Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Mulle kingiti Martti Turtola raamat “Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940”. Lugesin hämmastusega, et Laidoner oli reetur ja Riigi kaotuse peamine sepitseja. Kuna Turtola raamat pretendeerib olla ajalugu, siis on vaja hinnata seda ajaloo reeglite taustal.
Ajalugu, kui siivas akadeemiline distsipliin sai oma aluse 19. sajandi algul Leopold von Rankelt. Ta nõudis, et ajalugu peab olema rajatud algallikatel ja dokumentidel, mis on asetatud aja ja tegelaste konteksti ja analüüsitud, et kindlaks määrata nende tõepärasust ja originaalsust. Samuti on vaja selgusele jõuda, mis otstarbeks on vastav dokument kirjutatud.

Kuna analüütikud võivad allikate suhtes olla eri meelt, peab esitus olema kontrollitav ja vaidlusalustele allikatele on vaja leida tõestavaid dokumente ja toetavaid allikaid. Teisejärgu allikaid ei kasutata kui fakte, nende väiteid analüseeritakse nagu eelnevat ja arvestatakse ühtlasi autori kompetentsi ja esituse eesmärki ja ei kasutata autori põhjendamata arvamusi ja oletusi. Allikaid ei tohi valikuliselt kasutada. Esitus peab hõlmama tervikuna kogu küsimuse valdkonda ja ajavahemikku. Uurimuste tulemusena on vaja lahendada vastukäivate allikate sätteid, et tõepäraselt kirjeldada ja selgitada olnut. Faktidele ei tohi juurde pookida hilisema aja arusaamisi, tõekspidamis, ja autori ilmavaateid.
    Hinnates Turtola raamatut eelneva alusel ei saa seda kirjutist pidada ajalooks. Sissejuhatuses Turtola esitab üldjoontes raamatu teesi. Ta leiab, et pagulaste ja Lääne ajaloolaste kirjeldused 1939-1940. aastate sündmustest Eestis hõlmavad hulgaliselt müüte ja eiravad tõelikkust. Eriti taunib ta pagulastest ajaloolaste (nimetades neid Nõukogude tava kohaselt emigrantideks ja väliseestlasteks) kirjeldusi, kuna need pole vabad “rangetest piiridest”. Esiteks ei tohi “oma kaevu sülitada”, teiseks polnud kasulik meenutada 1930. aastate “Saksasuunalist välispoliitikat” ja kolmandaks oli “tervislikum vaikida“Saksa Kolmanda Riigi ametkondadega tehtud koostööst 1941-1944. aastatel. Turtola leiab, et pagulas-ajaloolaste esitatud argumendid “on kas vigased või lausa valed”. Tänu Magnus Ilmjärve väitekirjale on tema saanud hoopis “parema arusaamise”. Probleemiks on kogu aeg “Nõukogude okupatsiooni müüt”. Ta küsib retooriliselt, kas “Päts ja Laidoner ei näinud positiivset momenti olla Nõukogude Liitlane?” Ja vastab ise, valinud selle poliitika, “teostasid nad seda sihikindlalt ja otsustavalt”.
    Samas algab Mannerheimi ja Laidoneri võrdlemine, mis leitmotiifina läbib kogu raamatu ja millega kaasneb Eesti ja Soome valitsuste erineva käitumise hindamine. Sellega kõditab ta soomlaste teenitud eneseuhkust ja manab eesti juhtide sõgedust. Turtola aga ei maini Mannerheimi ja Väino Tanneri memoaare, kuna sääl esineb palju, mis halvab tema teesi.
    Sissejuhatuses ilmneb ka autori esitusviis. Ta eelistab poliitikute, propagandameistrite ja advokaatide menetlust, kus terminoloogia tihti määrab kuidas vaidlusküsimused on arutatud ja arusaamad formuleeritud. Tõsise allikate kriitika asemel lähtub autor eelnevast menetlusest, mille eesmärk on lugeja veenmine valikulikult esitatud faktide ja oletuste põhjal. Lisandub veel põhiliselt demagoogiline sõnade valik  suunates tegelased ja arutelu tundeelamuslikule tasandile. Ühtlasi katsub Turtola kriitikat ennetada pidades enesestmõistetavaks, et kes tema teesiga ei ühtu ei saa olla ausad ega intelektuaalid.
    Turtola käsitab Laidoneri päritolu, haridust ja teenistuskäiku Tsaari armees ja Vabadussõjas üldiselt tuntud faktide põhjal, kuid puistab esitusse pidevalt halvustavaid ja laimavaid vihjeid Laidoneri iseloomuomadustele ja tegevuselemis kandub ka Laidoneri rahuaegse poliitilise ja majandusliku tegevuse kirjeldusse. Säärane lahmiv sildistamine, mille toetamiseks on isegi võetud NKVD ülekuulamisel esitatud süüdistused, esineb ka ülejäänud raamatus. Turtola püüab shikindlalt luua Laidonerist tegelaskuju, kes on võimeline korda saatma, mida autori tees on talle ette määranud. Turtola loob lugeja veenmiseks vastavat tajumist (perception), sest iga propagandaist, psühholoog ja poliitik teab, et tajumus on otsustavalt võimsam kui fakt.
    Turtola taunib Eesti poliitilise eliidi ja eriti Laidoneri tegelemist majandusega ja osalemist tööstuste ja ametasutuste juhatustes. Olgugi, et see ei olnud haruldus kaasaegses Euroopas. Muidugi ei maini ta, et Soome rahandusminister Ryti ja majandusminister V. Tanner olid Soome suurtööstustes juhatuseliikmed. Et Laidoner ei olnud äritegevuses eriti edukas on arusaadav ja hästi dokumenteeritud. Turtola aga süüdistab teda lihtsalt kasulõikamises ja nimetab teda spekulandiks. Ilma mingi tõenduseta, leiab ta Laidoneri tegevuse Riigikogus teenimaks isiklikke majanduslikke huve. Fakt on, Laidoner käitus riigimehelikult. Ta koostas Eesti Riigi esimese eelarve ja oli hiljem kaks aastat eelarve komisjonis, kus tuli arvestada rahvasaadikute ja valitsuse soovidega. Üheks tema isiklikuks saavutuseks oli Eesti välisvõla vähendamine 1925. aastal.
    Turtola majanduse arutelu lõpeb faktidele täiesti vastukäiva seletusega, et 1924. aasta 1. detsembri mässu põhjustasid Eesti juhtkonna tihedad kaubanduslikud kontaktid N. Venega, mille alusel Nõukogude Liit otsustas panna Vabariigi sisemise tugevuse proovile.
    Iga inimese omad sümpaatiad ja antipaatiad on loomulik nähe. Turtola korjab ja esitab kõiki Laidoneri halvustavaid märkmeid ja naeruvääristab või peab tallalakkumiseks igat positiivset hinnagut.
    Põhiseaduse kriisi käsitlus on puudulik, pinnapealne ja oletuslik. Faktid, mis ei toeta Turtola teesi on kas välja jäetud või tõlgenduses tundmatuseni moonutatud. Ta küll tunnistab, et 1920. aasta põhiseadus oli Riigikogu keskne ja seadusandlus võim kontrollis täidesaatvat võimu, kuid leiab, et see polnud probleemiks. Tema mõistes ei halvanud pidevad valitsuskriisid Riigi tegevust.  Oma seisukoha tõenduseks võrdleb ta Eesti olukorda Itaaliaga pärast Teist Maailmasõda, kus toimusid pidevad valitsuskriisid. See võrdlus ei pea paika, sest Itaalia Riigi asju ajas ametkond, mis üldiselt ei sõltunud vahelduvatest valitsustest.
    Eesti probleemiks oli, valitsuse moodustamine erakondade juhtide kokkuleppel ja sellega ka riigivanema määramine, või valitsuse kukutamine oma liikmete ärakutsumisega. Ühelgi erakonnal ei olnud enamust ja proportsionaalse süsteemi alusel olid võimuvahekorrad muutlikud, ning kandidaatide nimekirja koostamisel oli erakondade juhtidel täielik võim erakonna liikmete üle. Erakondade juhtitel ei olnud alati esiplaanil Riigi vaid isiklikud ja erakondlikud huvid. 1920-1934. aastani oli Eestis rohkem kui 17 valitsust. Kõik katsed põhiseadust parandada (sotsid, Martna 1922, Põllumehed 1926 ja 1929) aeti erkondade juhtide poolt nurja. Laidoner oli niivõrd pettunud Riigikogu tegevusest, et ta keeldus 1929 aastal uuesti kandideerimast. Riiki ei valitsenud rahvas vaid erakondade juhtide oligarhia. Niikaua kui majandus oli tõusuteel vaatas rahvas ironiseerivalt “Toompea tsirkusele”. 1929. aasta ülemaailmse majanduskriisi taustal muutus rahva suhtumine, kuna alaliste valitsuskriiside tõttu ei oldud võimeline  kriisi mõju vähendama. Eesti ekspordi hinnad langesid 50-70%, Inglise naela devalueerimine tõi Eesti pangale 30% kahjumi ja Riigi sissetulek langes 25%. Tagajärg oli, et rahvas nüüd toetas põhiseaduse parandmist ja “Toompea lehmakauplemise” lõpetamist. Turtola käsitab järgnevat protsessi ainult oma teesi alusel ja ei anna isegi ülevaadet, kuidas põhiseaduse muudatus toimus.
    Kui Vabadussõjalased esitasid 1931. aastal põhiseaduse paranduse eelnõu, siis erakondade juhid, püüdes ette jõuda ja säilitada võimu, esitasid oma variandi ja panid selle esimesena rahva hääletusele. See kukkus läbi peamiselt sotside vastuseisu tõttu. Erakonnad esitasid uue variandi mõne kosmeetilise parandusega aga ka see lükati tagasi. Erakondade juhid ei andnud alla vaid panid Vabadussõjalaste eelnõu hääletamiseks maksma kõrgendatud kvoorumi, mis oli põhiseaduse rikkumine. Rahvas nägi selles, et nende tahtmisega ei arvestata ja võtsid eelnõu suure enamusega vastu.
    Turtola esituses ei erinenud Vabadussõjalsed teistest erakondadest ja sellest hinnangust lähtudes kõrvutab Turtola Pätsi ja Laidoneri vapside vastase tegevusega, mis võimaldab tal seda rängalt hukka mõista.
    Vabadussõjalased olid aastaid apoliitiline vetraanide ja sõjameeste kutseorganisatsioon, kuni nad kriiside taustal hakkasid Toompeal korda nõudma ja kaldusid poliitikasse. Nendega ühinesid mitmed isamaaliselt häälestatud isikud, kes olid mures Riigi korra pärast. Kuna demokraatias peab sõjavägi olema erapooletu, keelati tegevteenistuse liikmetele osalemine. Nii muutus võimu tasakaal Liidus ja mõjuvõim läks juhtkonnas noorte vasakpoolsete advokaatide kätte, kes kujundasid selle poliitiliseks massorganisatsiooniks. Vormis Vabadussõjalaste löögirühmad ilmusid kõnekoosolekutele ja karjusid maha kõik, kes nendega ei ühtunud. Tartu kõnekoosolekul, kus esines Riigivanem Tõnisson, sekkusid vapsid nii ägedalt, et Riigivanema esitus pandi seisma. Peale Tartus toimunut pani Tõnisson maksma kaitseseisukorra, sulges mõned Vabadussõjalaste Liidu osakonnad ja seadis sisse tsensuuri. (vt. Eesti Riik ja rahavas Teises Maailmasõjas I, lk 35. ja Oskar Rütli mälestused, lk. 341). Ägedat valimiseelset kihutustööd Turtola ei kirjelda, sest see lükkaks ümber mitmed tema väited.
    Kui vapside põhiseadus rahva hääletusel vastu võeti, astus Tõnissoni valitsus tagasi. Riigikogu pakkus Laidonerile uue valitsuse moodustamist. Laidoner keeldus. Kui ta oleks olnud võimuahne, nagu Turtola teda kujundab, miks ei võtnud ta kohta vastu, et ise võimule jääda? Erakondade juhid pakkusid valitsuse Pätsile olgugi, et põllumehed (Pätsi erakond) ja Tõnissoni keskerakond olid vastu. Päts sai Riigivanemaks, tühistas Tõnissoni kaitseseisukorra ja teised kitsendused. Algas uue põhiseaduse rakendamine, mis nõudis kõigepealt riigivanema ja riigikogu valimist. Kuna see protsess heidaks varju Turtola järeldustele, libistab ta sellest pinnapealselt üle.
    Ühinenud põllumehed said Laidoneri nõusoleku olla Riigivanema kandidaat ning võtsid kontakti Vabadussõjalastega küsimaks nende toetust. I. Raamot, põllumeeste peasekretär, kes oli Vabadussõjalaste juhi Sirgu klassivend, sõjakooli kaaslane ja kellega koos teenisid ohvitseridena Vabadussõjas, määrati vahendajaks. Sirk oli nõus Vabadussõjalaste nimel Laidoneri toetama, kui tema saab peaministriks ja kindral Larka kaitseministriks. Laidoner kohtus Sirguga ja oli nõus tema sooviga aga ei tahtnud Larkat sõjaministriks tervislikel põhjustel. Laidoner ütles, et tahab riigikaitset ümber korraldada territoriaalsele alusele ja vajab selleks tervet, energilist ministrit. Sirk aga hindas Vabadussõjalaste juhatuse seisukohta valesti. Tema ettepanek toetada Laidoneri hääletati maha ja kandidaadiks pandi Larka lootuses, et Larkat on hiljem kergem mõjutada. (vt. I. Raamot “Mälestused I, lk.287-293 ja lk. 303-305)
    Riigipööre enne valimisi muutis olukorra täielikult. Algul üllitasid ajakirjandus ja erakonnad Pätsi lootes oma võimu kestvusele. Kui see ei juhtunud, hakati Pätsi diktaatoriks nimetama. Turtola oletus, et Larka oleks kindlasti valimistel võitnud ei ole põhjendatud. Umbes 60+% rahvast elas maal ja nende toetus oli peamiselt Laidonerile.
    Miks Laidoner läks Pätsiga kaasa? Turtola ajab segamini ajendi ja eesmärgi mõiste. Ajend on tõuge minevikust, eesmärgid või sihid on nägemus tulevikku. Turtola väidab, et Laidoneri ajend oli saada osa uuest võimujagamisest. Kõige tõenäolisemaks ajendiks Laidonerile aga olid tema kogemused 1905. ja 1917. aastate revolutsioonide ajastust ja hiljem Bolshevistide võimuhaaramise keerises järgnevas lagastuses. Olles teadlik Vapside kihutustööst kaitseväes ja Riigivanema piiramatust võimust Vapside põhiseaduses, nägi ta kolme võimalust: Vapside diktatuur, soldatite nõukogude sarnane anarhia või Kornilovi võimuhaarmiskatse taoline kodusõda. Laidoner oma sõnavõttudes on korduvalt toonitanud riigisisese korra tähtsust. Ta mainis 1927. aasta eelarve kõnes, et “Majandusliku tasakaalu küsimus jääb igas riigis seotuks sisemise stabiilsusega; kui puudub sisemine stabiilsus ei saa olla ka mingit majanduslikku stabiilsust”. Oma kõnes riigi ja omavalitsuse juhtidele 17. jaanuaril 1935 mainis Laidoner, et sõjavägi peab olema erapoooletu ja alati valvel välise hädaohu ja sisemise anarhia eest.  Teda ei tohi kiskuda poliitikasse. Kaitsevägi ei tohi sekkuda poliitilisse võitlusesse aga peab olema valvel, et riik ei sattuks korralagedusse.. Laidoneri eesmärk oli stabiilne ja sisemiselt tugev Eesti riik, isegi kui see nõudis ajutisi vabaduse piiranguid. Pätsi riigipööre tagas seda temale. (vt. valik Laidoneri kõnesid, sõnavõtte ja artikleid, Laidoneri Muuseumi väljaanne 2004)
    Turtola vaevalt puudutab Eesti valitsussüsteemi arengut peale riigipööret. Ta naeruvääristab Pätsi soovi parandada Vapside põhiseadust – vähendada riigivanema võimu, seada sisse isikuvaliku süsteem, et valimine oleks sõltuv valijatest mitte erakondadest ja luua kahekojaline riigikogu, et edendada Riigi stabliilsust. Turtola ei maini, et uues Riigikogus eksisteeris ikkagi poliitiline vastasrind, ja et erakondade restaureerimise eelnõu oli arutusel, kuid baaside ajastu pani selle seisma. Terve ajastu kirjeldus on Turtolal demagoogiline, kus sildistatakse kõik tegevus ja pidevalt korratakse lööklauseid.
    Turtola kirjelduses ja järelduses Eesti välispoliitikast ja kaitsevalmidusest annab algul tunda autori allikate, olude ja tausta ebapiisav tundmine. Aga süvenedes selgineb, et tegemist on hoopis tahtliku vussimisega. Ta algab nüüd sihikindla Vabariigi huku kuvandi loomisega, kus kuriteo kordasaatjad on Laidoner ja Päts ja kelle salasepitsustega ühtub ja aitab kaasa osa juhtivaid riigitegelasi. Kõigepealt seob Turtola selle vandenõuga oppositsiooni juhi Tõnissoni.
    Eesti valitsus, eriti Tõnisson, oli mures Euroopas kasvava pingega ja Saksa agressiivusega (Austria, Tshehhoslovakkia, Memel). Julgeoleku ohtu nähti nii Vene kui Saksa poolt. Samuti oli teada, et Soome oli pidanud salajasi läbirääkimisi N. Liiduga (Jartsev ja Stein 1938-1939). Päts soovis selgitada Eesti olukorda Soome vaatvinklist ja teiste riikide perspektiivist. Nii läks Tõnisson 1939. aastal Pätsi nõusolekul eraisikuna Soome. Ta kohtus Soome peaministri ja presidendiga ja ühtlasi, et hinnata N. Liidu sobitusi Soomes, Hella Vuolijokiga, kelle juures oli ka Vene saatkonna esindja. (Hella Vuolijokiga oli sündinud Eestis, tundis Tõnissoni aga oli N.-Vene agent, kes 1943 aastal spioonina Soomes vangistati).
Vuolijoki andmetel olevat Tõnisson palunud Vene sõjalist abi ja pakkunud baase.  Ei ole mingi ime kui Tõnisson küsis kuidas N. Liit reageeriks, kui Hitler Eestit ründaks. Vastati, et saadame million meest appi. See pole mingi abipalumine vaid olukorra konstateerimine (A. Raag, “Saatuse kolmnurgas”, lk. 10).  Samas on see vastuolus Jaan Tõnissoni välispoliitiliste tõekspidamistega. Ta seletas Aleksander Varmale, et kuna Eesti asub kahe ekspansiivse suurrahva vahel ja mõlemad kasutavad esimest sobivat juhust Eestit enda külge liita, siis Eesti peab vältima välispoliitilist orientatsiooni valikut nii ühe kui teise suunas. Vaja on suurriigi toetust, kes ei plaani meie riiki anastada ja ta pidas selleks Suur-Britanniat. Teiseks leidis Tõnissoni kasuliku olevat kui läheks korda luua usalduslik ja konkreetne koostöö vahekord Skandinaaviaga. Tema mõistes oli iga totalitaarne riik ohtlik oma naabritele ja tema ütles, et peame taotlema kogu Eurooopa konfederatsiooni.
 Turtola põhjendab oma väidet Eesti Riigiarhiivis leiduva repordi andmetel, mille Vuolijoki oli saatnud Moskvasse välisasjade kommissarile. Kuidas niisugune riigisisene dokument sattus Eestisse, kui kõik välisministeeriumi arhiivid on suletud? Korralik ajalooline analüüs nõuab, et N. Liidu dokumente ja allikaid hinnates on vaja teada: kes kirjutas, kunas, miks, kellele ja mis otstarbeks on dokument avaldatud või asetatud? Paratamatult tekib mulje, et siin on tegemist disinformatsiooniga, mis on tehtud toeks N. Liidu propagandale ja tagantjärgi asetatud Eesti arhiivi. Kui N. Liidu lagunemisega lasi Ülemnõukogu “peaminister” KGB ja teised olulised dokumendid Moskva viia, miks jäeti see paigale?
    Edasi Turtola laskub täiesti väljamõeldiste valdkonda, väites, et Eesti juhtkonnas “idanes mõte liidust N. Liiduga”. Ta mainib, et Soome sõjaline juhtkond sai “peaminister Cajaderilt teada Tõnissoni poolt väljendatud kavatsust muuta suhtumist N. Liitu”. See olevat jahmatanud soomlasi: “Eesti ei olnud enam usaldusväärne partner.” Siin Turtola vabandab Soome välispoliitilist orientatsiooni ja kaitsealast koostöö puudumist pannes vastutuse eksisteeriva olukorra kohta Eesti kaela. See süüdistus sobib oivaliselt tema “reetmise” teesiga. Olgugi, et Eesti suhtus eitavalt N. Liidu kaitsesüsteemi ja garandiidesse ning keeldus N. Liidul paigutada oma vägesid Eesti territoorimile, mida Moskva pakkus lääneliitlastele sõjalistel läbirääkimistel. Turtola meelest oli see ainult näitlemine.
    Mis puutub partnerlusse Soomega, siis Eesti juhtkonnal ei olnud illusioone. Hinnati soomlasi ja nende abi Vabadussõjas. Teati aga, et Soome välispoliitiline orientatsioon oli Skandinaavia ja eriti Rootsi-keskne, rajatud lootusele, et ühise neutraaliteedi poliitikaga on võimalik vältida sõtta sattumist (Mannerheim mälestused). 1938. aastal Eduskunta väliskomisjoni esimees Svento andis välja broshüüri, milles ta rõhutas Skandinaavia orientatsiooni ja hoiatas Soomet end sidumast Balti riikidega.
    Turtola väitel juhtis Laidoner Eesti välispoliitikat kui diletant, kes oma valikute ja arusaamadega ilmutas hukatavat naiivsust. Ta rõhutab, et Laidoner pöördus Inglise orientatsioonist ja suundus “kindlalt Saksa poole”. Tõestuseks ta kordab Ilmjärve väiteid, mis on põhjendatud KGB allikate disinformatsiooni üleujutustega Eesti ”silmnähtavast koostööst Saksa sõjajõududega”1939 aastal, tõstes esile kindral Halderi külaskäiku, mille raames olla arutatud sõjalisi ja poliitilisi küsimusi. See väide ei ühtu ühegi osavõtja kirjeldusega. Uurides Kolmanda Riigi arhiivide koopijaid US Army Command and General Staff College’is on täiesti selge, et Halderi külaskäigu eesmärk oli mõjutada Moskvas toimuvaid läbirääkimisi oma huvi näitamisega. Mingeid olulisi küsimusi ei arutatud ja piirduti seltskondliku keskusteluga.
    Välispoliitika loomus on, et juhid peavad hindama olukorda, kuigi neil on ainult osaline, korrupteeritud või puuduv informatsioon. Tagantjärele tarkusega me näeme kui vigased mõned hinnangud on. Tähtis on, et ajal mil hinnang tehti oli see saadava informatsiooni põhjal ratsionaalne. Turtola heidab pidevalt ette Laidoneri täiesti valet olukorra hinnangut jättes mainimatta Soome juhtkonda, kelle kitsamad ringid oli teadlikud N. Liidu nõuetest juba 1938 aastal ja kes ei olnud oma olukorra konstateerimisel palju paremad. Sõja vältimiseks soovitas Mannerheim N. Liidu territoriaalsetele nõuetele järgi anda. Peaminister Cajander lootis Rootsi toetusele ja välisminister Erkko ei uskunud, et venelane Soomet ründab kui Soome ei toeta Eestit diplomaatiliselt või aineliselt. Kõigil poliitikategelastel on selge kuivõrd põhjendamatta oli Soome mõtteviis suuremast Vene hädaohst Eestile kui Soomele ja et seetõttu meie koostöö katsed karile jooksid.
Turtola jätab mainimata kõik Laidoneri avaldatud seisukohad, mis näitavad tema selget arusaamist Eurooopa poliitilisest olukorrast. Laidoner ütles, et Eesti seisukord on kõige kindlam, kui N. Liidu ja Saksa jõuvahekorrad on tasakaalus. (vt. Eesti riik ja rahvas teises Maailmasõjas I, lk. 206) Oma kõnedes ütles Laidoner, et Venemaa loodab Saksa ja Lääneriikide sõjale, et siis haarata purustatud Euroopa oma valdusesse. On huvitav, et 2005. aastal ilmunud raamat “Stalin’s Folly”, C. Plesakov, kinnitab Laidoneri arusaamat ja sama on peaaegu sõna sõnalt välja öeldud Stalini kõnes Poliitbüroole 19, augustil 1939.
    Mis puutub Lääne orientatsiooni oli Laidoneril selge, et majanduskriisi, patsifismi ja kolooniate probleemide taustal oli Prantsusmaa ja Inglaste huvi Balti riikide suhtes tublisti nõrgenenud. Juba 1938. aastal ütles Chamberlain selgesti, et Rahvasteliidu pakti põhjal liikmesriikide kaitset ei ole võmalik täita. 1935. aasta Inglise ja Saksa merelepe Läänemere suhtes ja hiljem sõda sulges selle Inglastele täielikult.    
Turtola väidab, et Eesti julgeolekut ei ehitatud neutraliteedile ega suhetele Soome ja Lätiga vaid Päts ja Laidoner arendasid seda opositsiooni juhi Tõnissoni toetusel N. Liidu suunas. Fakt on: Eesti kuulutas end pidevalt neutraalseks. Mis puutub suhete arendamisse naabritega, siis juba 1920. aastal  lükkas Soome riigikaitse alase koostöö tagasi, tunnustades ainult Skandinaavia orientatsiooni. Eestiga arutati küll Soome Lahe Sulu strateegiat, kuid ilma mõlemapoolse poliitilise tahteta ei saadud seda käivitada. Eesti katse luua Balti riikide ja Poola entente jooksis karile Poola ja Leedu Vilniuse tüli tõttu. Alates 1923. aastast kohtasid Eesti ja Läti ministrid kaks korda aastas, kus arutati üldisi küsimusi. Tihedamate lepingute suhtes oli Läti tõrjuv.
    Pöördudes Eesti kaitsevalmiduse küsimusele leiab Turtola, et Laidoner jättis riigikaitse arendamise kriminaalselt unarusse. Uuendused ja otsused, mis tehti olevat olnud ebaprofessionaalsed ja ei rahuldanud tõsiseid vajadusi aga samas aetud rahvale puru silma Eesti võimelisusest ja valmidusest end kaitsda. Autor algab lõpliku järeldusega ja siis korjab üksikuid fakte tehes oletusi oma järelduste toetamiseks. Ta leiab, et Eesti oleks suutnud mobiliseerida ja korralikult relvastada 160,000-de mehelise armee; seega 15% rahvast. See arv on suvaline. Kõik uurimused näitavad, et pidevaks sõjapidamiseks on maksimaalne mobilisatsiooni norm 10%. Soome Talvesõjas väliarmee varieerus 200,000 mehe ümber – see on 5% rahvast. (Mannerheimi mälestused, lk. 112).  Turtola kriteeriumi alusel oleks Soome armee pidanud olema 600,000 mehe piires. Rahuaegne eesti sõjavägi kõikus 13,000 ja 14,000 vahel ning täieliku mobilisatsiooniga oleks suudetud seda tõsta 100,000-ni, seega umbes 10%. Kui majanduskriis hakkas järele andma, tõsteti kaitsekulutusi. 1935. aastal olid need 20% eelarvest. Vähendati relvatüüpide rohkust ja tõsteti tulejõudu. Aegunud raskerelvad Vabadussõjast müüdi. Kuna Eesti ei jõudnud pinnapealset lahing-laevastikku ülal pidada, müüdi Vabadussõjas saadud Vene laevad ja osteti kaks moodsat Inglise allveelaeva. Turtola arvates oleks olnud Eestil targem osta torpeedopaate (mida ka osaliselt tehti) nagu Soome. Eestil aga puudus kaljusaarte rägastik merepiiril, mille varjus sai niisuguseid aluseid tõhusalt kasutada.
    Turtola taunib Eesti puudulikku piirikindlustuste ehitamist ja võrdleb seda kindlustusvööndi loomisega Karjala Kannasel. Tänu Jartsevi ja Steiniga läbirääkimiste alusel olid Soomel Vene nõuded teada, mis võimaldas resursside koondamist piirikaitseks. Eesti sai Tallinna merekindluse valmis aga kirde ja kagu Eestis ja saartel oli kaitse korraldamine pooleli ja eriline rannakaitse puudus. Piiri läbivad teed olid tõkestatud ja piiriäärsed alad olid lastud metsastuda aga tugipunktide loomine lonkas. Soomusmasinate hankimine ei tulnud majanduslike võimaluste juures kõne alla. Uued suurtükid, mis telliti Saksamaalt, jäid alanud sõja tõttu saamata. Sama lugu oli õhukaitse, tankitõrje relvade, mootorveokite ja lennukitega.
    Turtola küsib retooriliselt, miks Riiki ei kaitstud nagu plaanid eeldasid? Ja vastab, “lihtsalt sellepärast, et seda polnud kavaski”. Ta kinnitab, et “juba 1938. aastal ja kindlasti 1939. aasta algul otsustasid Päts ja Laidoner vabatahtlikult minna N. Liidu liitlaseks”. Turtola väidab, et pärast Molotov-Ribbentrop Pakti (MRP) sõlmimist oli Eestis välispoliitiline kriis. Olgugi, et taheti “Saksa kaartiga lõpuni mängida” oli selge, et absoluutne orienteerumine Saksamaale oli ebaõnnestunud. Nüüd Turtola tuleb välja Goebbelsi väärilise absurdsusega, et Päts ja tema abiline Laidoner keda ta siiani kõikvõimsaks diktaatoriks on nimetanud, kartsid korraga rahva poolt võimult kõrvaldamist. Selles olukorras Päts ja Laidoner valisid liidu Stalini N. Venega, et säilitada ja kindlustada oma võimu positsiooni.
Need kaks väljamõeldud väidet on näiliselt mõistusevastased, aga säärane väänatud loogika on vajalik autori teesi toetamiseks. Esiteks kinnitab see venelate propagandat, et Eesti oli Saksa sõbralik ja teiseks, et Eesti riigijuhid ise tahtsid saada N. Liidu liitlasteks.
    Turtola väide Eesti juhtkonna MRP salajase protokolli olemasolu teadlikkusest juba 25. augustil on tõenäoline aga jätab lahti küsimuse kui palju teati detailidest. Kuna Lääneliitlaste ja N. Liidu sõjaline leping jooksis karile Vene nõudest oma äranägemise järgi paigutada vägesid Baltikumi ja Poolasse võis loogiliselt järeldada, et MRP pidi selle küsimusega mingil moel tegelema. Olukorra selgituseks pöörduti Berliini. Sakslased vastasid, et Eesti on N. Liidu huvipiirkonnas ja Saksa huvid Eestis piirduvad majandusega. Mida see üldsõnaline avaldus tähendas oli eabaselge. Mannerheim oma mälestustes märgib samuti, et olukorra hindamine oli raske kuna ei tuntud lepingu salajaste klauside üksikasju.
    Eesti juhtkonna seisukohta iseloomustab üldjoontes välisministeeriumi administratsiooni osakonna direktori Elmar Kirotari päeviku sissekanne 27. augustil: ”Niisiis järsku tekkinud Vene-Saksa lepingu valguses nähtub kui õieti talitasime meie korraldades oma vahekordi Saksaga (mittekallaletungi leping 1939), kellele sellepärast peaksime võima toetuda.” (Akadeemia 4/2008 lk. 906). Usuti, et Saksa-Vene sügavate ideoloogiliste vastuolude tõttu oleks Saksamaale vastuvõtmatu Balti riikide hõivamine N. Liidu poolt. Lähtudes eelnevast, ei näinud riigijuhid vajadust üldmobilisatsjooniks 1. septembril sõja alates aga siiski tõsteti kaitsevalmidust. Turtola rõhutab, et Pätsil ja Laidoneril ei olnud mingit “kavatsust viia läbi mobilisatsioon, sest taheti N. Liidule märku anda koostöö valmidusest”. Ta kordab Ilmajärve väidet otsuse langetamisest N. Liidu kasuks 28. augustil olgugi, et puudub igasugune, isegi kaudne, dokumentatsioon väite tõestamiseks. Soomes, kus Vene nõudmised tänu Jartsevi ja Steini sobitustele olid teada, toimus varjatud mobilisatsioon.
Pärast Poola allveelaeva Orzel’i põgenemist 18. septembril 1939, sisenes vene laevastik Eesti territoriaalvetesse ja rikkus pidevalt Eesti õhruumi ülelendudega. Eesti lennukeid, mis jälgisid vene laevastikku, tulistati. (“Punalipu Balti  laevastik ja Eesti”, Pavel Petrov).
Turtola heidab Laidonerile ette, et Eesti ei katsunudki rikkumisi tõrjuda ja peab loomulikuks, et Laidoneri nõue “midagi sellist ei tohi ette võtta, mis võiks rohkem häirida N. Liitu” on osa Riigi reetmisest. Siin on kohane tsiteerida Mannerheimi juhiseid analoogilises olukorras. Karjala Kannase kohal oli pidevalt ülelende ja vägesid koondati piiri lähedusse. “Andsin korralduse, et kõik tegevus maal, merel ja õhus, mida N. Liit võib mõelda provokatsiooni ettekäändeks, tuleb hoolikalt välitada.” Kõik patareid tõmmati tagasi kaugusesse, kus need ei ulatunud tulistama üle piiri. (“Mannerheimi mälestused”, lk.54.).
Baaside leping ja välisminister Selteri sõit Moskvasse on esitatud Ilmjärve tõlgenduse alusel eirates ajakäigu tausta ja kriitilist allikate analüüsi. Korrates Ilmjärve, väidab Turtola, et initsiatiiv vahekordade korraldamiseks N. Liiduga tuli Eesti valitsuselt ja Selter olevat muretsenud enesele ise kutse Moskvasse sõiduks, kuigi teda ei vajatud kaubalepingu allakirjutajaks. Turtola põhjendab seda viidates Vene saadiku päevaraamatu ja Läti suursaadiku Vilis Sumanis’e ja Selteri kõnelustele, kus Sumanis küsib Selterilt kas välismaal ei vaadata kaubalepingule N. Liiduga kui de-facto protektoroaadi staatusesse sattumisele. Selter vastab, et nimetatagu lepingut kuidas keegi tahab, aga praeguses sõjaolukorras on kaubaleping Eestile ja võibolla mõnele teisele riigile meie taolises geograafilises asendis eluline ja oluline vajadus. Turtola tõlgendab seda Selter tahtmisega minna Moskvasse, et kaubelda Eestile protektoraadi staatust. Turtola esitus on tahtlik vussimine. Selteri kohtamine N. Liidu saadikuga otsustamaks riikidevahelisest pingelisest olukorrast väljapääsu on tõenäoline isegi kui see nõudis Moskvasse sõitu, kuna see kuulub välisministri pädevusse.
Korrates Ilmjärve eraldab Turtola selle lähtumise kontekstist ja maalib kui sihilikku N. Liidu orientatsiooni. See ei ole enam ajalugu vaid propaganda. Välisministri kohaloleku nõue venelastelt on kooskõlas N. Liidu diplomaatiliste tavadega, kus vastaspool on esitatud otsustusvõimeliste isikutega. Pealegi, kuna Moskva rõhutas kiiret otsust baaside nõudmise suhtes, ei oleks nõustutud tegeleda kaubandus-ministeeriumi esindajaga.
    Baaside lepingu arutlust algab Turtola lausega: “Eesti juhid saavutasid oma eesmärgi – sõlmiti leping N. Liiduga”. Ta ei maini kaalutlusi, millede alusel otsus tehti, vaid võrdleb Eestit Soomega. Turtola mainib, et Soomel olid relvastuse alal üldiselt samad puudused, mis Eestil aga Soome sõdis nende relvadega. Miks Eesti ei sõdinud tulenes Pätsi ja Laidoneri soovist saada N. Liidu liitlaseks. Tegelikult oli Eesti välispoliitiline mänguruum äärmiselt piiratud, kui üldse mänguruumist rääkida. Sõja korral poleks Eestil olnud võimalust Lääneriikidega ühendust pidada. Puudus mandri ja mere ühendus, kuna Läänemeri oli suletud ja Eestil puudusid liitlased. “Võrreldes Soome võitlust ja Eesti võimalusi võitluseks kallaletungi puhul, tuleb arvestada Soome tähtsaid eeliseid võrreldes Eestiga”. (Luts “Heitluste keerises”, lk. 70). Soome rahvaarv oli neli korda Eesti rahvaarvust suurem, samuti ka territoorium. Maastiku analüüs kriipsutab alla olulise erinevuse. Soome maastik oli kinnine metsade, soode ja järvedega, kus ei saadud rakendada suuri üksusi. Ainult Karjala Kannasel oli maastik lahtine nagu Eestis ja seal murti Soome kaitse. Soome rand on täis kaljusaari, millede vahel ja varjus oli kaitsjal võmalusi liikuda, kasutades neid lähtealusteks kergetele miinipaatidele. Eesti merepiir on üle 3700 km. ja varjav saarestik puudub. N. Liidul oli 14-kordne ülekaal merel ja16-kordne ülekaal õhus.
 Turtola kirjutab, et Eesti oli tellinud ja maksnud Inglastele “Spitfire” tüüpi hävitajate eest aga neid ei antud, sest baasidega oli Eesti muutunud N. Liidu liitlaseks. See on vale. Arutasin seda küsimust professor Norman Gibbs’iga, kes toimetas ametliku Briti II Maailmasõja ajaloo ja oli külalisprofessoriks USA Sõjaakadeemias West Point’is. Tema selgitas, et “Spitfire” tüübi täielik produktsioon algas alles 1938. aastal. Pärast Tshehhoslovakkia hõivamist 1939. aastal, hakkas Inglismaa tõsiselt riigikaitset korraldama ja Inglise valitsus otsustas kõik välismaade tellimised edasi lükata, kuni Inglise õhujõudude vajadused olid rahuldatud. See otsus hõlmas Türgi, Portugali ja Eesti tellimisi. Alles augustis 1940, kui Eesti oli N. Liidu poolt annekteeritud, tühistati Eesti tellimine.
Turtola oletab, et Eesti vastuhakkamise puhul oleks välisabi ka tulnud. Soome oli samuti üksinda. Lugedes V. Tannerit ja Mannerheimi, on selge, et Soome sai tõhusat abi. Inglismaa saatis 100 lennukit. Rootsi andis Soomele 80,000 püssi, 500 automaatrelva, 85 tankitõrje kahurit, 122 välikahurit ja haubitsat, 50 millionit padrunit, 300,000 mürsku, 25 lennukit. Samuti kütust ja varustust. Itaalia saatis 30 lennukit ja hulga õhutõrje suurtükke. Prantsusmaa 200 suurtükki laskemoonga. Ungarlased saatsid õhutõrje kahureid ja granaadiheitjaid. Rootsi saadetised tulid üle Põhjalahe või maad mööda. Teiste riikide toetus tuli Norra sadamate kaudu Soome. Taani ja Norra toetasid vähema sõjamaterjaliga. Eesti juhul ei oleks saadud abi mingil moel kohale toimetada. Saksamaa soovitas Eestile baaside nõuetele järgi anda, teatas, et nendelt pole abi loot ja kolmandatel riikidel ei lasta Eestit aidata.
Kui Laidoner veel Teise Maailmasõja eelõhtul rääkis tingimusteta vastupanust, siis ilmselt mõtles ta seda tõsiselt. Turtola väited, et ta lihtsalt varjas oma reetlikku plaani ei ole põhjendatud. Muidugi loodeti mõne suurriigi abile nagu Vabadussõjas aga agressiooni puhul oli relvastatud vastupanu kindel ja eelistatud otsus. Riigikaitse paradigma aga muutus drastiliselt MRP taustal ja avaldas mõju Eesti poliitilisele-strateegilisele mõtlemisele. Ei olnud enam üks võmalik vastane korraga keda sai tasakaalustada teise ideoloogilise vaenlasega. Mõlemad kauaaegsed vihavaenlased olid omavahel leppinud ja jaganud Euroopa. Kuidas Eesti juhtkond hindas olukorda otsust langetades?
Teati, et Eesti oli Moskva mõjupiirkonnas. Keegi ei osanud veel etteaimata ega teadnud Teise Maailmasõja kulgu ega keerdkäike. Oluline küsimus oli kui kaua Hitler ja Stalin oma liitu peavad, sest septembris 1939 arvestati veel N. Liidu ja Saksa vastuoludega. Ülevaade Poola katastroofist oli olemas. Piirkonna kõige tugevam sõjavägi oli kolme nädalaga purustatud. Inglismaa ja Prantsusmaa olid Saksamaale sõja kuulutanud ja Läänemeri oli suletud. Skandinaavia maad olid oma neutraliteeti kinnitanud. Sõjalise abi saamine oli sellega muutunud võimatuks. Berliin ütles, et mingit abi pole neilt loota ja soovitas nõuded vastu võtta. Soome hoiakut määras olukorra realiteet, et sekkuda mingil moel N. Liidu aktsiooni Eesti vastu kisub neidgi sellesse konflikti. Sama kehtis ka Läti kohta.
Poola kogemused näitasid, et soomusvägi toetatud lennuväest on lahingus otsustav. Eestil lennuväge selles mõistes ei olnud. Puudus lahingukõlbeline soomusvägi ning tankitõrje ja õhutõrje olid nõrgad. Vabadussõda näitas kui oluline oli tugev laevastik Eesti merepiiri ja rannikualase tagala kaitseks. Laidoner käis isiklikult Inglise laevastikku veenmas tulla Tallinna. Nüüd Vene laevastik kontrollis Soome lahte ja teisi merepiire.  Kõige eelneva kõrval puudus Soome näide, mis paljastas Punaarmee nõrkusi. Ei teatud Katõni massmõrvadest ja üle miljoni poolaka küüditamisest Vene okupeeritud aladelt.
Laidoneri taktiline ja opertiivne arusaam oli rajatud strateegilisele intellektile. Ta tabas kiiresti ja õieti, mis oli tähtis ja mis oli kõrvaline. Ta väljendas oma veendumusi julgelt, vastuseisust sõltumatult. Ta hindas olukordi külma realismiga ega langenud soovunelmatesse. Olgugi, et suurem osa kaitseväge oleks tahtnud sõdida, oli Laidonerile selge, et materjaalset ja diplomaatilist välisabi oli võimatu saada ja N. Liidu piiramatud resurssid oleks purustanud kaitse. Poola näide oli selleks küllalt selge. See ei oleks tähendanud ainult N. Liidu ülemvõimu vaid rahva hävingut.
Laidoner ütles, et võime mandril vastu panna mõne kuu aga ilma välisabita rohkemat ei suudeta. Selles ta ühtub Mannerheimiga, kes Soome olukorda samaväärselt hindas ja oli nõus Karjala Kannase, Soomelahe saared ja isegi saared Hango neeme läheduses N. Liidule loovutama. Soome pidas vastu kolm kuud, kaotades 35% väliarmee kooseisust ehk 24,923 langenut ja 43,557 haavatut.
Kui N. Liit oli esitanud baaside ja abistamispakti nõudmised Eestile, pöördus Eesti saadik Helsingis kahel korral Soome välisministri Erkko poole olukorra hindamiseks. Olgugi, et asi oli kiireloomuline, polnud Erkkol aega Möllersoniga kohata. Teistkordsel proovil oli Erkko ämm haige ja Möllerson lahkus. Alles päev pärast seda, kui Eesti oli N. Liidu tingimused vastu võtnud, saatis Erkko Pakaslahti Möllersoni juurde küsimaks, kas Soome saab aidata. Eesti aga ei olevat esitanud diplomaatilist ega sõjalist abipalvet. Loomulikult – otsus oli tehtud. Turtola, korrates jälle Ilmjärve, keerab Soome kontaktiküsimuse ümber ja pajatab oma vana väidet, et Eesti ei küsinud Soomelahe strateegia käivitamist ja Soome sõjaline juhtkond teadis nagunii Pätsi ja Laidoneri soovi saada N. Liidu liitlaseks. Fakt on: Sulu strateegia käivitamise kava nägi ette olukorda, kus mõlemad riigid oleks pidanud asuma kaitsele. Sulu käivitamine oleks viinud Soome kohe sõtta N. Liiduga. Iga riigi juhtkond kaitseb oma rahvast ja riiki, nii ei tahtnud Soome neid küsimusi arutada, mis on loomulik. Väino Tanner kirjutab oma memuaarides, et kui Soome oli veetud kaasa sõjaohu piirkonda oli ta sunnitud endale ja oma vajadustele mõtlema. Pealegi oleks kõik olnud liiga hilja, sest enne nõudmise esitamist oli N. Liit Eesti juba nii mere kui mandri poolt ümber piiranud.
Turtola taunib veel, et Eesti valitsus ei pöördunud rahva poole vaid otsused tehti “kinnises ringis” Nagu tihti, on Turtolal eri mõõdupuu Soome ja Eesti küsimustes. Soome Eduskuntale ei teatatud Jartsevi ja Steini läbiräärkimistest; Soome ja N. Liidu vahelistel läbirääkimistel 1939 aasta oktoobris ja novembris esitatud nõuded hoiti rahva ees salduses. Alles kui viivituste tõttu vihane Molotov esitas need raadiokõnes, sai Soome rahvas nõuetest teada.
Dokumentide ja mälestuste alusel teame, et otsus vastu võtta N. Liidu baaside nõue oli laiapõhjaline, milles osalesid Eesti poliitiline ja sõjaline juhtkond ja mitte nagu Turtola mainib Pätsi ja Laidoneri riigi reetmine või väärarvestus.
N. Liidu baasidega algas Eestis “soomestumise” ajajärk – enne kui see sõna selle väljenduseks oli loodud. Soomestumise mõiste tähendab väikeriigi oskust säilitada suveräänsus, olles samal ajal sõltuv oma suurest naabrist. Selles delikaatses olukorras, milles Eesti viibis, soovis valitsus vältida konflikti. Turtola kasutades üksikuid väljanopitud fakte üldistab Eesti rahulolu N. Liidu liitlase osas, eriti aga Eesti juhtkonda, kes nägi selles oma soovide täitumist. Ta naeruvääristab eesti vene vägede teedele asetatud kaitseliitlasi, taunib Laidoneri külaskäiku kremlis ja heidab Eestile ette Soome olukorra raskendamist talvesõja alul, kuna puudus Sulu strateegia. On irooniline, et peale talvesõja lõppu oli Soome sunnitud ette võtma samu samme ja isegi valitsema oma ajakirjandust rääkimata Maailmasõjale järgnevale ajale, kui Kekonen ja Soome valitsuse liikmed vahetasid külalisvisiite ja istungeid kremliga.
Turtola väitlemine baaside ajastust on puhas hämamine. Ta esitab üksikjuhtumeid ja kontekstist eraldatud lauseid kui tõendit Eesti juhtkonna siirast soovist ja rahulolust olla N. Vene liitlane. Näiteks ta tsiteerib A. Warma raamatust “Diplomaadi kroonika” ühe lause pressiatashee K. Asti kõnelustest N. Liidu saatkonna ametnikkudega Stockholmis. Kui lugeda terve kirjeldus on selge, et tegu on hoopis poliitilistel kaalutlustel teeseldud avaldusega, et ära hoida ähvardavaid uusi nõudeid venelastelt.  Turtola eitab kategooriliselt, et Eesti proovis baasidest pääseda. Ta muidugi ei maini Pätsi antud Eesti delegatsiooni vastuettepanekut, et Eesti paneb neutraliteedi kaitseks nõutud väed ise välja ja lubaks neid asetada pariteetselt Saksa ja N. Liidu juhtimise alla (Telegraaf 28, sept. 1939, Tallinna Saksa saatkonnast Berliini).
Turtola taunib, et lõpuks nõustumine pealesurutud baaside lepinguga oli Euroopas eksisteerivas sõjaolukorras tajutava realiteedi hinnangul siiski üks, olgugi riskantne väljapääs. Lepinguga loodeti võita aega ja oodati sõja ja üldise rahvusvahelise olukorra arengut ja võmalust Saksa-Vene sõjaks, sest Vene kõrged sõjaväelased rääkisid sõjast Saksamaaga kui loomulikku suunda. Turtola meelest oli see rahvale puru silma ajamine, et maskeerida tõelisi soove. Ta põhjendab oma seisukohta sellega, et baaside ajastul ei loodud ühtki operatiivset plaani koos sakslastega N. Liidu vastu sõdida vaid tehti hoopis N. Venega ühine kaitsekava. Kui lugeda Turtola allikate loetelu on selge, et ta pidi teadma kui põhjalikult N. Liit jälgis Eestis toimuvat ja aru saama kui piiratud olid kaitseringkonna võmalused teha salajasi plaane.
    Turtola heidab Eestile rängalt ette kui Rahvasteliit Talvesõja hakkul N. Liidu hukka mõistis ja ta Liidust välja viskas. Eesti, kus asusid Vene baasid jäi erapooletuks. Muidugi Turtola ei maini, et Rootsi, Taani ja Norra, kellel puudus Vene otsene surve jäid ka erapooletuks.
    Ka leiab Turtola, et rahvusvaheliselt tunnustatud juristide ja ajaloolaste hinnang Eesti seadusvastasest okupeerimisest ja annekteerimisest N. Vene poolt ei pea paika. Temale on legitiimne põhiseadust rikkuv, piiratud kanditaatide nimekirjaga, venelaste kontrolli all toimunud Riigivolikogu valimised, mille fabritseeritud tulemused N. Vene uudisteaagentuur teatas juba enne valimiste lõppu. Kuna uued “rahvasaadikud” avaldasid soovi astuda N. Liitu siis loeb ta seda Eesti rahva tahteks ja okupatsioon ja annektsioon on eneseülistamiseks loodud müüt. Turtola peaks lugema “The annexation of Baltic States and its Effect on Development of Law Prohibiting Forcible Seizure of Territory” (William J. H. Hough III, New York Law School Journal of International and Comparative Law, Vol. 6, No. 2, Winter 1985).
    Seejärel laskub Turtola fiktsiooni valdkonda hakates ajaloo alternatiivide üle spekuleerima. Ta väidab, et kui Eesti oleks baaside nõuded tagasi lükanud oleks Eesti olukord sarnanenud Soomele. Venelane oleks rünnanud aga välisabi  oleks toetanud vastupanu. Ta ei maini kust välisabi oleks tulnud. Venelane oleks hõivanud osa territooriumi aga oleks siis olnud sunnitud rahu tegama ja Eesti oleks säilitanud iseseisvuse.  Need Turtola väited on absurdsus.
    Eesti oleks pidanud mobiliseerima sõjaolukorras, kus õhuruum oli N. Vene totaalse kontrolli all ja merel eksisteeris täielik blokaad. Looduslikud alad piiri lähedal, mis kergendasid kaitset oleks tõenäoliselt ruttu vallutatud enne kui mobiliseeritud kaitsejõud paigale jõudnuks. Välisabi kohale toimetamiseks puudus maa ja mere side Läänega. Sakslane teatas kategooriliselt, et ta ei luba mingit abi läbi. See kehtis ka Soome kohta, kuid Soomele tuli abi üle Rootsi ja Norra. Kui Soome rinne oli kokkuvarisemise äärel saavutati kompromiss-kokkulepe N. Venega. Venelane kartis inglaste ja prantslaste ähvardust saata abiväge Soome, mis oleks N. Liidu kiskunud enneaegselt Euroopa sõtta. Stalin aga lootis pikale hävitavale sõjale Läänes, et siis parajal ajal sekkuda ja hõivata purustatud Euroopa. Teiseks, sakslane avaldas N. Liidule survet rahu tegemiseks, sest tema kartis Lääneliitlaste sekkumine ajab Hitleri sõjaplaanid segi Skandinaavias.
    Ilma välisabita oleks Eesti kaitse murtud mõne kuuga. Puudusid igasugused välismõjud, mis oleks sundinud venealst enda huvides rahu tegema. Eesti oleks täielikult okupeeritud ja olukord oleks sarnanenud venelaste hõivatud Poola aladega, kus küüditati ja tapeti kohe pool millionit ja kus hiljem see arv kahekordistus. Juba oktoobris 1939 nägi N. Vene kava ette 25% Eesti rahvastiku küüditamist. Esimene laine toimus juunis 1941 ja teine suurem laine jäi Saksa sõja tõttu sooritamatta.    Paratamatult tekib küsimus, mis oleks juhtunud kui Eesti kohe Saksa-Poola sõja algul või hiljemalt kui venelane Poolat seljatagant ründas, oleks sooritanud üldmobilisatsjooni? Teiseks, kui Poola allveelaev “Orzel” oleks korralikult interneeritud ja siis baaside nõue tagasi lükatud. Põhjalikum vastus nõuab juurdepääsu N. Vene arhiividele. Saadaoleva informatsjooni taustal on siiski selge, et Vene strateegiline kava nägi ette Balti riikide ja osa Poola hõivamist, et saavutada parem lähtealus sekkumiseks Euroopa sõtta. Stalin selgitas oma kõnes 19. augustil 1939 Poliitbüroole, et kui N. Vene ühineb Lääneliitlastega siis Saksamaa jätab Poola rahule. Kui meie (N. Liit) aga lepime Sakslastega siis tagajärg on suur Euroopa sõda. Meie saame esialgu sõjast välja jääda ja valida soodne moment sekkumiseks. Kommuniste on võimatu kasvatada võimuhaaravaks jõuks kui riigid on rahuolukorras. Sõjaga on see võimalik. Sakslastelt saame Baltikumi, Soome, Poola ja Rumeenia territooriumi ja siis on meil võimalus edukalt sekkuda.
    Kui Vene baaside nõue säärases olukorras oleks tagasi lükatud, siis N. Liit oleks varem või hiljem, nagu Soomes, provotseerinud vahejuhtumi sõja alustamiseks. Tagantjärele tarkusega väidab Turtola, et kui Eesti oleks vastu hakanud poleks inimkaotused olnud suuremad kui nad nüüd tegelikult olid. Sellega arusaadavalt ühtub ka osa eestlasi, kes kannatasid isiklikult ja nägid küüditamiste, tapmiste ja repressioonide toorust ja inimkaotusi või kaotasid pereliikmeid. Turtola väide on kõlapinda leidnud iseseisvas Eestis kasvanud põlvkonna juures. Me ei saa kunagi teada, mis oleks juhtunud ja missugused oleks olnud kaotused relvastatud vastupanu olukorras. Tagantjärele tarkusega saame oletada, et Eesti rahva saatus oleks sarnanenud N. Liidu poolt vallutatud Poola aladega ja Kaukaasia rahvaste ja Krimmi tatarlaste omaga. Fakt on aga, et kõigile kaotustele ja vintsutustele vaatamatta rahvas siiski säilis ja taastas iseseisvuse järjepidavuse alusel.
    Turtola teos ei ole originaalne ajalooteaduslik uurimus vaid vandenõuteooria Vabariigi hukust. Süüdlased on muidugi Laidoner ja Päts, kes oma võimu säilitamiseks olevat sihikindlalt taotlenud saada N. Vene liitlaseks ja selle eesmärgi saavutamisega hävitasid Eesti riigi. Turtola teos jälgib üldjoontes Magnus Ilmjärve väitekirja ja sellele rajatud üllitust “Hääletu Alistumine”. Turtola kordab ilma allikakriitikatta Ilmjärve faktivigu, tõlgendusi, oletusi ja järeldusi kui fakte, olgugi et Ilmjärve tsiteeritud allikate analüüs teiste ajaloolaste poolt näitab suurelt osalt nende põhjendamattust ja tuginevust Kremli ajaloo ja KGB disinformatsiooni sättetele või on lausa valed (Pekka Erelt, Eesti Ekspress 28, 6, 2007). Ilmekaks näiteks on, et Eesti ja Saksa sõjaväeluured alustasid 1935. aastal koostööd ja sakslased jälgisid Eesti tuletornidest Vene laevu. Need väited pärinevad KGB juurdlusosakonna ülemalt Leonid Barkovilt, mida Ilmjärv kordab kui fakti. Mainimatta on aga hoopis Inglise salaluure töö Eestis koos Eesti sõjavästaabi II osakonnaga kuni Teise Maailmasõja alguseni jälgimaks N. Vene telekommunikatsioone.
 Ilmjärv kaitses oma väitekirja Turtola juures Helsingi Ülikoolis. Minu teada ei olnud kohal ühtki Eesti teadlast. Kuna Ilmjärv vaikib maha olulised faktid Eesti-Soome suhetes ja tõlgendab kõiki vaidlusaluseid küsimusi Soomele soodsast vaatevinklist jääb paratamatult mulje, et ajalootõde on langenud poolehoiu võitmise ohvriks. Turtola raamat ilmus esiteks Soomes ja seal korratakse Ilmjärve, kuna sellega on kõik olukorrad lahendatud Soome kasuks. Täiendav materjal ja väitekirja põhipunktid on võetud N. Vene fabritseeritud ajaloost, mida Turtola oma isikliku nägemusega sobivalt täiendab teisejärgu allikatest ja kontekstist eraldatud üksiknäidetega. Puudub täielik allikakriitika. Subjektiivsus asendab põhjalikku teaduslikku analüüsi ja muutub ideoloogiliseks ja hinnanguliseks kirjutiseks, mis teenib autori teesi väljamõeldisi. Domineerivad tõlgenduses pea peale pööratud põhjendamatta oletused, valed, ebaloogilised järeldused ja faktid. Reeglipärane vihje, mida nõuab ajalooteaduslik uurimus on äärmiselt puudulik. Puudub kompetentne laiahaardeline arutelu Euroopa geopoliitilisest olukorrast, mille taustal ja kontekstis saaks realistlikult hinnata hädaohtu, võimalusi, surveid ja valikuid. Turtola ei katsugi hinnata riigijuhtide arusaamasid ja otsuseid oma ajas ja olukorras. Ta ainult moraliseerib üleolevalt ja sepkuleerib ajaloo alternatiivide üle sealjuures pidevalt laimates ja halvustades Eesti juhtkonda. Kohati on Turtola teos nagu KGB üllitatud lisaköide koguteosele “Eesti Riik ja Rahvas Teises Maailmasõjas”.
    Tekib küsimus kuidas Turtola põhjendab Pätsi ja Laidoneri N. Venega liitumise otsinguid oma võimu säilitamse eesmärgil. Esiteks puudub igasugune dokumentaalne ja isegi kaudne tõestus sellele jaburdusele. Teiseks on see vastuolus kõigi tuntud faktidega, tegelaste isamaalisusega, vaadetega ja elutööga sõnas, kirjas ja tegudes. Kolmandaks, Turtola lükkab selle väitega ümber ka oma eespool esitatud kuvandi Pätsi absoluutsest diktatuurist, mida keegi ei saanud kõigutada.
    Tundub, et siin on hoopis tegemist psühholoogias tuntud ülekande (transference) fenomeniga, kus isik või grupp projekteerib oma ajendid mõttemaailma ja teod teise isiku või grupi kaela. Huvitav, et ainult Eesti lähiajaloos esineb seik kus venelaste abiga katsuti võimu säilitada. Järjepidavuse asemel osa ENSV võimumehi tahtsid luua uue N. Liidu järglase riigi null-variandi alusel, et siis venelaste häältega jääda võimule nagu see toimus enmikus “Liiduvabariikides”. Selleks otstarbeks suunati Rahvarinde tegevust, piirati Eesti Kongressi asjaajamist ja lavastati demonstratsioone. Teenelised parteilased kujundasid end ümber rahvuslasteks. Loodi müüt, enesülistamiseks, et nemad olevat juba aastaid N. Liitu õõnestanud ja tänu neile taastati Eesti iseseisvus. Et see müüt oleks kuidagi usutav suunati rahva tähelepanu lähiajaloost eelmise Vabariigi aega ja süüdistati tolleaegseid riigijuhte iseseisvuse kaotamises. ENSV juhtide katse oma võimu säilitada venelaste abiga, reetes sellega Eesti rahvast, omastati nüüd ülekandes Pätsile ja Laidonerile. Siin on kohane meelde tuletada vanarahva tarkust: kes ise aia taga käib, otsib kõiki teisi ka aia tagant.
    Vastuseisule vaatamata taastati Eesti Vabariik siiski järjepidavuse alusel. Endised tegelased ei tahtnud aga lahkuda ja otsisid väljapääsu hiilivas ajaloo ümberkirjutamises, mis kestab tänapäevani. ENSV võimumeeste artiklid ja salvestatud kõned kadusid arhiividest. Uutes andmeteostes parteilased, kaasa arvatud riiki reetnud juuni kommunistid on nüüd esitatud kui riigi ametnikud ja poliitika tegelased. Nomenklatuur hoidis kokku, erastas majanduslikku võimu ja levitas oma müüte kaitstes üksteist ajakirjanduses ja akadeemias, kus neid omakorda tõestati teadusliku kommunismi ja parteiajaloo kateedri õppejõudude arusaamadega.
    Ligi 50 aastat kestnud N. Vene okupatsiooni ajal töötati intensiivselt Eesti ajaloo ümberkirjutamisega, tõrvati riigijuhte ja tehti olematuks iseseisvusaegseid saavutusi. N. Vene okupantide seisukohalt oli tähtis luua kuvand, et Eesti Vabariik oli ise kõiges süüdi ja tema juhtkonna tegevus seisnes lühinägelikus omakasu püüdmises, ametialases kuritegevuses ja rahva tahte reetmises. Vabariigi mustamise eesmärgiks oli hävitada rahvustunne, lõhkuda ühtekuuluvust ja uhkust oma iseolemisele ja saavutustele. Selle mõjutusoperatsiooniga loodeti eestlased muuta küüniliseks oma rahva mineviku suhtes. Seda retsepti oli edukalt kasutatud N. Vene vähemusrahvaste juures muutmaks neid kuulekaks “homo sovietikuteks”. Teati, et kui rahvas muutub küüniliseks oma ajaloo suhtes siis kaotab ta rahvustunde ja lakkab olema rahvus.
    Totalitaarsele ilmavaatele on ajalugu mitte mineviku mõistmine vaid hoopis midagi, mida on vaja luua. Bolshevikud hakkasid kohe peale võimu haaramist uut ajalugu looma, mis sobis nende ideoloogiaga ja siis kasutasid Lääne salongikommuniste akadeemikuid ja ajakirjanikke, et levitada nende uusi tõdesid. Lenin nimetas neid pilkavalt kasulikeks idiootideks. Kahjuks pole see kasulik idiootide tõug N. Liidu kokkuvarisemisega välja surnud vaid hoiab kramplikult kinni Kremli ajaloovaledest neid edasi levitades.
Eestis on selleks osa humanitaarala akadeemikuid ajakirjanikke, kunsti ja poliitika tegelasi koolitatud täitmaks Partei tellimusi. Nõukogude ajal, õppisid nad kompartei ajalugu, dialektilist materjalismi ja teaduslikku ateismi, et saada kõrgkooli diplom. Erialalised teadused polnud nii olulised. Diplom avas tee karjäärile, mis omakorda nõudis pugemist, partei tellimuste täitmist, lasta endale valetada ja siis ise teistele edasi valetada, korrata ametlikke ja ideoloogilisi mõttetusi, maha suruda parteile ebameeldivaid fakte ja väänata olusid lähtudes poliitilisest agendast. See põhimõttelagedane tegevus aga tagas edutust, privileege ja eelistatud majanduslikku olukorda võrreldes ülejäänud riigimoonakatega. Vajadus oma isiku tegelikustamiseks (self-actualization) rahuldati Nõukogude rezhiimi raamistikus, kus tööreeglid, mentaliteet, suhtumine ja ilmavaateline hoiak peegeldas seda taaka. Õppinud, panustanud ja saavutanud tunnustust sellises miljöös leiab osa neist, et süsteem, mis tunnustab nende “geeniust” peab olema õige ja iga kriitika nende tegevuse kohta on pahatahtlik. Nüüd nad muretsevad, et tänapäeva noored ei oska õieti hinnata nende saavutusi. Eneseõigustamise ja oma aupaiste säilitamise eesmärgiga töötatakse  intensiivselt mõjutamaks uut põlvkonda. Programmi aluseks on endise Vabariigi ja selle juhtkonna mustamine, rahvustunde tõusu pidurdamine ja energia suunamine majandusse, okupatsiooniaegsete kaasajooksikute vabandamisse ja ülendamisse. Nõutakse, et praeguste tegelaste minevikku ei tohi meenutada, kuna see on pahatahtlik vanades asjades tuhnimine. Inimkonna ajaloo perspektiivis on säärane kollaborantide tegevus isegi arusaadav.
    Aga, et kuulsa Soome ülikooli ajaloo dotsent esineb sarnaselt on hämmastav. Igal inimesel on õigus oma arvamistele aga mitte oma faktidele. Siin ei ole enam tegemist teadlasega, kes algallikate põhjal objektiivselt arutab ja hindab toimunut, vaid hoopis akadeemilise ideoloogiga, kes propageerib oma ilmavaadet teeseldes ajalooteaduslikku uurimust. Esitusviis on N. Vene näidisprotsesside prokuröridele omane. Turtola kuhjab rämedalt süüdistusi, mõnitusi ja väljamõeldisi. Faktid, mis ei sobi eiratakse ja vastuväiteid, mida lubatakse, naeruvääristatakse. Turtola toon on üleolev, patroniseeriv ja stiil on sensatsiooniline, kohati räuskav, kõmuajakirjandusele omane. Turtola sihilik ajaloovõltsing ja teose rajamine N. Vene ajalookäistluse põhipunktidele ei ole lihtsalt nürimeelne vaid tahtlik ilmavaateline taotlus. Sellega kaasneb deklaratiivselt esitatud Soome seisukoht, mis on hämamine. Põhiline välispoliitika tõekspidamine on, et riigid harva vabatahtlikult tegutsevad oma huvide vastaselt. Soome riiklikud huvid olid aastakümneid seotud Skandinaaviaga ja hõimuromantika suguvendadega Ida-Karjalas. On selge, et laias laastus  Turtola esitus on varjutatud, et mitte haavata Soome ajaloolist mälu vaid süüdistada ainuüksi Eestit, kuna see toetab tema vandenõuteooriat.
    Kõige eelnevaga kaasneb ärline huvi. Turtola on pidevalt kiidelnud kui hästi tema raamatut Pätsist ja Laidonerist on Soomes ja hiljem Eestis müüdud. Kõmulehed, mis äratavad uudishimu müüvad alguses alati hästi – kahjuks on see kaugel teadusest. Turtola seisukoht aga paistab olema, et mis paremini müüb on tõde ja teadus. Siin ühineb äriline kalkulatsioon ja ideoloogia akadeemilises rüüs.
    Kahjuks on Turtola väänatud ajalugu inspireerinud endist Soome peaministrid kirjutama “Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus”, mis hiljuti ilmus Soomes ja peaks varsti jõudma Eestisse. Ta kordab kõiki Turtola ja Ilmjärve faktivigu ja tõlgendusi ilma allikakriitikata. Veel halvem on, et Tallinna ja Tartu ülikoolides kasvatatakse uut generatsiooni teadlasi samas ilmavaatelises vaimus. Hiljuti esitas Taavi Minsik Tallinna ülikoolis Maganus Ilmjärve juhendusel oma magistri töö “Valge terror Vabadussõjas”. Vihjates N. Vene seisukohale, et Eesti Vabadussõda oli tegelikult kodusõda ja leiab, et Valge terror oli laialdasem kui Punane repression, tappes 25% rohkem inimesi. Siiani pole teada tema allikad. Karsten Brüggemann leiab, et Vabadussõda on rahvuslik müüt ja taunib Võidusammast kui vägivalla sümbolit. Tartus, samuti Saksa soost ajaloolane Olaf Mertelmann leiab, et väikerahvastel Vene ja Saksa vahemaal polegi õigust iseseisvusele.
    Novembri lõpul 2010, pärast seda kui Vene saadik Eestis soovitas luua ühine ajaloo komisjon, et lahti arutada 18-20 sajandi ajalugu, läksid Ilmjärv, Karsten Brüggermann, Rein Ruutsoo ja teised Moskvasse. Uurimist toetavat Vene fondi esitab Tassi president ja endise välisriikide vastu suunatud propaganda liini juht Sizov. Paistab, et nüüd, kus endine Vabariik ja 1939-1940 aasta sündmused on täis tehtud, mustatud ja moonutatud, suunatakse rünnak tagasi Vabadussõja aega. Eesmärk on endine; ennetada isamaalisuse teket uues põlvkonnas, hävitada Eestlase uhkus oma iseolemisele ja saavutustele. Sellepärast pälvivad pagulas ja Lääne ajaloolased nende erilist viha, kuna nad paljastavad kommunistide ja nende kaasajooksikute teod ja valed.

Jüri Martinson,
Associate professor United States Military Acadamy, West Point
Euroopa ajaloo dotsent (erus)

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo