Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

unnamed 1

Illimar Lepik von Wirén on vaatamata noorele eale palju jõudnud. Ta on elanud ja õppinud mitmes välisriigis, töötanud Euroopa Parlamendis, justiitsministeeriumis kantsleri nõunikuna ja hetkel töötab NATO küberkaitsekeskuses. Sel suvel peab Illimar loengu Kotkajärve Metsaülikoolis.

 

Oled vist enamiku oma elust elanud välisriikides? 

 

Ma ei ole protsentuaalselt kokku löönud, aga mõned aastad siin-seal. Sündisin 1989 Rootsis, Eestisse tulin 1992, 2003 läksin Portugali, tagasi tulin 2006 ja läbisin gümnaasiumi. Õppisin ühe aasta Tartu Ülikoolis riigiteadusi ja astusin Eesti Üliõpilaste Seltsi. Siis kolisin Londonisse, olin seal kaks aastat, siis Tapa metsa (sõjaväkke) õhutõrjesse, elasin aasta aega metsas, siis tagasi Londonisse ja 2014 tulin Eestisse tagasi. 2016 kolisin Belgiasse, oli aasta aega Brüsselis. Eelmisel aastal kolisin Eestisse tagasi.

 

Kuidas on sinu perekond sind mõjutanud? Oled luuletaja Kalju Lepiku lapselaps ja su ema Aino Lepik von Wirén on tunnustatud Eesti diplomaat.

 

Mul on karvased sääred ja karvane rind, kogu küla peab ahviks mind (naerab). Ise ma luulet pole kirjutanud. Arvan, et see pole mu kõige tugevam külg. Koolis emakeeletunnis sai küll midagi kirjutatud, aga mitte midagi enamat. Ema poolt on see poliitiline ja diplomaatiline maailm minu elu koguaeg ümbritsenud, ümber minu keerelnud. See on kindlasti ühel või teisel moel mõjutanud ja mõned diplomaatilised trikid selgeks õpetanud. 

 

Lähed sel suvel Kotkajärvele. Oled vist ka varem Kanadas käinud?

 

Viimati ma käisin Kanadas 2015. a. alguses, rääkisin Eesti Majas Eesti poliitikast ja riigikaitsest. Kandideerisin tollal Riigikogu valimistel, olin üks noorimaid kandidaate. Olin ainuke kandidaat Eestis, kes tegi tuuri ka välismaal – käisin Rootsis, Brüsselis, New Yorgis ja 

Torontos, rääkisin sealsete eestlastega. Soomes elab juba ligi 60 000 eestlast. Arvuliselt, ma arvan, on välismaal kokku 100-200 000 eestlast. Tihtipeale valimiste poliitika ja sellised asjad jäävad neile natuke kaugeks, kui  igapäevaselt end sellega kursis ei hoia. Kanada ja Toronto jättis mulle väga hea mulje, viidi vaatama Niagara koske, Tartu College’it ja Eesti Maja, kohtusin paljude eestlastega. Väga tore oli. 

 

Millest räägib sinu loeng Metsaülikoolis?

 

Pean viimaseid detaile veel lihvima. Üldiselt mul on plaan rääkida Eesti uuest poliitilisest tõukest. Minu enda silmis esimene poliitiline tõuge oli pärast taasiseseisvumist, kus Eesti tuli

üles ehitada nullist, kuna pool sajandit okupatsiooni oli Eesti täiesti ära lõhkunud. Õnneks olid õiged inimesed õigel ajal õiges kohas ja pöörasid Eesti 180 kraadi Idast Läände. Suudeti liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga, tehti väga olulisi otsuseid. 1990. lõpus tehtud otsused olid etteulatuvad 10-20 aastat. Hea näide sellest on IT ja kübervaldkond. Eesti otsustas, et see on oluline ja peame sellesse panustama, aga selle tulemust me näeme alles praegu – teised riigid käivad meil õppimas, kiidavad Eestit taevani, et milline küberriik teil siin on! See ei ole tulnud üleöö. Nüüd on probleemiks see, et Eestis on elu niivõrd hea, võrreldes sellega, mis oli – inimeste palgad ja pensionid on tõusnud, kuigi veel mitte piisavalt.Võrreldes teiste okupeeritud riikidega on Eestil läinud kõige paremini. Loomulikult ei saa võrrelda Eesti pensione ja palkasid Rootsi, Soome või Kanada omadega, sest need riigid ei ole okupatsiooni all olnud. Elu-olu paranemisega Eestis on osadel inimestele tekkinud mugavustunne ning tundub nagu oleks riik lõplikult valmis saanud. Riik ei saa kunagi valmis ning kindlasti ei tohiks loorberitele puhkama jääda. See on ohtlik, sest kuigi asjad on praegu enamvähem hästi, ei tähenda see, et nad ka automaatselt tulevikus hästi oleksid. Praegu sõidetakse vana rasva peal, mis läheb aina õhemaks ja õhemaks.

 

Mida siis ette võtta?

 

Praegu oleks vaja Eesti poliitilist kogukonda uuendada. Need, kes olid aktivsed 1990. ja 2000. aastatel, hakkavad vaikselt tagaplaanile jääma. Peaksid tulema uued intelligentsed ja tublid noored, kes on rohkem maailma näinud ja kusagil mujal õppinud – nad peavad tegema julgeid etteulatuvaid otsuseid ja vaatama 20-30 aastat ette. Paljud asjad tunduvad ebarealistlikud. E-valimised ja e-maksuamet tundus ka üsna ebarealistlik 1990ndatel. Siis tundus ka NATO-sse ja ELi kuulumine ebarealistlik. Tänu inimeste suurele vaevale Eesti ikkagi sai sinna. Arvan, et 5-10 aasta jooksul tuleb vahetus. See tõstab ka konkurentsi, kui rohkem tarku ja tublisid inimesi omavahel arutleb ning soovib pürgida poliitikasse ja riigitüüri juurde. 

 

See kõlab natuke radikaalselt. Kuidas sa ennast Eesti poliitilisel maastikul paigutad. Kas oled radikaalsete vaadetega või pigem traditsioonide mees? 

 

See küsimus kõlab, nagu ma oleksin mõne Lähis-Ida terrorirühmituse liige (naerab)! Eesti jaoks on kaks põhiküsimust: riigikaitse ja majandus. Riigikaitset on vaja, sest kui riigikaitse puudub, siis ei olegi Eestit. Kahjuks on meil ida pool üks naaberriik, kes iga paari aasta tagant harjutab suurtel õppustel erinevaid huvitavaid manöövreid, kus tihti ka Eesti on kavas sees. Eesti ei saa ennast üksinda kaitsta, kuid olles NATO liige ja ise ka üle 2% panustades ning olles aktiivne liitlaste erinevatel missioonidel, siis praegu ükski riik Eestile kallale ei tiku.

 

Majanduse poolest peab riik olema võimalikult õhuke, riik ei tohiks liiga palju reguleerida ja peaks tekitama pinnase ja võimaluse ettevõtluse ja investeerimise jaoks. Ma arvan, et siin on Eestil olnud üsna hästi, aga alati saab ka paremini, protseduure veelgi lihtsustades. Kerge on minna libedat teed pidi ning hakata makse ja aktsiise tõstma ning tootma suures mahus bürokraatiat. Eestis saab üsna kiiresti ettevõtet püsti panna ja kogu pangandus käib elektrooniliselt. Näiteks Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja mujal väga paljud asjad käivad paberi peal. Bürokraatia on väga suur. Ma arvan, et selles ei ole otseselt midagi radikaalset, et peaksid tulema peale noored targad inimesed, kes siis teevad julgeid ja tulevikku vaatavaid otsuseid, mis ei pruugi kindlasti olla populaarsed. Ma arvan, et üks suur oht on see, et üritatakse olla populaarsed. Meie lubame pensoinäridele 100 eurot lisaks, teine lubab 200, kolmas 300. Võisteldakse selles, kes suudab kõige populaarsem olla, aga see pole jätkusuutlik. Ebapopulaarsed otsused on tihtipeale õiged ja olulised, tihti saab selle kasu mõõta alles aastaid hiljem. Poliitikud ei tohiks kunagi populaarsust taga ajada, peaksid 

olema alati valmis kukkuma ning võimalikult palju olulisi reforme läbi viima sel ajal, kui ollakse võimul. 

 

Oled Isamaa liige. Kuidas see valik tuli, kas teadsid juba algusest peale, kelle ridadesse astud?

 

Olen Isamaa liige alates 2009. Mingit arutelu küll ei olnud, sest 1990. aastate esimene ja teine Laari valitsus, Jüri Luik ja paljud teised mõjutasid mind. Ma arvan, et just tänu neile kahele valitsusele on Eesti praegu selline nagu ta on. Ma ütleksin, et Eesti on praegu nende kahe valitsuse nägu. Seal olid suured vaidlused kõikvõimalike asjade üle, paljud asjad läksid üle noatera. Kui neid otsuseid poleks tehtud, siis Eesti võiks praegu olla ka midagi Moldova sarnast, kus on päris palju korruptsiooni ja kuritegevust, Venemaa karvane käsi on väga lähedal. See on, mis mind sinna tõmbas. See tundus väga loogiline ja mõistlik parempoolne poliitiline vaade.

 

Töötad NATO Küberkaitsekoostöö Keskuses. Mida sa seal täpselt teed? 

 

Olen seal  rahvusvahelise koostöö juht. NATO küberkaitsekeskus on oivakeskus (centre of excellence). Neid on maailmas 24 tükki ja Eestis on kõige suurem, praegu on meil 21 liikmesriiki. Erinevate riikidega ja isikutega on suhtlemist väga palju. Väga suur huvi on selle vastu. Ma ütleksin, et see on hea näide sellest, kuidas meil on koguaeg järjekord ukse taga – poliitikud, kaitseväelased, teadlased, akadeemikud tahavad kõik näha, et mida Eesti on teinud, miks Eestil on nii hästi läinud ja kuidas Eesti selliseks edukaks küberriigiks sai. Ma arvan, et Eesti peaks päris uhke olema selle üle, mida on saavutatud, aga ei tohiks jääda ennast õlale patsutama, et tubli-tubli, vaid tuleb edasi tegutseda. Muidu sõidab rong edasi ning kui midagi ei tee, siis Eesti jääb lihtsalt maha.

 

Küsis Lea Kreinin

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo