Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Embedded1533485818244

Mina emaga. Foto on ajast, millest mul pole mingit mälu. Olen pildil kaks ja pool aastat vana.

 

Kuidas mäletame varasemaid elamusi? Mida vanemaks ma saan, seda rohkem vaatan selja taha. Ehk polegi palju enam ees veel ootamas. Sain ju just 85 aastat täis. Mälestusi on palju, häid ja halbu. Aga on lünki selles, mida tahaks mäletada. Neid lünki olen püüdnud täita, kui võimalik, küsitledes samavanu sõpru ja sugulasi. 

 

Aastakümneid olen tegelenud sugulaste ja sõprade elulugude korjamise või lindistamisega. Tegin hästi, et alustasin seda oma tädide ja onude mälestuste säilitamisega paberil, sest tundsin, et nende aeg elavate seas on piiratud, ja pealegi näis ajaga nende mälu puudulikumaks muutuvat. Siis järgnes tung ja võimalus koguda ja toimetada minu Tallinna algkooli ja Saksamaa põgenikelaagri gümnaasiumi koolivendade-õdede elulugusid, nagu nad

neid mulle kirjutasid. Need on vihikutes ja raamatutes  asjaosaliste kodudes ja mõned on isegi raamatukogudes. 

 

Kõige raskem on mul oma enda esimesi aastaid paberile panna, sest need, kes mind sellega aidata oleks saanud, on juba kaua manalas. Väga  ähe kerkib silmade ette. Näib, et mu kõige varasemad mälukillud on juhustest, kui tundsin kartust ja hirmu. Aga vastandina ei kerkinud mu silmade ette hetkeid, kus oli kehalist valu, kuigi see oleks pidanud loogiline olema. Meil on ajus mingi algoritm, mis automaatselt kustutab mälestused valudest, kuigi teame, et seda pidi ju olema. Nende mälestuste kaotus on võrdne sellele, kui vajutame arvutil „delete“ nupule.

 

Aga mälud hirmust püsivad. Mu kõige kaugemas mälupildis istun ma suure seenekuhja kõrval. (Kui suur ta tegelikult oli, on küsitav, sest olin ju vaid kahe- või kolmeaastane põngerjas.) Mu kõrval istub teenija ja on videvik. Koht on raudtee ja külavahelise tee ristmikul. Meid ümbritseb mets. Tean, et isa ja ema olid oma varasema saagi jätnud tee kõrvale koos minuga ja olid tagasi metsa läinud. Mu teenija ütleb mulle: „Loodan et su vanemad ära ei eksi ja meid üles leiavad, enne kui pimedaks läheb“. Mind valitseb HIRM! Mis juhtuks, kui nad meid ei leia?

 

See juhtus Aegviidus, kus suvitasime. Muidugi leidsid nad meid, aga sellest õnnelikust kohtumisest pole mul midagi mälupildis. Tõendiks, et nad meid leidsid, on ju see, et kirjutan seda siin ja ei jäänud Aegviidu huntidele õhtueineks. Isal oli tark mõte just ristteele määrata me kohtamispaik.

 

Mu teine mälestus on samast suvest. Mu mälupildis ümbritseb mind vesi ja ma vajun, vajun sügavale. Ma liigutan käsi, aga midagi ei juhtu. Mu silmade ees heljub rannarätt. See on valge ja tal on mustris tollisuurused ruudud. Neis korduvad värvid triipudena: sügav sinine, oranž, kollane ja punane. Mul pole mingit tuge. Mind valitsevad armetuse tunne ja HIRM! Sellega  lõpeb mu mälu pilt. 

 

Kuidas see moment lõppes, seletati mulle palju hiljem. Ühe suvekodu ees oli paisutatud ojake suplemiseks oli ühele poole oli ehitatud puust platvorm. Mu vanemad ja sõbrad seisid sellel ja ma hullasin nende ümber. Siis olin kaotanud tasakaalu ja olin vette kukkunud. Mu tädipoeg Ülo õngitses mind  älja nähtavasti enne, kui vett sisse hingata jõudsin.

 

Paar aastat hiljem suvitasime hotellis Ontika ligidal. Sellest mäletan natuke rohkem. Hotell asus paekivi kõrgendikul Soome lahe ääres. Ida poole oli näha jõujaama korsten. Hotellist viis

jalgtee alla mere äärde, kus sai kividele vaatamata supelda. Isa viis suvitajaid tihti matkama. Ta kutsus mind ka kaasa tulema, aga ma mäletan, et ma küsisin alati, et kui kaugele viib matk. Kui oli rohkem kui üks kilomeeter, siis ma ei läinud kaasa. Samas hotellis suvitas samal ajal suur grupp Soomest tulnud tütarlapsi. Mind ei lubatud üksi alla randa minna, aga lubati, kui oli ka teisi suplemas. Mul on meeles, et ükskord, kui alla sain, olid seal need Soome tütarlapsed suplemas – ja alasti. Aga olin nii häbelik, et jooksin paanikas kohe tagasi hotelli. See oli omamoodi hirm.

 

1994 sõitsin sinna paekaldale sõpradega autos. Hotelli polnud enam, sest kõik rannaäärsed hotellid ja suvekodud olid hävitatud nõukogude ajal. Tütarlapsi ka ei olnud enam, kuid püüdsin ette kujutada, kuidas nad kord rannakivide peal hüpates kilkasid külma lahevett üksteisele pritsides. Mõtlesin, mis nendest sai selle möödunud viiekümne aasta jooksul, et kas nad ikka saavad veel nii rõõmsalt kivilt kivile hüpates hullata. 

 

Viimane mälukild enne kooliealiseks saamist on Tallinnast, kui elasime hoovimajas Narva  maanteel. Ma mängin oma naabripoisi Jüriga. Tal on tinasõdurid 19. sajandi mundrites. Peame põrandal ägedat lahingut, nihutades oma sõdureid edasi ja tagasi. Kuidas aga märgistada, keda tabas surmav kuul? Otsustame, et hammustame langenud sõduri pea ära. Varsti taipame, et see polnud hea mõte, sest järgmiseks korraks pole meil enam “elavaid” tinasõdureid. Selles mälukillus küll polnud ei hirmu eaga valu, aga kasutasime mingit otsustamisvõimet.

 

Kuidas teha kindlaks, et kas hirm või valu on tähtsam mälu loomises? Mis mind otsusele viis, oli juhus mu Tallinna kodus. Ma ei mäleta, et mu isa oleks mind kunagi karistanud, see jäi ema hoolde ja mul tuleb sellest vaid üks juhus meelde. Olin midagi halvasti teinud. Ei mäleta mida, aga oli küllalt halb asi, sest ema käskis mind minna magamistuppa kahhelahju juurde. „Lase püksid alla!“ ja siis ilmus rihm. Ma ei mäleta, mille eest sain karistada, ma ei mäleta valu, aga ma mäletan hetke, kui seisin hädiselt nuttes küttepuude kasti kõrval, oodates esimest hoopi.

 

Mõteldes selle artikli teemale, mäletan nii vähe mu esimestest aastatest. Võibolla mu mälu oleks parem, kui ma poleks nii võidukas olnud ja paljude tinasõdurite päid ära hammustanud.

 

Lugeja, mis on peidus sinu mälus su esimestest aastatest? Millega on need mälupildid seotud? Kas hirmu või valuga või hoopis mingite lõbusate juhtumistega?

 

Arved Plaks

 

Augustis 2018,

Texases

 

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo