Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Aega ei saa peatada, selle igiliikurilt maha hüpata. Vananedes tugevneb aga tendents noorusaja ilustamiseks: siis oli rohi rohelisem ja päikesepaiste soojem.
See kehtib ka kommunismi ülesehitajate kohta, kes Eesti taasvabanedes vahetasid poolt ja värvi, katsusid jätkata oma varemat ülesehitustööd kapitalismi tingimustes, seejuures tihtipeale kasutades vanu kogemusi ja kombeid.

Nüüd hakkab nende aeg täis saama. Enne avalikkuse näitelavalt lahkumist on neile oluline kindlustada oma tegevusele positiivne hinnang, nii endise kui praeguse süsteemi teenistuses. Nende karjääri alguses oli rohi punakasroheline ja paistis soe kommunismipäike. Mis sellest, et rohul oli kannatuste verepritsmeid ja stalinistlik päike põletas inimeste elu?
Mineviku ilustamist harrastavad peale endise taustaga poliitikute ka tolle aja ajaloolased, oskavad seda teha tasakaalukamalt, mitte unustades negatiivseid nähteid, aga neid kaalub üle teatud tegelaste väidetav positiivne panus. Üheks näiteks on Mati Grafi 2008. aastal ilmunud teos “Kalevipoja kojutulek“ (Kalevipoeg, sortsid ja EKP, VES 08.10.2009).
Nüüd on Mati Graf üllitanud järjekordse teose: „Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988-1991”, mida tema vana parteikaaslane Rein Veidemann nimetab epopöaks ajaloo murrangust (Postimees 29.06.). Mõlemad on lapsepõlves jooksnud puna-rohelisel murul, kus neid ei nõelanud kapitalismi mesilased, vaid rõõmustasid sotsialismi unelmate kunstlilled. Selle taustal kirjutab Veidemann: ”Kui Graf väidab, et uue aja poliitikud ja riigimehed kerkisid esile Rahvarindest ja Eesti Komitee liikumisest, siis tekib ometi küsimus, mis sellele eelnes, et nad omakorda sinna tõusid.” Ja leiab kohe lahenduse: ”Vastus on paradoksis: just Eesti NSVs sirgunud ja küpsenud põlvkond oli rahvusliku vabadusliikumise pärm ja Eesti riigitaaste vormistaja. Mulle näib, et me oleme endiselt võlgu Eesti NSV ajaloo niisuguse läbikirjutuse, mis avaks selle paradoksi olemuse.”
See pole mingi paradoks, vaid näide tugevast kohanemisvõimest, mida oli ka vaja endise süsteemi ajal. Siis oli kaotajate kampa kuulumine tegelikult hädaohtlikum. Tuleb nähtavasti unustada, et sama kollaborantide seltskond oli kogu oma eelneva elu teeninud ja kiitnud nõukogude korda. Neile just nagu oleks olematu pagulaste poliitiline võitlus Eesti vabaduse eest. Mida teavad nad, tegelikult ei tahagi teada, metsavendlusest, noorte vastupanuorganisatsioonidest, poliitvangidest jne? Eesmärgiks oli uus liiduleping, taheti luua uut riiki koos kodakondsuse nullvariandiga. Tänu Kodanike Komiteele see ei õnnestunud. Savisaar mossitas iseseisvuse taastamise deklareerimisel, aga tal õnnestus hiljem saavutada liidulepingu osaline variant: Keskerakonna koostööleping Putini võimupartei Ühtse Venemaaga.
Kutselised kommunistid tahtsid vaevalt niisugust riiki nagu praegune. Osavate konjukturistidena oskasid nad järjekordselt värvi vahetada, sest nende käsutuses oli ja on osaliselt veelgi meedia ja kogu riiklik propagandaaparaat.
ENSV ajaloo kirjutamine paradokside tasemel peaks sisaldama ka tollaste juhtide võimuambitsioone, hüvesid jms. Tollased liidriomadused aitasid neil taasiseseisvumise järel tegeleda edukalt ärastamise-erastamisega. Esimesed Eesti omad miljonärid tulid enamasti endisest poliitilisest ja majandusnomenklatuurist.
Vanad tegelased katsuvad enne lahkumist Eesti ajalugu võimalikult palju vassida, fakte pea peale keerata. Näiteid on veelgi. Mart Ummelas Tallinna TV-st pani hiljuti oma Facebooki ühe artikli, milles väänatakse ajalugu, nii et Venemaale ja venelastele olevat Eesti palju tänu võlgu. Polevat olnud mingit Vabadussõda, eestlaste tõeline iseseisvuspäev olevat 21. juuli 1940 jne. Ummelas kaitses algul selle avaldamist diskussiooniobjektina, võttis aga pärast teravat kriitikat maha, iseloomustades seda ”följetonina” (Eesti Päevaleht 02.-03.07.).
Samas ”följetonis” võetakse Eestilt ka Võidupüha. See pole midagi uut. Nagu kirjutab Andres Laiapea (www.syndikaat.ee, 2.07.), avaldas Võidupüha eel Eesti Päevalehe kolumnist Indrek Hargla arvamust, et Landeswehri sõda oli sõda loomulike liitlaste vahel, häbiväärne verevalamine, millest Eesti Vabariik ei saanud mingit poliitilist ega sõjalist kasu. Võidupüha asuti aga 1934. aastal riikliku tähtpäevana tähistama selleks, et hajutada tähelepanu toimunud riigipöördelt. Laiapea juhib tähelepanu faktile, et Riigikogu kiitis 1934. aastal Võidupüha tähistamise riikliku tähtpäevana heaks enne, mitte pärast riigipööret. Viitab selle revisionistliku ajalookäsitluse teistele esindajatele ja selgitab tookordsete sündmuste tegelikku tausta, mida need ajaloo ümberkirjutajad ignoreerivad.

Vello Helk

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo