Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

Käesoleva aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistlused peetakse Poolas ja Ukrainas. Osalejate hulgas on ka Taani – kohalik meedia avaldas taustartikleid nende riikide komplitseeritud ajaloost. Programmi kohaselt olid Taani kaks esimest grupimängu Lvivis (Poola Lwów, saksa Lemberg). Sellega seoses tutvustati selle piirkonna ajalugu, koondades erilist tähelepanu pealinna, Lvivi (Lõvilinna) ajaloole sajandite jooksul. 14. sajandist Poola suurriigi osa, selle lagunemisel 1722. aastal Austria-Ungari keisririigis tähtis kultuurilinn. Pärast Esimese maailmasõja lõpus ebaõnnestunud Ukraina iseseisvumist kuni Teise maailmasõjani jälle Poola all, siis annekteeritud Saksamaa liitlase N. Liidu poolt. Kui need liitlased omavahel sõtta läksid, oli Lviv kui Lemberg mõned aastad sakslaste valduses. Seejärel kuni N. Liidu lagunemiseni Moskva valduses. Puhastustööd tegid nii kommunistid kui natsid, selle aja inimkaotused on üüratud. Kõike seda meenutasid taani kommentaatorid, varem pole sellest nii palju juttu olnud. Nii tõid need meistrivõistlused siin avalikkuse ette ka Ukraina rahva kannatused. Ukrainat iseloomustati kui ühte riiki kahe poolega. Idapoolne osa pealinn Kiieviga kaldub Moskva ja Aasia poole, läänepoolne Lviviga selgelt läände ja Euroopasse.   Sellega seoses meenutati ukraina keele olukorda. Tsaari-Venemaa ajal ei tohtinud kirjutada selles keeles. Mainiti ukrainlaste rahvusluuletajannat kirjanikunimega Lesja Ukrainka, õieti Larõssa Petrivna Kossatš-Kvitka (1871-1913). Tsiteeriti ühte tema luuletust, mis lõpeb: Ahelate kandmine on kirjeldamatu häbi Nende unustamine veelgi häbiväärsem. Eesti ja Ukraina kannatustes on ühisjooni, mille kaudu need read muutuvad aktuaalseks. Siin on varem korduvalt neile tähelepanu juhitud (viimati VES 17.05.) – on eriti ilmsed väljaspoolt vaadates, aga leidub ka kohalikke avatud silmadega kommenteerijaid. Üldiseks tendentsiks on nõue mineviku unustamiseks. Seda ei öelda alati otseselt, sest leidub veel mineviku ohvreid, aga kuna Eesti ühiskonnas ja eriti poliitikas mängivad veel suurt osa mineviku esindajad, on neile oluline enne elu näitelavalt lahkumist seda aega ilustada. Sellised mõttekäigud löövad välja teatud tähtpäevadel. Pronksmehe teisaldamise aastapäev toob  esile uuskapitulante, kes küll lähtuvad Eesti praegusest iseseisvusest, aga vaatavad seda kaudselt kui Eesti ajaloo 21. sajandi suurimat eksitust. Viimati oli sellel teemal rida sõnavõtte Postimehes. Endine Tartu Riikliku Ülikooli teadusliku kommunismi lektor (lünk CV-s), nüüd Tallinna ülikooli politoloogia professor Raivo Vetik imetles venelaste 9. mai tähistamist pronksmehe juures ja leidis, et kuna Eesti riigi julgeolek sõltub kõige enam venekeelse kogukonna kaasamisest võrdse partnerina Eesti rahvast moodustava ”meie” hulka, peaksid ka Eesti riigijuhid nagu viie aasta eest sinna lilli viima (16.05.). Sellele reageeris Mart Nutt, kes leidis, et igale monumendile ei saa viia pärgi. Eestis on selleks Vabadussõja võidusammas. Lisas: pronks-sõdurisse tuleb aga loomulikult suhtuda lugupidamisega, kuna tegemist on mälestusmärgiga Teise maailmasõja ajal langenud sõdurite mälestuseks” (18.05.). Kas neid kõiki saab mälestada selle mundriga? Keskerakondlase Aadu Musta sõnul ei vaja Eesti riigijuhtide käik pronkssõduri juurde traditsiooniks kujundamist, kuid žestina näitaks see üles mõistmist (18.05.). Kas tuleb mõista, et venelastel on õigus võõraid maid vallutada ja koloniseerida? Juba kuju allesjätmisega on valitsus näidanud head tahet. 9. mai tähistab eestlaste jaoks 50-aastase okupatsiooni algust. Tervelt kaks inimpõlve pidid elama sõnavabaduse ja valikute puudumises. Sõna võttis samuti sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski, kes leidis, et ka riigijuhtidel sobiks pronkssõduri juures sõja-ohvreid mälestada. Lisaks sümboolsetele tegudele tuleks aga tõsisemalt tegeleda sisuliste integratsiooniprobleemidega, mille eeltingimuseks oleks vene vähemuse aktsepteerimine võrdväärse vestluspartnerina, mitte pelga integratsioonipoliitika objektina (17.05.). Üks kommentaator märgib selle kohta, et igaühel on õigus mälestada oma sõjas langenud või kadumajäänud lähemaid ja kaugemaid sugulasi. Kus ja millal seda keegi teeb, see on nende isiklik asi. Selleks pole aga osalejate ja neile kaasatundjate soov võõrriigi territooriumil hakata tegema ettekirjutusi teemal kes, millal ja mida peab kummardama. Miks ei taha need ”mõistjad” aga aru saada kui eestlased kogunevad, mälestamaks Teises maailmasõjas uue okupatsiooni tõrjumisel langenud kaasmaalasi? Kas eestlaste elu on vähem väärt?   Vello Helk

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo