Hiljutised terroriteod ja surmaderohked migratsioonilained Euroopas on ajanud Lääne, sh ka Eesti avaliku meedia kohati niisuguse hüsteeriani, nagu oleks tegu meile kõigile tuttavate humanistlike, euroopalike väärtuste täieliku kaotamisega, nagu oleks vägivald kõikjal maailmas mõõtmatult kasvamas, rumalus kogu ilmas võimule tulemas või juba võimutsemas. Kanaarilinnud hüüavad, et me seisame suure kuristiku äärel, kukume kohemaid alla ja varsti kaotame kõik?

„Eesti on suurel malelaual“, kirjutas luuletaja Jaan Kaplinski viimases Sirbis ja kinnitas, et geopoliitika polevat kusagile kadunud, maailma jagatavat endiselt geopoliitiliste huvisfääride järgi: “Ameerika on maailma­merede valitseja, nagu vanasti Inglismaa, Venemaa on kontinentaalne suurvõim“. USA olevat alustanud konfrontatsiooni Venemaaga, mistap Eesti on paisatud militaarsele eesliinile, ees ootab häving ning meil pole muud lootust, kui et suubuda tagasi Venemaa huvisfääri, sest „eestlased võiksid elada samahästi Vene kui USA mõjusfääris (Vene mõjusfäär pole Vene riik).

Vahe pole nii oluline, kui meie propaganda kinnitab ja mõnedki usuvad.“ Kaplinski näeb pääseteed: „Kardan, et kristlik-moralistlikku retoorikat harrastavad, tegelikult aga küünilised ameeriklased ei taju seda, et religioossele fanatismile toetuv ideoloogia on nagu must auk – sellest on peaaegu võimatu välja saada. Kommunistlik ideoloogia on selle kõrval midagi ajutist, nagu oleme näinud, ei kesta tema võim kaua. Praegune Venemaa on enam-­vähem prii nii kommunismist kui fanatismist, tema käitumist suunavad tema riiklikud huvid nagu lääneilma riikidelgi. Nii peaks olema võimalik neid arvestades jõuda üksteisemõistmisele, kompromissile ja – mis oleks eriti hää – ühisele tegutsemisele maailma ähvardavate ohtude ja jõudude vastu.“ (Sirp, 15.07.2016)

Details

Published: July 24 2016

Mu 19-aastane pojapoeg Martin läks 4. juulil Eesti sõjaväkke – nagu tavaks on öelda – aega teenima. Tema teenimisaeg on 11 kuud. Muidugi loodame kogu perega, et selle 11 kuu jooksul ega ka pärast seda ei puhke sõda, et ta saaks koos 1700 eakaaslasega, kes asusid samal päeval aega teenima, rahulikult sõdurioskusi õppida ja treenida. Martin oli juba talvel elevil ja rõõmus, et ta võeti koos paari sõbraga vastu hea mainega eliitüksusse, Kuperjanovi pataljoni C-jalaväekompaniisse. Ta ei jõudnud ära oodata, millal “möll pihta hakkab”.

Kui sõitsime Tammsaare Vilde Sõprade Seltsiga 20. juunil Koitjärvele, Tammsaare maadele, pidime sõitma Piibe maanteelt eemale mõneteistkümne kilomeetrise ringiga, sest politsei ei lasknud meid otse sõita. Piibe maantee laiendusriba kasutati sel päeval NATO transpordilennukite maandumisrajana. Järgmisel hommikul lugesin lehest lühiuudist, et sel päeval tõi NATO Eestisse 300 km raadiusega tõrjeraketid. Mõistsin, kui vajalik on see samm heidutuseks, et tõrjuda Vene relvajõudude lennukeid, kes sooritavad juba aastaid naaberriikide õhuruumis ebaseaduslikke, provokatiivseid ning ohtlikke pimelende.

Details

Published: July 09 2016

Hilda Kaepa

Details

Published: July 05 2016

Mul on olnud elu jooksul neli kodakondsust, kusjuures suurema osa oma eluajast olen sisuliselt olnud topeltkodakondsusega. Saatuse tahtel sündisin 1949 okupeeritud Eesti NSVs, kus sain automaatselt ilma oma otsuse või valikuta Nõukogude Liidu kodanikuks. Seda fakti, et olen rahvusvahelise õiguse kohaselt tegelikult ka sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik, hakkasin selgemalt teadvustama alles siis,  kui 1980. aastate lõpus tekkis Eesti kodanike komiteede liikumine, milles aktiivselt osalesin, valides ja ka kandideerides Eesti Kongressi liikmeks.

Mäletan selgesti päeva, mil sain Eesti Vabariigi kodaniku helesinise tunnistuse, mida hoian tänini alles kui reliikviat, ehkki seda toona keegi ametlikult ei tunnistanud  – mingi olematu riigi dokument. Oli palju neidki, kes kutsusid seda põlastavalt nn Rumesseni passiks, sest kodanike komiteede aktivist, muusikaloolane Vardo Rumessen oli need väliseestlaste rahalise toega välja võidelnud, välismaal trükkinud ja poolsalaja Eestisse toimetanud. Aga sümbolina oli ja on sellel minu jaoks esimesel tõeliselt omal isikutunnistusel hindamatu väärtus. Ka esimest Eesti Vabariigi tumesinise kaanega passi hoian hoolega tallel. Niisiis aastaist 1949 kuni 1991 olin topeltkodakondsusega nii N. Liidu kui ka (salaja) Eesti Vabariigi kodanik.

Details

Published: June 26 2016

Kohtasin 5. juunil Elvas meie kõige targema mehe Ain Kaalepi 90. sünnipäeva tähistamisel vana head klassikalist Tartu vaimu, mis väljendub tõelise vaimsuse otsinguis, humanistlike väärtuste selguses, avatuses, pluralismis, universaalses maailmakultuurilises avaruses, aga ka ladinakeelseis heksameetrites, oodides ja sonettides, rangetes vormides, aga sisulises vabaduses, mida ei piira projektimajandus, grantitaotlused, võrdlustabelid, kasumimarginaalid, turuseadused. Normeeritud raamide asemel tulvas Kaalepit tervitama tulnute meeltesse vaimset vabadust, mis ikka ja jälle kaduma kipub, millest oleme  puudust tundnud, ilma ehk ise tajumatagi, kuidas oleme vaid poliitilisi ja majanduslikke vabadusi püüdes end tõelisest vabadusest ilma jätmas. Rangelt mõõdetav asendus ühtäkki põhimõtteliselt mõõtmatuga. See vabastas meele ning andis jälle lootust, et Eesti saab ükskord ka sisemiselt vabaks.

Details

Published: June 13 2016

9. juunil matame Marie Underi ja tema abikaasa Artur Adsoni, Underi õe Berta Underi ja tütre Hedda Hackeri põrmud ümber Rahumäe kalmistule, kus puhkavad Marie Underi ema Leena ja isa Priidu (Friedrich) Under. Ligi 73 aasta pikkuseks kujunenud poliitiline eksiil on viimaks lõppenud.

Mõni nädal pärast Marie Underi surma 25. septembril 1980 ilmus Rootsis pagulaseestlaste kirjandusajakirjas „Tulimuld“ (1980, nr 3) kaheleheküljeline masinkirjas dokument pealkirjaga „Minu testament“, mille Under oli allkirjastanud ja mis kandis kuupäeva 24.6.1968.

Tegemist oli nii eesti kui maailmakirjanduse ajaloos üsna pretsedenditu dokumendiga, milles kirjanik deklareeris oma vastuseisu Nõukogude okupatsioonirežiimile ning kommenteeris selle tõendamiseks oma poliitilisi luuletusi.

Details

Published: May 30 2016

Rahvasteränne ja põgenikelaine Euroopasse ning venelanna esmakordne pürgimine Eesti presidendikandidaadiks on teravdanud taas vana väitlust selle üle, kas Eesti on ja peab olema rahvusriik või kodanikeriik, kusjuures tihti kiputakse neid kaht mõistet kitsendama ning sisuliselt teineteisele vastandama, otsekui oleks tegemist ühitamatute väärtustega.

Eesti Vabariigi põhiseadus ei kasuta küll sõnasõnalt kumbagi mõistet, küll aga ütleb põhiseaduse preambula: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.“

Details

Published: May 15 2016

Vasakult: endine ÜEKN esimees Jaak Juhansoo, Ellen Leivat, Iivi Zajedova, Rein Abel, uus esimees Marju Rink-Abel, Kersti Linask ja endine esimees Laas Leivat.    Foto: Ülle Ederma

Details

Published: May 08 2016