Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

Kui räägitakse hävituspataljonidest ja küüditamistest, ka julgeolekuorganite tegevusest, siis saadab seda Eestis verbaalne hukkamõistmine. Aga nagu varem korduvalt öeldud: on küll kuriteod, aga pole kurjategijaid! Kui sellega seoses mainitakse mõne endise tähtsa tegelase nime, järgneb sellele kohe nende kaitsmine, tavaliselt positiivse panuse rõhutamine. Kõik see kordus 91-aastase Arnold Greeni lahkumisel. Nekroloogid ajalehtedes tõstsid esile tema suurpanust ENSV-s, eriti spordi alal, aga ka ”välisministrina”. Kui üksikud kommentaatorid katsusid võrgus juhtida tähelepanu mõnele negatiivsele faktile, pidurdasid neid moderaatorid ja halvustasid tema kiitjad, väites, et surnuist räägitakse üksnes head. Kuhu see viib? Pigem kõnelda lahkunu kohta õigust, mitte aga ilmtingimata head. Või kehtib see ainult teatud tegelaste kohta?

 

Siinkirjutaja on puuduva kuulmise tõttu ühiskonna korrespondeeriv ja vaatlev liige. Kasutan aega lugemiseks ja mõtlemiseks. Aastate jooksul on kogunenud kogemusi, mis tugevdavad veendumist. Neid täiendavad kogu aeg tähelepanekud, muljed arengust selle tendentsidega. Ajaloolasena olen tihti pannud tähele küsimust: kas ajalugu on võimalik ette näha? Praegu me teame, mis toimus. Kas riigijuht saab vastutada tuleviku eest, isegi kui ta väga püüab? Rahvas ise teeb oma tulevikku, sest otsustab, kes teda juhib. Rahva väärtushinnangud loovad juhte ja alles siis loovad juhid ajalugu. Ajaloole hinnangute andmisel on vaja püüda aru saada, mis tegelikult toimus. Rumal on ajaloost mitte õppida, sest kedagi süüdistades püüame süüd endi kaelast ära veeretada.

Hiljuti oli juttu ”platsi puhastamise” võimatusest pärast poolesaja aastast võõrvõimu perioodi, mille ajal kasvas üles kaks sellest enam-vähem mõjutatud põlvkonda. Eriti väljastpoolt vaadates torkab see silma nii poliitikute, arvamusliidrite kui ka süsteemikriitikute sõnavõttudes.
Pärast taasvabanemist on korduvalt räägitud kommunismi kuritegudest, mida on ka hukka mõistetud. Kuritegude juurde kuuluvad aga nende teostajad – kurjategijad, kellest pole peale Stalini ja mõne tema agara teenri just palju kuulda olnud.

 

Vanasti kuulus hariduse juurde mõne vana Kreeka filosoofi tundmine. Nende filosoofiasse katsusid süveneda peamiselt kaasaegsed filosoofid ja filosoofiahuvilised. Viidatakse tihti Kreekale kui demokraatia hällile. Praegusel demokraatial, mida tõlgendatakse ja rakendatakse väga erinevalt, pole peale nime tugevamat sarnasust Kreeka omaga. On ju ka umbes 2500 aastat vahet ja aeg pole seisma jäänud. Sõna juured pärinevad kreeka keelest: demos = rahvas, kratos = võim, valitsus. Moodsamalt on seda defineerinud Abraham Lincoln: ”Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides“. Aegade jooksul on demokraatia põhimõisteid defineeritud väga erinevalt.

 

Murdepunktiks kommunistide-mittekommunistide debatis loevad paljud seda momenti, kui Eesti Vabariigi presidendiks sai tippnomenklatuuri kuuluv Arnold Rüütel. Murenemine algas aga varem. Isamaaliit sai alguses võimule loosungiga "Plats puhtaks!". See oli aga ebarealistlik, koguni eksitav, sest vabaduse saavutamisel olid ”endised” ju liitlased. Oli lepitud kokku koostööks uuel tasemel. Pärast valimisi said valitsusse ka mõned ekskommunistid. Laari ministeeriumi tihti muutuvas koosseisus on kuus kompartei taustaga nime. Neist kuulusid neli parteisse Isamaa, nimelt:

 

Eestis juhtub ühte ja teist, mida valgustavad ajalehed ja kommenteerivad lugejad erinevalt. See kehtib näiteks 1941. aasta Kuressaare kommunistliku veretöö mälestustahvli teksti kohta, millest jäeti välja viide tegijatele. Pole mingi uus probleem, olen korduvalt juhtinud tähelepanu faktile, et Eestis on küll olnud palju kommunistlikke kuritegusid, aga mitte kurjategijaid, ainult ohvreid. Kuressaares leidus siiski üks selgrooga preester, kes keeldus väljajäetud sõnaga tahvlit õnnistamast. Ta vallandas nii tugeva poolehoiutormi, et linnavalitsus oli sunnitud paigaldama lisatahvli kõigi maetud mõrvatute nimedega ja selgituse, millise režiimi ohvritega on tegemist. Oli neid, kes end usuvastasuse sildi taha peites kritiseerisid preestri käitumist. Vabanduse asemel kaebas selle üle ka linnavalitsuse esindaja metropoliidile, kes aga ei leidnud mingit viga (Postimees 01.& 06.10.)

 

Langenud lehed riisutakse kokku. Arengut jälgides kohtab mitmesuguseid tähelepanekuid. Suurem osa rändab unustuse paberikorvi, mõned on leidnud kasutamist ja selle väärilisi on veelgi.   Minu heaks inspiratsiooniallikaks on tihti eraviisilised kommentaarid, mis on tavaliselt palju mõttetihedamad kui võrgukommentaariumi osalt primitiivsed meeleavaldused. Näiteks kirjutas mulle hiljuti üks endine meelsusvang, kes ”heal nõukaajal” juba koolipoisina püüdis kaitsta seda eestlust, mis oli kuulutatud kuritegelikuks - ja mis veelgi pole täielikult rehabiliteeritud. Kui vastuoluline teleajakirjanik Andres Raid küsis (9.06.2011), kas on alustatud menetlusi okupatsiooniaja justiitskuritegude osas, kusjuures ta eeskätt pidas silmas Jüri Kuke, Mart Nikluse jt represseerimisega seotud asjaolude ja represseerimist toimetanud ning sellele kaasa aidanud isikute väljaselgitamist ja vajadusel vastutusele võtmist, vastas prokuratuur, et ”Eesti õiguskaitseasutused menetlevad Nõukogude okupatsiooni ajal toimepandud aegumatuid inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid, mille kohta on menetluse alustamiseks ajend ja alus. Teie poolt nimetatud isikutega seotud kuritegude kohta puudub meil selline informatsioon, mis annaks aluse kriminaalmenetluse alustamiseks.” 

 

Sovetiaja valgustamiseks ja hindamiseks on ametlike dokumentide kõrval heaks lisaallikaks aktiivsete ja passiivsete osalejate meenutused. Need on loomulikult enam või vähem subjektiivsed, aga just seetõttu kasulikud tausta analüüsimiseks ja mõistmiseks.. Tartu Ülikooli Ajaloomuuseum avaldab aastast 1975 teadusartiklite kogumikku „Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi”. Olen selle lugemisega täiendanud oma teadmisi. Juba esimeses väljaandes kirjutas Jüri Kivimäe ”Jesuiitide koolitegevusest Tartus”, kaks aastat hiljem avaldasin ise Taanis poolaaegse Tartu jesuiitide kolleegiumi ajaloo – saksa keeles (eesti keeles 2003).

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo