rõhutab samas, et kuna kommunismil polnud väljavaateid teostumiseks vabade demokraatlike valimiste kaudu, olid Nõukogude Liit ja tema kohalikud käsilased valmis minema viimseni brutaliteedis ja vabaduspüüete mahasurumises. See oli ka ainuke vahend, millega N. Liit sai hoida Ida-Euroopat oma kontrolli all. Aga vastupanu kasvas ja viis pärast luhtunuid ülestõusukatseid siiski Nõukogude Liidu varingule.   Vello Helk                                                                          

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo