Eesti rahva tulevikku mõjutavad faktorid on iive ja eluea pikkus. Üldiselt võttes on loomulik iive pärast taasvabanemist olnud negatiivne, ainsaks erandiks on minimaalse tõusuga 2010. aasta. Kui aga vaadelda ainult eestlasi, siis on alates 2008. aastast nende loomulik iive positiivne (2008: +595, 2009: +916, 2010: +1704). Võrreldes 1989. aastaga on Eestis elavate eestlaste arv kahanenud 2000. aastaks 963 281-lt 930 219-ni, ent eestlaste osatähtsus kasvas 2011. aasta rahavaloenduse kohaselt 61,5%-lt 67,9%-ni, seda osalt mitte-eestlaste väljarände tõttu 1990ndate alguses.

Details

Published: April 08 2013

 

Priiuse põlistumise seisukohalt on iga päev tähtis, kirjutas Postimees 28. märtsi juhtkirjas. Üks päev võib olla eriline, aga iga päev priiuses on tähtis.  Eile lehvisid Eestis lipud. Lauldi, tantsiti, tehti teleülekandeid, mängiti veebis mälumängu ja nii edasi – üritusi jagus pea igasse maanurka. Neid, kes soovisid üheskoos just sel viisil tähistada priiuse põlistumise päeva – päeva, mil praegune iseseisvusaeg sai pikemaks kui sõjaeelne –, soosis ka ilm. Ehkki õhk oli talviselt karge, paistis peatset kevadet kuulutav märtsipäike juba soojalt.

Details

Published: April 01 2013

 

Olen korduvalt võtnud sõna EA II diskussiooni kohta, mis on nüüd vaibumas. Mõningaid lisatähelepanekuid andis viimati ÜS Raimlas toimunud arutelu, milles jagasid oma seisukohti raamatu peatoimetaja ja üks autoritest, ajalooprofessor Anti Selart ning ÜS Raimla vilistlane, ajakirjanik, suhtekorraldaja ja tõlkija Erkki Bahovski. Minu käsutuses on ainult ühe ÜS Raimla noorliikme referaat koos paari osaleja kommentaaridega, aga need paistavad olevat asjalikud. Diskussiooni üheks põhilisemaks teemaks kujunes ideoloogi ja ajaloolase elukutsete omavaheline kooskõla tänapäeval.

Details

Published: April 01 2013

 

Varem on olnud juttu negatiivsetest hinnangutest eestlaste ajaloole. Ajaloolisel arengul on läbi aastasadade ikka mingi seos, mittemillestki ei teki midagi. Pärast taasiseseisvumist on olnud eriti aktuaalne endise Eesti Vabariigi ajaloo ümberhindamine, kusjuures domineerivad negatiivsed seisukohad. Eesti ajaloo keskaega käsitleva II köite ilmumisega tabas see ka meie vanemat ajalugu. Loobuti mõistest ”muistne vabadusvõitlus” ja leiti, et oli peamiselt sellel alal aset leidnud Kirde-Euroopa ristisõda, kusjuures ristisõdalaste-seiklejate vallutamist püüdsid asjatult-mõttetult takistada kohalikud riikluseta ja rahvuseta omavahel vaenujalal seisvad hõimud. Kuidas oli aga ristisõdalaste riikluse ja rahvusega – ning üksmeelega?  

Details

Published: March 25 2013

 

Eesti ajaloo II köitest on varem juttu olnud. 5. veebruaril leidis aset laiahaardeline arutlus, milles mitmed autorid selgitasid ja põhjendasid oma nägemusi. Seda refereeris Postimees, kus avaldati ka oponentide sõnavõtte, eriti Lauri Vahtre ja Andrei Hvostovi arvamusi. Päev hiljem sai samas sõna Eva Piirimäe. Selline diskussioon on kasulik, aitab mõista ja selgitada mitmeid üllatusi tekitanud vaatekohti. Üldiselt väärib teos tunnustamist, aga mõned põhimõttelised vaated ka vaidlustamist. Ajaloo kirjutamine ei allu kindlatele reeglitele ja selle tõlgendamisel on laiad piirid. Nende määritlemine on ajaloo jooksul tihti olnud seotud poliitiliste eesmärkidega. 

Details

Published: March 18 2013

Möödunud 95. aastapäeva eel ja järel iseloomustati selle tähistamist väga elavalt. Nagu alati oli ka seekord palju anonüümseid vingujaid ja virisejaid, keda ju pole võimalik rahuldada. Aga ka nn arvamusliidreid, kes püüavad vahel originaalitseda, mida saab kõige efektiivsemalt teha rõhu asetusega negatiivsetele ilmingutele.
Mõnele kultuuri esindajale ei meeldinud selle päeva tähistamise laad. Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand leidis, et ”veel kümme aastat tagasi oli kujuteldamatu nüüdne reaalsus, et peaministri vahetus läheduses tegutseb riigilavastaja koos pidutoimkondadega” (”Pidupäeva kibekõne”,

Details

Published: March 11 2013

 

Pärast tavakohaseid sõnavõtte ja sama tavakohast kriitikat, millega tegelemine viib tavakohasele unustusele, on jälle aeg vaadata ajaloo aknast välja. Lugesin hiljuti briti ajaloolase ja kirjaniku Elizabeth Longfordi (1906-2002) arvamust, et elu ilma ajaloota on nagu maja ilma akendeta. Ta pidi vist teadma, millest ta rääkis, sest tema nõbude hulgas on briti peaminister Neville Chamberlain, kes andis Münchenis järele Adolf Hitlerile. Tema väimees oli Nobeli preemia laureaat briti kirjanik ja absurditeatri esindaja Harold Pinter, kes vasakpoolsete vaadete esindajana kaitses kurikuulsat Serbia Slobodan Milosevici. Nii oli tema isiklikul ajaloomajal erineva väljavaatega aknaid. Nende muljetega tutvumiseks oli talle antud pikk iga. Mineviku akendest vaatab ta ise sisse oma panusega, tuntumad on kuninganna Victoria, lord Byroni ja lord Wellingtoni biograafiad.

Details

Published: March 04 2013

 

Viimase aastakümne jooksul on palju muutunud. Eesti on valinud poole, saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, mis on eriti tähtis, sest sovetiaeg on muutnud palju Eesti rahvuslikku koostist. Venemaa on asustus-kolonistide kaudu loonud sillapea, mille esindajad ei taha leppida härrasrahva staatuse kaotamisega. Eesti pealinn on nagu neid toetav omaette vürstiriik, mille suurvürst ei osale kunagi 24. veebruari tähistamisel ja loeb Euroopa Liiduga liitumist endale traagiliseks. Aastasadade jooksul võõrvõimu all on Eesti ala saanud palju sisserändajaid. Enamasti linnadesse, aga ka maapiirkondades. Kompaktsemalt ja vanimalt lääneranna rootslased, hiljem Peipsi-äärsed vanausulised venelased. Eesti Vabariik loodi rahvusriigina, 1934. aastal oli eestlasi 88,2 %, suurim vähemus venelased – 8,2 %. 

Details

Published: March 04 2013