Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Selle pealkirjaga ilmus Eesti Ekspressi lisalehes Riigikaitse 3. novembril Toivo Tänavsuu artikkel-intervjuu, milles kolm senist kaitseväe juhatajat – Johannes Kert, Tarmo Kõuts ja Ants Laaneots – leiavad, et Eesti on tehtud vigadest hoolimata riigikaitses suhteliselt hästi hakkama saanud. Selles saame hea ülevaate Eesti sõjaväe arengust viimase 20 iseseisvuseaasta jooksul ja praegusest olukorrast. Hoolimata mõnigatest puudustest on pearõhk positiivsel arengul. Kõuts möönab, et riigi- ja NATO reetmisega kaitseministeeriumis läksime ajalukku negatiivse hoiatava näitena.

Õnnestumiseks loeb ta küberkaitsekeskuse loomist ja NATO toetuse saamist sellele.
Tänavsuu küsimusele, kuidas mõjub see, et Eestis jõuab väeteenistusse ainult umbes 30 protsenti kutsealustest, Soomes aga ligi 80 protsenti, on vastused erinevad. Kerti arvates parandab olukorda mingil määral kaitseliit, korraldades ajateenistuses mittekäinutele sõduri baaskursusi. Kõige murettekitavam on, et see olukord loob ebavõrdsust. Laaneots väitis, et tegelikult jõuab Eestis väeteenistusse pisut rohkem ehk natuke alla 50 protsendi kutsealustest. Ta lisas, et Eestis on ka suhteliselt ranged tervisenõuded sõduritele võrreldes mõne teise riigiga, ka Soome kaitseväega.
Kõutsi kohaselt võiks arvestades Eesti riigi lühikest arenguperioodi ja nappe ressursse, selle protsendiga isegi leppida, töötades selle nimel, et reservi suurendada.
Küsimusele, mis Eestit täna kõige rohkem ohustab, vastab Kert: “Meie rahva sisemine nõrkus. Ühtsuse puudumine, mis hukutas eestlaste eneseusu juba Teise maailmasõja eel. Venemaalt lähtuv sõjaline oht on pigem väike.” Laaneotsa arvates on peamine julgeoleku mõjutaja Vene Föderatsioon, sealne kasvav neoimperialism, natsionalism ja suurvene šovinism. Sellest tulenev oht ei pruugi olla sõjaline, vaid näiteks majanduslik. Sõjalist agressiooni Venemaalt peab temagi vähetõenäoliseks.
Ajaloolase seisukohalt on huvitav eelviimane küsimus: kas Eesti kaitsevägi oleks saanud 1939. aastal Punaarmee vastu? Vastused on ootuspärased: kõik kolm arvavad, et oleks pidanud vastu hakkama. Kõuts rõhutab, et ei olnud tookord probleeme isamaalise kasvatuse ega noorte meeste füüsilise ettevalmistusega. Probleemiks oli poliitilise ladviku eemaldumine rahvast. Kert kurdab selle üle, et enamik kaitseväe juhtidest said ränga alanduse ja julma ebaõigluse ohvriteks. Moskva pole kunagi jätnud kasutamata võimalust alandada neid, kes on näidanud üles nõrkust, argust, otsustamatust ja lömitamist. Seetõttu suhtutakse seal aupaklikkusega Soomesse, kes vaatamata suurtele ohvritele mehiselt võitles ja omariikluse säilitas. Laaneotsa arvates oli see suur fataalne viga. Mida me saavutasime sellega? 28 protsenti elanikkonnast kaotasime, saime suure häbi osaliseks. Rahval tekkis tohutu alaväärsuskompleks.
Kindralitelt ei saagi oodata teist vastust, see on nende kohus. Sõda alustades tõotavad mõlema poole kindralid võidelda viimase veretilgani. Seda jätkab ka kaotaja pool kuni kapitulatsioonini, kuigi on veel alles üsna palju verd. Nad ei saa teisiti, sest see on nende eksistentsi alus, sõjaväge ei peeta sõjas alistumiseks, mis on ühe poole jaoks möödapääsematu. Ka paljud Euroopa suurriigid on võideldes “viimse veretilgani” kaotanud sõdu, mida nüüd püütakse vältida.
Pole palju mõtet arutada seda tagantjärele tarkusega, vaid lähtuda tulemustest. Vastuhaku puhul poleks arvatavasti enam olnud selle üle vaidlejaid, ka neid kindraleid seda arutamas. Kas oleks eesti rahva häving piirdunud 28 protsendiga? Vastuhaku puhul oleks hukkunute ja küüditatute arv olnud nii suur, et poleks arvatavasti enam olnud võimalik Eesti riik taastada. Kõuts arvab optimistlikult, et enne sõda poleks õnnestunud küüditada suurem osa eesti rahvast. Ei tea nähtavasti, kui suur oli ”puhastustöö” neil Poola aladel, mis vallutati septembris 1939 koostöös Hitleri-Saksamaaga?
Ei saa võrrelda Soomega, sest N. Liit (Venemaa) vaatles (ja vaatleb veelgi) Balti riike oma põlisalana. Pealegi ei pääsenud ka Soome lömitamisest. Ei tohiks vaadelda Eestit isoleeritult, mis on tavaline tendents. Teise maailmasõja lävel kapituleerus vastupanuta samuti palju suurem Tšehhoslovakkia. Ja kuidas käitusid teised Balti riigid?
Soome ajaloolane Seppo Zetterberg on öelnud, et vastuhakk oleks olnud kangelaslik enesetapp.
See on võib-olla drastiline väljend, aga illustreerib võimalikku tulemust. Kokkuvõtteks: meie seisukohalt oli hea, et läks nagu läks, sest hoolimata suurtest kaotustest oli Eestil (ja ka meil) lõpuks siiski õnne, mida tuleks kasutada. Pragmaatiliselt oli tegelikkuses toimunu kasulikum, emotsio-naalselt pinnalt võetuna aga mitte, kuid seda ei saa enam muuta. Aeg on edasi läinud, me ei saa tagasi seda Eestit, kelle areng peatati 1939. aastal, tuleb lähtuda praegustest võimalustest. Uuel põlvkonnal on uued tingimused ja eeldused. Eesti pole seekord üksi, vaid NATO kaitsva tiiva all.

Vello Helk

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo