Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

Korduvalt heidetakse Eesti valitsusele ette, et ta ei katsu parandada vahekorda Venemaaga. Ilmekaks näiteks on keskerakondlase Roman Ubakivi arvamusartikel: ”Rumal välispoliitika on ohuks Eesti julgeolekule” (Eesti Ekspress 02.06.). Ubakivi arvab, et kuna ligi kolmandik Eesti elanikkonnast on venekeelsed ja -meelsed, võib tulevikus nende huve esindava partei tekkimisega tõusta päevakorda arutlusteemana ka Venemaa orientatsiooni eelised ja miinused. Panustada ookeanitagusele hääbuvale üliriigile on strateegiliselt ehe lollus, mis välistab eesmärgi täitmise. Eesti võimueliit on osanud teha kõige halvema valiku. Temaga on nõus mitte ainult õigusteaduse doktor ja parteikaaslane Ando Leps, vaid ka Jaan Kaplinski, kelle arvates ei peaks lähtuma arvamisest, et praegune Venemaa on sama, mis N. Liit ja et temaga pole võimalik normaalseid suhteid pidada. USA kasutab Eestit ja teisi Ida-Euroopa maid kiilu löömiseks "Vana Euroopa" ja Venemaa vahele. Ubakivi arvates on Eesti USA orientatsiooniga valinud Venemaaga mitte rahu, vaid sõja tee. ”Politikaanid, kes kinnitavad, et Eesti olevat teinud kõik omalt poolt sõltuva idanaabriga heaks läbisaamiseks, kas valetavad või on ebakompetentsed.” Missuguse tee on valinud Venemaa? USA Moskva suursaadik McFaul räägib, kuidas putinlane Sergei Markov tegi ettepaneku koostööks, milles ta ootas, et USA kõrvaldaks venevastased valitsused Lätis ja Eestis. Aga kuidas? See on ameeriklaste teha, ütles Markov (Foreign Policy Magazine, May 30, 2010). Ka Putin ise on korduvalt esinenud revanšistlike avaldustega. 20. sajandi geopoliitiline katastroof ei anna talle rahu. Kasutatakse mõjuagente, kes ilmutavad end järjest suuremal hulgal ja ajavad ilusat juttu. Need, kes soovitavad Eestile luua häid suhteid Venemaaga, ei räägi tingimustest. Venemaa vaatleb ju Eestit kui oma põlisala osa, kes omavoliliselt on lahti löönud emamaast. Eitab okupatsiooni ja nõuab Eesti ajaloo ümberkirjutamist. Peale selle vene keelt teise riigikeelena. Laveerimise ja meeldimise otsimisega tulevad uued soovid ja tahtmised. Sõprus saab olla vaid vastastikune ning võimalustest, mis Eestil sõpru leida on olnud, on vist küll tehtud parim valik. Kui Ubakivi ütleb: ”Meie võimaluseks oleks üritada üles ehitada rahvuslikul maailmavaatel põhinev partei, mille poliitika aluseks on Eesti rahvuslikud huvid”, kõlab see väga 1940. aasta juunikommunistide laadi. Kui rahva hulgas levis kartus, et iseseisvus oli kaotatud, tembeldati seda pahatahtlikuks laimuks ja ähvardati levitajaid karmi karistusega. Hiljem selgus, et Eesti suurimaks rahvuslikuks huviks pidi olema liitumine N. Liiduga, millega juunikommunistide loogika kohaselt saavutati ”tõeline iseseisvus”  vennaliku naabri rüpes. See viis mõtted juunikommunistidega kampa löönud idealistidest vaimuinimestele, kes tihti veel oma "võitluskaaslaste" püssitorudegi ees seistes tõsimeeli uskusid, millise õnne nad eesti rahva õuele olid aidanud tuua. Aga eks juunikommunistidelgi oli raske endale tunnistada, et nad koos oma "ideaalidega" kellelegi "kasulikeks idiootideks" osutusid! Ega need tänapäevalgi kadunud pole! Ubakivi USA-vihal on tugev ajalooline taust. Seda juttu aeti kogu sovetiajal ja Arnold Rüütli poolt veel taasvabanemise eel 1988. aasta algul. Selle juured on paljude praeguste endiste tegelaste teadvuses. Nagu konstateerib Jüri Estam oma analüüsis (Delfi 03.06.), keeldus üleminekuperioodi harjal (1980ndate lõpp, 1990ndate algus) arvestatav osa ENSV ladvikust võimu loovutamast. Muidugi positsioneerisid nad end ümbersündinutena. Tol ajal rahvusmeelsust rõhutanud uued tegijad leidsid, et on reaalpoliitiliselt "sunnitud" minema kompromissile nomenklaturistidega, kellede käes oli jäme ots. Nii algas libe tee, mis on kestnud praeguseni. Nende aastate kõverad kompromissid on oma aja ära elanud, aga nende viljad elavad edasi. Vahepeal on palju "endisi" surma ja vanaduse tõttu lahkunud ja uut verd juurde tulnud, aga süsteem ise on vana ja puhastamata. Nii nagu Ülemnõukogu ei soovinud 1990 ja 1991 võimust lahti lasta ja nimetas end lihtsalt ümber, nii ei taha ka Ülemnõukogu ja Eesti Komitee kompromissitajad ja nende järglased, ega ka rahvarindelased kuidagi eest ära tulla, kuigi aeg selleks on küps. Eesti ühiskond vajab uuendamist. Jüri Estam leiab, et 2012 on olnud nii skandaaliderohke, et mõõt on täis. Me silme ette jäänud pilt on kunagise õnnetu nn. ülemine-kuperioodi viimane vaatemäng. Nüüd hakkavad lõhkema selle süsteemi mädapaised, mille haisu püütakse varjata. Leitakse süüdlasi, aga ei taheta võtta vastutust. Seda kasutavad ära parteid, kelle tagatoas on venelased oma nõuetega, esialgu veel suhteliselt tagasihoidlikult, lootes kuritarvitada rahva pettumust. Kuhu lähed  Eesti, kas uute kannatuste teele?   Vello Helk  

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo