Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

518983ha477t46

22. juunil avati omaaegse valitsusjuhi Otto Tiefi kodukohas Jaanika karjamõisas talle  mälestuskivi. 1945. aastal mõistis NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium Tiefile kümneaastase  vangistuse. Otto Tief suri 1976. aastal Ahja haiglas. Foto: ERR 

 

22. juunil 2018 avati Harjumaal Eesti Vabariigi omaaegsele valitsusjuhile Otto Tiefile kuulunud Jaanika karjamõisas mälestuskivi meie tuntud riigimehele. 

 

1944. aastal Eesti Vabariigi valitsuse moodustanud Otto Tiefi kunagises kodukohas on praeguseks ainsana terviklikult säilinud küün, kuid kuni tema arreteerimiseni 10. oktoobril 1944. aastal oli see tema kodu, mille arendamisega olid tal põllumehena suured plaanid. Kindlasti oli tal kavas selles suurtalus rahulik vanadusepõlv veeta. Vaadates filmikaadreid mälestuskivi avamiselt Harjumaal Jaanika karjamõisa õuel, tekkis mul soov – kutsuda üles abistama selle suurtalu tänaseid peremehi materiaalselt, et siin kujundada selle säilinud küüni baasil (lisades vajadusel ning võimaluste tekkimisel) juurde moodsa muuseumihoone osa, üks tõeline vastupanuliikumise ajaloo keskus.

 

Meil oleks viimane aeg vabaneda oma ajaloo käsitlemisel ilmsest provintslikkusest. Esiteks võiks Otto Tiefi keskuses Harjumaal olla kajastatud erinevate riikide vastupanuliikumised (nii fashismile Saksamaal ja Itaalias) kui vastupanu ka nõukogude diktatuurile kuni 1939) alates teise maailmasõja algusest 1939-1941, aga samuti vastupanu eredad hetked teise maailmasõja lõpufaasis (Prantsusmaa, Poola, Leedu, Tsehhi, Keeka, aga ka meie lähim naaber Soome 1944 jt), kus mitmete Euroopa maade kodanikud suuresti omal algatusel avaldasid vallutajatele vaprat vastupanu, et vabastada veel enne teise maailmasõja ametlikku lõppu oma maad okupatsioonist ja taastada uuesti oma rahvusriikide toimimine.

 

Otto Tief on 20. sajandi Euroopa vastupanuliikumise ajaloos kindlasti mees, kes annab välja igal juhul rahvusvahelise mõõtme. Tema nimega saaksime näidata Eestis toimunud vastupanu hoopis laiemas Euroopa kontekstis. Ja seda oleks hädasti vaja, sest seda ajaloolõiku on küll meie ajaloolaste poolt Eesti kontekstis uuritud, kuid võrdluse puudumine pole andnud sellest arusaamiseks vajalikku konteksti.

 

Kuid vaadakem korraks Otto Tiefi elukäiku, et mõista, miks just temale langes Jüri Uluotsa (1890-1945) valik valitsusjuhiks nimetamisel. Jüri Uluots oli selleks ajaks juba väga haige ja ta ilmselt sai aru, et temal puuduvad endal teatud isikuomadused, mida oleks vaja riigijuhil tõelises kriisisituatsioonis. 

 

Otto Tief oli mees, kellel olid just need kriisis tegutsemiseks vajalikud isikuomadused nähtavalt olemas. Ta oli saanud end proovida sõjamehena esimeses Maailmasõjas ja selle jätkusõjas (Vabadussõjas). Alates 20. detsembrist 1918 oli Otto Tief olnud nooremohvitser Kalevlaste Malevas, hiljem selle kuulsa maleva ülem ja ta juhtis Kalevlaste Malevat ka Landesveeri sõjas. Maleva formeerimisel rügemendiks sai temast üksuse ülema abi. Vabadusristi II/3 kavalerina ehk siis isikliku vapruse eest lahingutes saadud Vabadusristi kavalerina oli ta just mees, keda oli võimalik usaldada keerulisel 1944. aasta sügisel.

 

Kuid Eesti Vabariigi valitsusjuhil pidi olema mitte ainult kogemus sõjamehena ja juristina tollases Kohtuministeeriumis, vaid oli vajalik ka kogemus poliitikuna. Ka see oli Otto Tiefil aastaks 1944 juba ammu olemas, sest tal oli ette näidata parlamendi liikme kogemus (Riigikogu kolmandas ja viiendas koosseisus), samuti oli ta juba olnud kahel korral Eesti Vabariigi valitsuse liige, 1927. aastal Eesti Vabariigi töö- ja hoolekande ministrina ja aasta hiljem juba kohtuministrina. 

 

See oli Otto Tiefi poliitiline pagas, mis oleks teda aidanud väärikalt esindada Eesti Vabariiki ka

rahvusvahelisel areenil, kui seda oleks teise maailmasõja lõppedes võinud vaja minna.

 

Otto Tief

Otto Tief

 

Ja siis tulid need saatuslikud päevad Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse jaoks. Täna saame öelda, et neid päevi ja Otto Tiefi ja ta kaaslaste tegemisi oli kindlasti vaja, sest neil oli juriidilise tähenduse kõrval ka väga suur moraalne tähendus eesti rahvale. See vastupanu kas või suhteliselt lühikese aja jooksul andis meile siiski selle au ja väärikuse, mida okupatsiooni-annektsiooni käigus taheti hilisemate aastakümnete jooksul alati maha suruda.

 

Minule on Otto Tiefi käitumises väga sümpaatne olnud ka üks väike kõrvaldetail, mida meie ajaloolased ei tiku just alati rõhutama. Aga minu meelest on just see detail väga oluline ja mehe sisu näitav. Nimelt oskas Otto Tief, erinevalt meie teistest riigimeestest, väga kainelt kaaluda riske. Seda oskust näitab tema käitumine pereisa ja abikaasana, sest saades aru eesseisvate ohtude suurusest, saatis ta enne väga suure riskiga poliitilise tegevuse alustamist oma pere Eestist minema. Need, kes vaadanud sõja- ja spioonifilme, teavad, kuidas kasutatakse lähedaste inimeste ja eriti laste vangistust selleks, et välja peksta vajalikke otsuseid. Otto Tief näitas üles suurt riigimehelikku käitumist, miks seda meie teised juhtivad riigimehed ei teinud, jäägu see meie ajaloolaste jaoks veel üheks uurimisküsimuseks.

 

Kuid kuna me elame väga keerulises geopoliitilises piirkonnas, siis tasuks Otto Tiefi käitumise mudelit meeles pidada igaks juhuks meie uue põlvkonna juhtivatel poliitikutel, et nad suudaksid tõeliselt suurtes kriisides käituda nii väärikate ja arukate riigimeestena.

 

18. septembril 1944 moodustas Jüri Uluots Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttele toetudes Eesti Vabariigi valitsuse, mille etteotsa asus peaministrina Otto Tief. Valitsuse algne koosseis nimetati ametisse juba 18. septembril 1944 ja valitsus astus ametisse 20. septembril 1944. Valitsuse moodustamine oleks andnud Eesti Vabariigile rahvusriigina püsimise juhul, kui Teine maailmasõda oleks lõppenud veidi varem. Kuid seda ei saanud Otto Tief ja tema saatusekaaslased ette näha. Kuid nad said tegutseda usus, et Teise maailmasõja kiire lõpp (mis oli tegelikult juba ette näha), saab anda Eesti Vabariigile parema positsiooni juhul, kui meil on olemas ametisolev valitsus, kes saaks sõja järel võitjatega läbirääkimisi pidada. 

 

Paraku ei andnud saatus sellel ilusal soovil võimalust täituda. Saatus ei võimaldanud sedagi, et kogu Eesti Vabariigi valitsus oleks pääsenud okupatsioonivõimu haardest ja oleks saanud asuda tegutsema Rootsi Kuningriigis, milleks olid tegelikult kõik ettevalmitused tehtud. Vabasse maailma pääsesid vaid osad valitsuse liikmed ja Eestis vahistatud liikmed anti kohtu alla. 

 

1945. aastal mõistis NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium Otto Tiefile kui Eesti Vabariigi Valitsuse juhile kümneaastase vangistuse. Kuid arvestades NSV Liidu reziimi hilisemaid

repressioone, oli see mingil määral isegi nagu väike kummardus Otto Tiefi kui julge sõjamehe ning osava väikeriigi poliitiku ees.

 

Otto Tief veetis küll kümme aastat vangistuses, aga tema õnneks suri suur diktaator enne ära ja nii sai ta elada oma elu väärikust kaotamata. Vaatamata suure impeeriumi võimude ja eriteenistuste suhteliselt süstemaatilisele survele, oskas Otto Tief oma elu elada endale kindlaks jäädes.

 

Saatus andis siiski võimaluse kõige olulisemas, ta sai lahkuda siit elust omade keskel. Otto Tief suri 5. märtsil 1976. aastal Põlvamaal väikeses Ahja haiglas, mis kindlasti vajaks samuti väärikat mälestustahvlit, et külalised lähemalt ja kaugemalt meenutaksid meie riigimeest kohtades, mis tema saatusega seotud. 

 

Otto Tiefi Kasahstani periood (Karagandõs)

 

Otto Tiefi ja ta saatusekaaslaste represseerimine on tegelikult pikk lugu, mis vääriks nii eraldi raamatut kui filmi. Kuid tema vangistusaastate üks etapp oli seotud ka Kasahstaniga. 

 

Otto Tiefi vangistusaastais oli uueks etapiks tema suunamine invaliidide laagrisse Kasahstanis, mis asus mõnikümmend kilomeetrit eemal Karagandõ[1] linnast. Seal oli varasemal ajal olnud ühe Inglise ettevõtja vasekaevandus koos sulatustehasega, mis kodusõja ajal rüüstatuna nüüd vangilaagrina taastamisele oli määratud. Töölisteks olid peamiselt vabrikutöölt väljapraagitud invaliidid, kuid oskustööks ja teiste väljaõpetamiseks oli kohale toodud ka nooremaid. 

 

Tuhanded vangid vedasid kivimurrust välja seal lahti murtud kiviplokke, millest edasi kohapeal kasarmuid ehitati. Mingeid töönorme algul polnud, kuid tööle ergutajaiks olid vangivalvurite kepid. Kuna aga kivitassijaid oli võrreldes müüriladujate arvuga palju, siis jõudsid abitöölised ehitajatele materjali kätte toimetada ilma suurema pingeta ja sellisena töö vabas õhus oli isegi tervislikum kui karmilt normeeritud töö kusagil vabrikus. 

 

Kuid need, kes invaliidilaagris kuidagi veidigi kosusid, leidsid end peagi taas meditsiinilise komisjoni eest, kes tööjõulist inimkontingenti juba kohe edasi suunas. Sattus sellise komisjoni ette ka Otto Tief, kelle ehk veidi roosatav pale võrreldes väga ära kurnatud kaasvangidega komisjonile tervisest pakatava mulje jättis ning peagi läks sõit mitmesaja väljavalituga juba Kasahstani stepi suunas. 

 

Mitme ööpäevase reisi järel hakkasid stepist paistma maapuurimisseadmed mustade hunnikute taustal. Nii sai Otto Tiefist Kasahstanis Jekibastuzi söekaevanduste „rajaja ja ehitaja.“[2] Kiirelt saabus talv oma kontinentaalse kolmekümnekraadise pakasega tuulises stepis, kui siia toodud vangid alles telkides elutsesid.

 

Samas ränkraske füüsiline töö tulevase elektrijaama vundamendiaugu kaevamisel vältas vangidel pea terve talve ning mõjus Otto Tiefi tervisele hävitavalt, mistõttu ta peatselt laagrisse tsoonisisesele tööle öövahiks ja siis tuletõrjujaks välja praagiti. 

 

See ametikoht suhteliselt vabade töötingimustega oli Otto Tiefile tegelikult vangis olles eriliselt meelepärane ja ta enda sõnul oleks ta sinna jäänudki heal meelel oma vangistusaja lõpuni. Kuid paraku ei olnud see vangi lootus jällegi määratud täituma, sest juba järgmisel suvel tuli Jekibastuzi laagrisse käsk vanemate-nõrgemate vangide tagasisuunamiseks invaliidide laagritesse ja nii leidis Otto Tiefki end peagi Spasski laagrist.

 

Spasskis kohtus Otto Tief ühe Venemaal elanud inglasega, kellega suhtlemine aitas tal oma inglise keele oskust tugeva praktikaga arendada. Otto Tiefil vedas invaliidide laagris veelgi, sest tal õnnestus Spasskis saada tööle vangilaagri haiglasse, kus ta oli esmalt valvur, seejärel sanitar ning edasi tõusis vanglaametis röntgenikabineti statistikuks, kes pidi arstide poolt dikteeritud tekste vastavasse päevaraamatusse kirjutama.

 

Paraku olid needki head päevad määratud millalgi otsa saama. Kui tuttav ja heatahtlik röntgenoloog laagrist vabanes, suunati Otto Tief kiirelt tagasi tööta invaliidide blokki, kus oli tema enda sõnul „kõige räpasem ja näljasem inimmass tema laagrites viibimise ajal üldse.“ Troostiks sellele vaimselt lootusetule olukorrale jäid talle sagedad kohtumised laagris kinnipeetava inglasega ja vestlused inglise keeles oli Otto Tiefile peaaegu kui aseaineks elust vabaduses.

 

Kuna Otto Tief ning inglasest kaasvang said mõlemad kodust pakke, siis oli meeste füüsiline seisund võrreldes laagri põhimassiga vangilaagri standardi järgi isegi enam-vähem rahuldavas

seisus. Tief kirjutas ise, et kindel enesele võetud ülesanne õppida inglise keelt kõigi takistuste kiuste, andis  tema vanglaelule juurde mingigi positiivse sisu ja aitas mehel hoida oma inimeseks olemise moraali.

 

Vangielu oli Otto Tiefile sadu kordi juba näidanud, et kellel laagris olles enda moraal langes, see ei kannatanud (eriti just vanemas eas) enam vangipõlve lihtsalt välja. Moraalselt alla andnud vangid surid laagrites suhteliselt kiiresti.

 

Mõni kuu enne kümneaastase vangipõlve ametlikku lõppu viidi Otto Tief veel kord üle uude laagrisse Karaganda linnas, kuhu koondatigi ümbruskonna sunnitöö laagritest vange just enne nende vangistusest vabastamist. See olukord andis siinsele laagrirezhiimile teatud vabama kuju, sest laagrite juhtkond kohtles laagris vange “kui peaaegu oma karistuse ära kandnuid” ja suhtus vahel neisse isegi kui “peaaegu vabaduse ära teeninutesse” ning ka puht pragmaatiliselt “kui võimalikku potentsiaalsesse tööjõudu kohaliku piirkonna jaoks.” Seetõttu saabusid sinna laagrisse vangide jaoks mitmed erinevad kohapealsed tööpakkumised, kuid esialgu Otto Tiefi ealistele nõudmist eriti nagu polnud. 

 

Ja nii jõudis 1954. aastal kätte juunipäev, mil vangla väravad kuuekümne nelja aastase Otto Tiefi ees nüüd siis taas avanesid. Ka see eluperiood vangina Kasahstanis oli nüüd otsa saanud.

 

Ees ootas Otto Tiefi jaoks aga ikkagi tundmatus, sest talle polnud veel teada, kas võimud (just Eesti NSVs! Ja Moskvas) teda üldse lubavad naasta Eestisse. Kuna kümneaastase vangipõlve järel terendas Otto Tiefi ees esialgu vaid suur määramatus, siis otsustas alati ettevõtlik, väga pragmaatiline ja optimistlik Otto Tief esmalt uue vaba eluga end harjutades otsida tööd samast paikkonnast, kus ta formaalselt nüüd “vaba mehena” (aga karistatuse pitsat passis) viibis. Seega seadis ta end sisse Kasahstanis.

 

Tuginedes oma kunagisele esimesele kutseharidusele ja nooruspõlveaegsele tööpraktikale maamõõtjana, asus Tief 1954. aasta oktoobris tööle kaheksakümne kaheksa kilomeetri kaugusel Karaganda linnast. Temast sai Karaganda oblasti Ulutau rajooni maakorraldaja. Tegelikult oli ta järsku jälle tähtis mees omas vallas, talle volitatud piirkonnas.

 

Vangilaagrites kogetud kannatused olid aga Otto Tiefi füüsisele karmid jäljed jätnud. Juba 1955. aastal diagnoositi Otto Tiefil korduv infarkt ja talle määrati arstide poolt hoopis töövõimetus teise grupi invaliidsusena. Otto Tief pidi lahkuma seetõttu rajooni maamõõtja töölt ja hakkas taotlema invaliidina nüüd luba Kasahstanist Eestisse asumiseks. 15. mail 1955 sai ta lõpuks Kasahstanis Ulutaus kätte tähtajatu passi ning sõitis enam kui kümneaastase vaheaja järel Tallinnasse.

 

Kui Kasahstanis suhtuti vangistusest vabanenud Otto Tiefi eelarvamusteta, siis Eesti NSV eriteenistustes ja parteitegelastes tekitas tema saabumine Tallinna suurt ärevust. Tallinnas hakati kohe välja mõtlema põhjusi, miks mitte lubada Otto Tiefil elada Eestis. Need formaalsed põhjendused ka leiti ja nii algasid Otto Tiefi elu viimased kaks kümnendit, täis pidevat võitlust võimudega, et saada elada oma elu lõpp Eestis.

 

Otto Tief oli väga elutahteline inimene ja ka ellujääja tüüp, samuti oli ta kindlasti väga osav jurist, kellega vägikaika vedamine oli võimude jaoks paras pähkel. Otto Tief sunniti võimude poolt küll olema ametlikult Eestist eemal, aga tema oskas leida ikka võimalusi, kuidas saada kokku oma sugulastega, kuidas suhelda Eestisse jäänud sõpradega ning saatus andis siiski elu lõpul võimaluse, et formaalselt Läti NSV sissekirjutusega Otto Tief sai arstide vastutulelikkuse tõttu elu viimased päevad veeta ikkagi Eestis Põlvamaal Ahja haiglas ning vaatamata sellele, et võimud tegid kõik, et teda ei saaks matta Tallinnasse Metsakalmistule, sai ta siiski puhkama kodumaa mulda ja uutel aegadel maeti ta ümber Metsakalmistule oma võitluskaaslase ja sõbra minister Arnold Susi (1896-1968) kõrvale.

 

Arnold Susi on tänu vene dissidendi ja kirjaniku Aleksandr Solzenitsõnile (1918-2008) sattunud maailmakirjandusse. Tänu A. Solzenitsõni vaimustusele oma eestlasest vangikongikaaslasest, on Nobeli preemia saanud kirjaniku teoses justkui ood eesti meestele, kes jäid ka vangistuses väärikaks. 

 

Kõik see, mida kirjanik Solzenitsõn kirjutab Arnold Susist, kehtis täiesti Otto Tiefi kohta. Mõlemad mehed olid Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kasvandikud, Arnold Susi lõpetas juristina Tartus 1924. aastal, Otto Tief sai juristiks kolm aastat varem (1921). Seetõttu lugedes täna üle Aleksandr Solzenitsõni “Gulagi arhipelaagi”, tasuks meil kõigil mõelda, kui tähtis on Eestis kasvatada lastes teadmist, kuidas olla vaba maa kodanikud ja kuidas olla väärikad. 

 

Suure impeeriumi pojal Aleksandr Solzenitõnil oli raske isegi uskuda, et selline sisemine väärikus on ka nii ekstreemsetes oludes üldse võimalik. Kuid emotsioon, mida suutis Eesti mees kirjanikuandega ohvitseris tekitada, oli sedavõrd tugev, et ka raius selle emotsiooni oma kuulsasse raamatusse, mida Nobeli preemiaga pärjamise järel on tõlgitud nii paljudesse erinevatesse keeltesse maailmas. See lause, mis peaks aitama meid Otto Tiefist paremini aru saada, on järgmine:

 

„Sarvraamide tagant paistab paistab sirge kulmujoon, nägu tundub kohe range ja pilk läbitungiv – sellisena me kujutlemegi meie sajandi haritud inimest. Juba enne revolutsiooni oli ta õppinud Petrogradis ajaloo-keeleteaduskonnas ning iseseisva Eesti kahekümne aasta jooksul säilitanud suurepärase hääldusega vene keele oskuse. 

 

Hiljem Tartus oli ta saanud juriidilise hariduse. Peale emakeele valdas ta  veel saksa ja inglise keelt ning oli kõik need aastad pidevalt jälginud Londoni "Economist”'i ja "Bericht'"e, saksakeelseid teaduslikke ülevaateid, uurinud mitmete riikide konstitutsioone ja koodekseid – ja nüüd esindas ta meie kongis tagasihoidlikult ja väärikalt Euroopat.“

 

– Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", I osa, lk 165.

 

Peeter Järvelaid

 

[1] Karagandõ (kasahhi Қарағанды, ladina kirjaviisis Qarağandı; varem eesti keeles kasutatud vene keelest pärinev nimekuju Karaganda) on linn Kasahstanis, Karagandõ oblasti keskus. Linnaõigused sai kaevurite asula aastal 1934. Asub Sarõarka põhjaosas. Karagandõ oli vangilaagrite ja kivisöe kaevanduste keskus ja Aleksander Solženitsõni, kes ka ise siin vangis oli, järgi "suurim provintsipealinn Gulagi arhipelaagis". Linna elanikest oli 1940ndatel aastatel ligi 70% sakslased. Suur osa neist (umbes 100 000) on tänaseks Saksamaale emigreerunud.

 

[2] Jekibastuz on linn Kasahstanis Pavlodari oblastis. Jekibastuz asutati 1948. aastal, 1957. aastal sai linnaõigused. Linna lähedal asuvad suured kivisöemaardlad ja kaks soojus-elektrijaama: GRES-1 ja GRES-2, millel on maailma kõrgeim korsten (419,7 m). Nõukogude ajal oli seal üks suurimaid GULAGi sunnitöölaagreid.

 

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo