Eesti riigil on aastas vähemasti kaks olulist, ratsionaalset enesediagnoosi meetodit – üks on inimarengu aruanne, kus meie ühiskonnateadlased analüüsivad põhjalikult Eesti riigi ja rahva seisukorda ja teevad oma ettepanekuid, kuidas diagnoositud probleeme lahendada; teine on riigikontrolli audit, kus seadusega selleks ettenähtud ametkond kaardistab Eesti riigi ees seisvad sõlmküsimused ja pakub välja oma lahendused.

Need on tõsised tööd, mida tuleks meil kõigil tõsiselt võtta, mõttega läbi lugeda ja vajadusel läbi vaielda, aga igal juhul tuleks neid arvestada nii riigi seadusloomes kui ka avalikus mõttevahetuses.

Paraku näeme, et see kõik on nagu hane selga vesi.

Details

Published: June 19 2015

Sest luuletaja soov oli:
Kord veel tagasi tahaksin
Leida kodutee,
Kodumullas siis magaksin
Välja kõik silmavee.  

Nii lõpetas ta luuletuse „Põgenik“, mis ilmus 1954. aastal Underi viimses luulekogus „Sädemed tuhas“. Samas kogus leidub veel mitmeid luuletusi, mis kujundlikult kõnelevad autori igatsusest naasta kodumaale: „Võõrsil“, „Kusagil“, „Viimane valgus“, „Nägemus“ jt. Aga luuletuste vägi pole paraku sama juriidilise jõuga, mis testamendi täpsus.

Ühtki dokumenti ega luuletaja enda kirjalikku sooviavaldust selle kohta ei leidu. On vaid lähedaste, Underi usaldusaluste inimeste mälestused ja nende poolt meile edasi antud soovid: luuletaja tütred Hedda Hacker ja Dagmar Stock; väimees, saksa pastor Hermann Stock; sugulane Leida Kuusma, sõbrad Helmi Rajamaa ja Paul Laan jt.

Details

Published: June 01 2015

Ameerikast Silicon Valleyst Eestisse naasev ettevõtja Sten Tamkivi muretseb Eesti avalikus ruumis sageneva vihakõne pärast: "Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum.

Soovitan tõsiselt kaaluda paaril arvutilingvistika- ja statistikatudengil panna seljad kokku seda andmetega tõestavaks magistritööks, aga puhtalt põgusa vaatluse põhjal on muutunud räigelt mõnitav toon mõne aastaga ühiskonnas talutavaks normiks.

Mitte ainult anonüümsetes kommentaarides, mõnes nurgataguses natsifoorumis või pseudonüümses sotsiaalmeedias, vaid Toompeal telekaamerate ees ja must-valgel suurtes päevalehtedes võib nüüd pea iga päev lugeda selliseid silte nagu “homoteerull”, “lilla”, “pede”, “tolerast”, “igasugused murjanid”, “jorisemised Meka suunas”, “immigrantide negatiivne mõju rahvastiku kollektiivsele IQ-le“..."

http://memokraat.ee/2015/05/polev-kardin/

Details

Published: May 18 2015

Äsja Tallinnas toimunud Lennart Meri julgeolekukonverents teemal „Maailmakorra piirid“ oli järjekorras kaheksas. Konverents oli senistest esinduslikum ja osutus tänavu üheks olulisemaks ja loodetavasti mõjukaks julgeolekufoorumiks mitte ainult Eesti ja Balti riikide või Ida-Euroopa, vaid kogu kaasaegse maailmapoliitika seisukohalt. Ja sellist kõrget hinnangut ei jaga me endale mitte ise.

Üks osaleja, Briti ajakirjanik Edward Lucas, ütles Postimehele: «See konverents lööb enesekriitiliste eestlaste maailmapildi segamini. Maailma helgeimad pead, siin, Tallinnas. Rääkimas sellest, kuidas teid kaitsta. Sest te olete nii olulised.» Postimehe ajakirjanik arvas, et seda oli hea kuulda. Ometi tekitasid konverentsilt lähtunud sõnumid vastakaid tundeid, sest sealt saabuvad sõnumid olid võrdlemisi vastuolulised.

Details

Published: May 08 2015

Äsja ametisse astunud valitsusele pole antud armuaega ega sadat päeva, ajakirjandusliku kriitikatule alla on võetud nii peaminister kui mitmed ministrid, sest avalikkus ja valijad on uusvana valitsuse koosseisus pettunud: lubati küll uut, aga saadi vana.

Noort, ent teistkordset peaministrit nahutatakse selle eest, et ta pani oma maskuliinse (ainult kaks naisministrit!) meeskonna kokku jällegi vanamoodi paigaltammuvalt – parteilise ustavuse põhimõttel, mitte võimalikult parimate asjatundjate valimisega.

Kasvõi üks säravam spetsialist andnuks vimmas vindunult alustanud valitsusele pisutki helendavat kuvandit.

Kõige probleemsem valik on välispoliitikas kogenematu välisministri Keit Pentus-Rosimannuse ehk nn „tühja koha“ jätkamine valitsuses.

Details

Published: April 22 2015

Pärast mitmeaastaseid vaidlusi otsustati, et Eesti Rahvusringhääling avab tänavu sügisest uue, venekeelse telekanali. Selle juhiks valiti avalikul konkursil 34-aastane Darja Saar, kes kinnitas oma esimeses usutluses, et uue telekanali olulisim sõnum on, „et selle vaatajad tunneksid end ühiskonna täisväärtuslike liikmetena.

Kodakondsusseadust ei saa mina muuta, aga ma saan selle kanali läbi süstida inimestesse enesekindlust.“ (Postimees, 16. märts 2015)

Darja on magistrikraadiga ajakirjanik, lõpetanud Tallinna Ülikooli, õppinud ka Eesti Diplomaatide koolis, ta on pärit Ida-Virumaalt venekeelsest perekonnast, ema eestlane, isa poolt vene-tatari-ukraina-poola verd.

Ta nimetab end küll sisserändajaks, ent on eesti keele hästi ära õppinud, ning usub, et on täielikult Eestisse integreerunud.

Ta ütleb, et tema isik on tagatiseks, et tema juhitud venekeelsel telekanalil ei saa olema Venemaa-meelset suunitlust.

Details

Published: April 06 2015

Tänavu märtsis möödub 25 aastat Eesti Kongressi kokkukutsumisest. Sellele eelnenud aasta jooksul toimus üle maa (üle toonase ENSV) Eesti Vabariigi kodanike komiteede moodustamine, millest kujunes Eesti ajaloo kõige massilisem rahvaliikumine. Kogu maailma ajaloos unikaalse rahvaalgatuse käigus registreeris end toonases sovetlikus tegelikkuses vaid põhimõttelise ideena edasi eksisteerinud Eesti Vabariigi kodanikeks 790 000 EV kodanikku ja üle 60 000 kodakondsuse taotlejat.

Eesti Kongressi valimised toimusid 24. veebruaril 1990, need olid esimesed tõeliselt vabad valimised pärast ligi pool sajandit kestnud pseudodemokraatlikku nõukogude valimisfarssi. Eesti Kongressile valiti 499 otsustava hääleõigusega saadikut, neist 35 väljaspool Eestit elavate EV kodanike poolt. Kodakondsuse taotlejad valisid Eesti Kongressile 50 sõnaõiguslikku esindajat. Vaatamata riikliku abi puudumisele ja võimude kohatisele vastutöötamisele, vaatamata okupatsioonivägede Eestis viibimisele, vaatamata rahapuudusele ja ruumide leidmisraskustele suudeti vabad valimised siiski korrektselt läbi viia üle Eesti 519 jaoskonnas.

Details

Published: March 30 2015

2015. aasta parlamendivalimised on omamoodi poliitiline peegel, kust vaatab vastu Eesti valijate tänane koondportree.

Näeme selles näos küll mitmeid vanu tuttavaid vagusid ja karmilt kinnistunud ajajooni, aga ka uusi ärksalt rõõmsaid ilmeid, mida mõned on tõtanud eufooriliselt tõlgendama koguni kui rahva ärkamist.

Ma ei arva, et eesti rahvas on kunagi päriselt maganud, vähemasti mitte sel ega eelmisel sajandil, rääkimata viimasest 25 aastast.

Alustagem rõõmustavast. Esmalt tõdevad politoloogid, et äsja valitud riigikogu koosseis on kõige legitiimsem ja esinduslikum võrreldes varasemate riigikogu koosseisudega, sest kaduma läks kõige vähem valimistel antud hääli, vähem kui paari protsendi jagu. Eelmistel valimistel jäi riigikogus esindamata kümmekond protsenti valinuist. Tänased valijad on selles mõttes uues riigikogus kõige paremini esindatud.

Details

Published: March 10 2015