Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Eesti, nagu ka teised Ida-Euroopaks nimetatud riigid, kuulub Euroopa kultuuriruumi, on osa selle vaimsusest. Vaim on üks, aga liha on erinev, Meil lihtsalt ei ole võimalik teha nägu, et ka meie olime perekonna kokkutulekul pidulaua ääres, kui tegelikult olime samal ajal keldris kinni, kirjutab kolumnist Maarja Vaino Postimehes.

Meie ajastu on kujunenud palju poleemikat esilekutsuvaks inimrände epohhiks. Just viimasel ajal on suured migratsioonilained üritanud uhada eriti jõuliselt kolmandast maailmast jõukamatesse riikidesse.

 

USA president Trump ei pannud puusse, kui ta mõne aja eest iseloomustas meie maailma mahajäänumaid riike ühe vulgaarse fraasiga. Miks on Haiti siis Haiti, Šveits suudab aga olla Šveits? Tänasest kommentaarist ei maksa otsida vastust küsimusele, miks osa riikidest ei jaksa end hädast ja viletsusest ise välja upitada. Viibisin ise äsja veidi pikemalt mitmes Maroko linnas ja võin kinnitada, olles seda oma silmaga seal (ja ka mujal) hiljuti näinud, et kahjuks jagub siin ilmas endiselt äärmist vaesust küll ja küll. 

 

Ilmselt tuleks USA vabadussamba jalamilt eemaldada tahvel luuleridadega “Give me your tired, your poor, your huddled masses yearning to breathe free, the wretched refuse of your teeming shore”, kuna see ei paista enam kooskõlas olevat nüüdisaja ajavaimuga. 

 

Ajakirja “The Atlantic” oktoobrikuu numbris kirjutas Yuval Noah Harari essees “Why Technology Favors Tyranny”, et inimkond ei tundu olevat poliitilises mõttes võimeline vastupanu osutama meie argipäevas aset leidvale infotehnoloogilisele revolutsioonile koos kõikide akuutsete muudatustega, mida see pööre esile kutsumas on. Harari täheldab, et 2016 a. presidendivalimistel ei pööranud ei Hillary Clinton ega Donald Trump mingit tähelepanu IT-le ega muutustele tööstuse ja töökohtade automatiseerimise valdkonnas, kui välja arvata episood, mis puutus Clintoni e-postide häkkimisse.

 

Küll aga leidub arenenud riikides piisavalt sinise kraega ja ka valgekraelisi töötajaid, kes on instinktiivselt ning põhjusega mures oma töökohtade ja tuleviku pärast. Viimane asi, mida nemad endi keskel näha soovivad on praegusest rohkem madala haridusega migrante, kes on nõus ka madala palga eest töötama. Robotid ja arvutiseeritud süsteemid võtavad töökohti inimestelt praegu niikuinii hulgaliselt ära. Hirmul pidavat suured silmad olema ehk kartust ja muret kogeda on inimlik.

 

Kes antud küsimusega juba mitmendat aastat küll tegeleb on ÜRO. Liikmesriikide esindajad ÜROs tahaksid lähiajal rakendada suurt rändepakti nimega “The UN Global Compact for Safe, Orderly and Regular Migration”. Ka president Kaljulaid kavatses reisida Marokosse 10.-11. detsembril, et anda paktile Eesti poolt allkiri, kuid see plaan jäi äkki katki.

 

Neile, kes pole kõnesoleva pakti teksti ise lugenud, serveeritakse seda maailma olukorda paremaks muutmise taotlusena, ent vähesed on selle sisuga tegelikult tutvunud. Alles hiljuti polnud seda eestikeelses sõnastuses üldse veel olemas.

 

See umbes 30 lk pikkune dokument näeb mulle välja (olen end kõigesse selle ümber käivasse küllaltki sügavuti sisse elanud), kui skeem mis muudab ümberasumise ühest riigist teise pikapeale vargsi uueks inimõiguseks. Selle kontseptsiooni pooldajad (Eesti välisministeeriumi ohjad on praegu sotsiaaldemokraadi Sven Mikseri kätes), nende hulgas ka paljude kolmanda maailma riikide valitsused, püüavad “saksa visadusega” pidevalt kinnitada, et kavandatava rändepakti puhul pole tegemist leppega, mis võib tulevikus muutuda juriidiliselt kohustuslikuks individuaalsete riikide jaoks.

 

Kriitikud ehk parempoolsemad poliitikud ja eksperdid (Eestis kuuluvad esimeste hulka näiteks Urmas Reinsalu, Jürgen Ligi, Henn Põlluaas ja teiste sekka Lauri Mälksoo, Allar Jõks ja Rene Värk) hoiatavad aga, et pakti eesmärgid võivad vabalt muutuda osaks tavaõigusest. Selle ettepanekuist kujunevad ootused ja ootustest omakorda hiljem nõuded riikidele rände võimaldamise suhtes.

 

Parem-vasakpoolsuse poliitiline veelahe on selles küsimuses Eestis selgesti tajutav. Rändepakti vajalikkust kaitsevad vasakpoolsed poliitikud nagu president Kaljulaid ja sotsid. SDE juht Jevgeni Ossinovski teeb seda lausa maruliselt. 

 

Kabinetivaikuses tegutsema harjunud poliitiline “eliit” lootis, et Riigikogu seda teemat eriti ei märka ning avalikkus üldse mitte. Et rändepakt saab vaikselt alla kirjutatud ja “basta”, jäädes eestlaste radarile märkamatuks. Kõik see lõhkes peaminister Ratasele näkku selle kuu keskpaiku. 16. novembril esitas Ossinovski peaministrile ultimaatumi, et too vabastaks ametist justiitsminister Urmas Reinsalu (erakond Isamaa), kuna rändepakti suhtes negatiivselt häälestatud justiitsministriga sotsid valitsuses koos jätkata ei saa. Postimehes ilmus lugu: “Lõhki: valitsus vajus ametlikult kliinilisse surma”. Erakordne kõige selle kohta on viis, kuidas see üleöö suure kella külge riputati. 

 

President Kaljulaid seega rändepaktile allkirja praegu ei anna ja Ratase juhitud koalitsioonivalitsus on lakanud olemast otsustusvõimeline. 

 

Skeptilisemad eesti poliitikud pole oma kahtlustes üksinda. Rändepakti sõnastusest on taganenud või võivad taganeda teiste hulgas: USA, Austraalia, Austria, Poola, Tšehhi, Bulgaaria, Ungari jt.

 

Eesti kontekstis on märkimisväärne Ossinovski äärmiselt robustne käitumine. 

 

Eestis toimuvad üldvalimised juba 3. märtsil. Teeb vist suuresti üks välja, kas koalitsioon jätkab koos, mis päris tõenäolisena ei tundu või askeldab riigi eesotsas mõni kuu mingi ajutine administratsioon. Eesti elab seega varsti saabuvate pühade, aga ka paljaste rusikate õhkkonnas toimuva valimiskampaania tähe all.

 

Ratase ja Mikseri prestiiž on hoope saanud just hetkel, mil valijad valmistuvad oma lemmikuid valima ja peaministri reputatsiooniline kaitsekilp pole siis sugugi nii vintske, kui siiani arvatud on. President Kaljulaid on seda viimaste päevade järsku stabiilsuse kaotust omakorda “hüsteeriaks” nimetanud, mis tundub näitavat, et president ei oska näppu rahva pulssil hoida ja et presidendi rolli etendamine on tal nüüd tõesti lõplikult pähe löönud.

 

Migratsiooni teema on Angela Merkelile Saksamaal juba saatuslikuks osutunud. Nüüd on rände küsimus karmil kujul ka meie poliitikasse jõudnud. See, et me “tähtsad ninad” ei suutnud ÜRO rändepakti rahva selja taga niisama vaikselt läbi suruda näitab, et Eestis toimib siiski demokraatia. Küll logiseval viisil ning üle kivide ja kändude, kuid kuidagiviisi ikka.

 

Et eestlaste hulgas elab rohkem kui 300,000 venelast, kellest suur osa siia okupatsiooni tingimustes õigusvastaselt asustati, ja et see nähtus endast endiselt poliitilist probleemi kujutab – sellest julgevad rääkida aga vaid üksikud eesti poliitikud.

 

Jüri Estam 

Meie ajalooõpikutes seisab, et sajand tagasi ei saanud lapsed enne kooli, kui kari sisse sai ja põllutööd lõpetatud. Kool algas millalgi oktoobri lõpus, siis kui esimene lumi maa valgeks kattis. Ei enne.

Viibin käesolevat lugu kirjutades Marokos, kus näen ja kogen mitmeid olmetingimusi ja olemisemustreid, mis mulle Eestit mõnevõrra meenutavad, küll aga selle erinevusega, et Marokot millalgi koloniseerinud prantslased on siit ammu lahkunud ja praegune Prantsusmaa ei ihu enam hammast Põhja-Aafrikale. Kui prantslased said otsustavalt lüüa Põhja Aafrikas enam kui poole sajandi eest ega pretendeeri enam otsesele mõjuvõimule siin kandis, siis Vene Föderatsiooni ja paljude tavavenelaste hingedes kripeldab ikka veel irredentistlik küüneviha oma kunagiste Balti koloniaalhalduste suhtes.

Maarahvas teab, et iga päev algab ööga. Just nii, nagu muusika algab vaikusest, sünnib päev ööpimedusest. Nii on ka sõnas ööpäev esimesel kohal öö.

Alustan Valge Maja äsjase teatega, mille kohaselt USA kavatseb lahkuda keskmaa tuumarakette keelustavast INF (Intermediate-Range Nuclear Forces) leppest Venemaaga. Konkreetselt peetakse silmas maismaalt välja tulistatavaid rakette, mille lennuulatus jääb 500 ja 5,000 kilomeetrilisse vahemikku. Peamiselt tekitab see uudis elevust eurooplaste seas, kuna valdav osa USAst jääks relvastatud konflikti puhkemise puhul sellistest vene relvadest puutumata.

On mõistetav, et ülikoolid vajavad rahvusvahelistumist, aga viis, kuidas seda praegu eesti keele arvelt tehakse, jätab vägisi mulje röövkapitalismist. On aeg astuda otsustavaid samme eestikeelse kõrghariduse kaitseks, kirjutab keeleteadlane Martin Ehala Postimehes. 

Enne sajandivahetust tundus tulevikuprognoos meile nii mõndagi head ennustavat. Vatikanis olid ohjad nö “Poola paavsti” peos ja Ameerikat juhtis Ronald Reagan. Tundus võimalikuna, et Venemaast saab demokraatlik maa. Balti riikide rahvad paistsid suhteliselt õigel teel olevat, olles teel uuesti iseseisvaks saamise poole koos pluralismi, vaba turumajanduse, inimõigustega arvestamisega ning majandusliku elu normaliseerumisega. 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo