Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

Varem on olnud juttu negatiivsetest hinnangutest eestlaste ajaloole. Ajaloolisel arengul on läbi aastasadade ikka mingi seos, mittemillestki ei teki midagi. Pärast taasiseseisvumist on olnud eriti aktuaalne endise Eesti Vabariigi ajaloo ümberhindamine, kusjuures domineerivad negatiivsed seisukohad. Eesti ajaloo keskaega käsitleva II köite ilmumisega tabas see ka meie vanemat ajalugu. Loobuti mõistest ”muistne vabadusvõitlus” ja leiti, et oli peamiselt sellel alal aset leidnud Kirde-Euroopa ristisõda, kusjuures ristisõdalaste-seiklejate vallutamist püüdsid asjatult-mõttetult takistada kohalikud riikluseta ja rahvuseta omavahel vaenujalal seisvad hõimud. Kuidas oli aga ristisõdalaste riikluse ja rahvusega – ning üksmeelega?  

 

Eesti ajaloo II köitest on varem juttu olnud. 5. veebruaril leidis aset laiahaardeline arutlus, milles mitmed autorid selgitasid ja põhjendasid oma nägemusi. Seda refereeris Postimees, kus avaldati ka oponentide sõnavõtte, eriti Lauri Vahtre ja Andrei Hvostovi arvamusi. Päev hiljem sai samas sõna Eva Piirimäe. Selline diskussioon on kasulik, aitab mõista ja selgitada mitmeid üllatusi tekitanud vaatekohti. Üldiselt väärib teos tunnustamist, aga mõned põhimõttelised vaated ka vaidlustamist. Ajaloo kirjutamine ei allu kindlatele reeglitele ja selle tõlgendamisel on laiad piirid. Nende määritlemine on ajaloo jooksul tihti olnud seotud poliitiliste eesmärkidega. 

Möödunud 95. aastapäeva eel ja järel iseloomustati selle tähistamist väga elavalt. Nagu alati oli ka seekord palju anonüümseid vingujaid ja virisejaid, keda ju pole võimalik rahuldada. Aga ka nn arvamusliidreid, kes püüavad vahel originaalitseda, mida saab kõige efektiivsemalt teha rõhu asetusega negatiivsetele ilmingutele.
Mõnele kultuuri esindajale ei meeldinud selle päeva tähistamise laad. Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand leidis, et ”veel kümme aastat tagasi oli kujuteldamatu nüüdne reaalsus, et peaministri vahetus läheduses tegutseb riigilavastaja koos pidutoimkondadega” (”Pidupäeva kibekõne”,

 

Pärast tavakohaseid sõnavõtte ja sama tavakohast kriitikat, millega tegelemine viib tavakohasele unustusele, on jälle aeg vaadata ajaloo aknast välja. Lugesin hiljuti briti ajaloolase ja kirjaniku Elizabeth Longfordi (1906-2002) arvamust, et elu ilma ajaloota on nagu maja ilma akendeta. Ta pidi vist teadma, millest ta rääkis, sest tema nõbude hulgas on briti peaminister Neville Chamberlain, kes andis Münchenis järele Adolf Hitlerile. Tema väimees oli Nobeli preemia laureaat briti kirjanik ja absurditeatri esindaja Harold Pinter, kes vasakpoolsete vaadete esindajana kaitses kurikuulsat Serbia Slobodan Milosevici. Nii oli tema isiklikul ajaloomajal erineva väljavaatega aknaid. Nende muljetega tutvumiseks oli talle antud pikk iga. Mineviku akendest vaatab ta ise sisse oma panusega, tuntumad on kuninganna Victoria, lord Byroni ja lord Wellingtoni biograafiad.

 

Viimase aastakümne jooksul on palju muutunud. Eesti on valinud poole, saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, mis on eriti tähtis, sest sovetiaeg on muutnud palju Eesti rahvuslikku koostist. Venemaa on asustus-kolonistide kaudu loonud sillapea, mille esindajad ei taha leppida härrasrahva staatuse kaotamisega. Eesti pealinn on nagu neid toetav omaette vürstiriik, mille suurvürst ei osale kunagi 24. veebruari tähistamisel ja loeb Euroopa Liiduga liitumist endale traagiliseks. Aastasadade jooksul võõrvõimu all on Eesti ala saanud palju sisserändajaid. Enamasti linnadesse, aga ka maapiirkondades. Kompaktsemalt ja vanimalt lääneranna rootslased, hiljem Peipsi-äärsed vanausulised venelased. Eesti Vabariik loodi rahvusriigina, 1934. aastal oli eestlasi 88,2 %, suurim vähemus venelased – 8,2 %. 

 

Eestlased on elanud kaua Läänemere ääres, aga oma riiklikku iseseisvust oli võimalik deklareerida alles 95 aasta eest. Selle viimase suhteliselt ümmarguse aastate arvu puhul on loomulik heita pilk tagasi ja ka mõtelda-juurelda oleviku-tuleviku üle. 12 aasta eest juurdlesin samade probleemide üle pikemas artiklis ”Kas Eesti Vabariik on 83-aastane?” (Akadeemia 2/2001, lk. 273-299). Selles mainisin tendentse, mis on jätkuvalt aktuaalsed, osaliselt veelgi tugevnenud. Kehtib eriti hoiakus Vabadussõjaga loodud Eesti Vabariigi suhtes. See sõda, mis on jäämas ainukeseks, mida tunnustatakse võitlusena vabaduse eest, on küll kaotanud  sovetiaja jutumärgid, aga järgnevat aega on kirjeldatud enamasti negatiivselt. Just nagu oleks see eksitus, mida paarikümneaastase hilinemisega korrigeeris N. Liit? 

 

Laiahaardeliselt analüüsib Eesti Ajalugu II probleeme luuletaja ja esseist Hasso Krull (”Armas Ajalugu. Suur Litootes ja vabadus-võitluse muster”, Sirp 25.01.). Ta leiab, et teose taga on teatav ideoloogiline kiasm: ajaloolased on küll kunagi rahvusliku identiteedi loonud, aga nad ei pruugi seda enam teha; nüüdne ajalookirjutus ei pane rahvuslikule identiteedile rõhku, aga võib sellele siiski tuge pakkuda. Kangelasliku vabadusvõitluse asemele on tulnud õilis ristisõda ja need, kes veel uuele võimule vastu punnivad, on nagu rumalad lapsed. Kõige tähtsam sõnum paistab olevat teatav litootes: meil ei läinudki nii halvasti, tagajärgede üle ei saa ju kurta, praegu pole viga midagi. See uus litootes on asendanud varasema hüperbooli: me kaotasime kõik, aga vabadusiha jäi hõõguma otsekui tuli tuha all, kuni puhkes iseseisvuse leek.

 

Kui siinkirjutaja 1949. aastal sooritas Aarhusi ülikoolis Taanis oma esimesed ajalooeksamid, oli kirjalike ülesannete hulgas hinnang briti katoliikliku ajaloolase Christopher Dawsoni (1889-1970) uurimusele ”The Making of Europe” (1932). Tema arvates oli keskaeg Lääne tsivilisatsiooni ühtsuse võti. See vaatekoht polnud tookord populaarne, keskaega nähti läbi mustade prillide. Vahepeal on aga toiminud areng positiivsema hinnangu suunas ja Dawsoni ajalooteaduses ignoreeritud teos ilmunud kordustrükis (2003). See meenus lugedes arvukaid ja tihti vastuolulisi kommentaare Eesti ajaloo II köite ilmumise puhul, mis hõlmab meie ala keskajalugu. 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo