Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

„Kuidas vabaneda orjameelsusest?” oli portaali Objektiiv aastapäeva konverentsi teema Okupatsioonide muuseumis 27. oktoobril. Eestlase väidetav orjameelsus ilmselt närib meie hinge. Ikka ja jälle kuuleb kõlavat arvamust, et meie rahvas tahab alluda väljastpoolt tulnud huvidele ehk matkida võõraid kombeid iseendaks jäämata.

 

Käisin sõnavõtte kuulamas ja tahan öelda inimesena, kes on 20 aastat elanud taas kodanikuna oma sünnimaal, kuid vahepeal kogemusi ja kõrgema hariduse saanud demokraatlikus ühiskonnas: „Hea kaasmaalane, tere tulemast vabasse ühiskonda. Olgem tänulikud, et meil on õigus ausalt ja hirmuta arutada oma ühiskonna valukohti!” Võimalus seda teha näitab, et oleme vabanemise teel, kuigi konverents ei selgitanud, kuidas vabaneda, vaid arutas, miks meie rahvas on orjameelsust ja avaldati arvamusi sellest lahti saamiseks.

 

Üks orjameelsuse põhjus on meie rahva ajalugu, juba tuttav teema, mis jooksis läbi konverentsi sõnavõttude. Avasõnas viitas Veiko Vihuri ajaloolisele pärandile ja ka kaasaegsele meediale, mis tema hinnangul on siiani Eestis edendanud põhiliselt kahte asja: jõukust ja kaitset idanaabri eest. Arvan, et enamus rahvast on meedia suhtes kriitiliselt meelestatud ja taunib tõejärgset ajakirjandust. Ajaloolane Jaak Valge arvas koguni, et EPL, Postimees, et al külvavad rahvuslikku alaväärsust kogu aeg, aga ta leidis ka, et polegi võimalik kiiresti iseseisvaks saada nõrga intellektuaalide kihiga post-sovetlikus ühiskonnas. Maarja Vaino jagas Tammsaare mõtteid tema romaanidest ja artiklitest. Näiteks 1920. aastal, kui vabariik oli noor, selgitas Tammsaare positiivsel toonil, et peame ise peremeest kasvatama, aga 1930. aastatel tekib kirjutistesse murelik toon tõusiklikkuse tõttu, mis tuleneb alaväärsuskompleksist.

 

Mõned sõnavõtud olid minu arvates liiga ideoloogiliselt meelestatud, mis pani mind mõtisklema, kas otsitakse märtreid. Näiteks Markus Järvi arvates oli orjameelsus see, et Päts Teise maailmasõja ajal Moskva nõuetele allus. Suhtun Pätsi tegevusse kriitiliselt ega poolda talle mälestusmärgi püstitamist, aga arvata, et Päts oleks pidanud juhtima rahva sõjaliselt Punaarmee vastu, näitab kas märtrikrooniihalust või ajaloo halba tundmist. Stalin oleks siit otsekui vikatiga üle käinud nii, et vaid veri voolanuks või siis nagu ta ähvardas: Venemaal on miljon küla, mille peale eestlased kenasti ära jagada. Üks või teine variant ja olekski olnud lõpp rahval ja kultuuril. Varro Vooglaid rääkis samas vaimus voorusest kui tõelise vabaduse allikast. Parem valida surm kui orjus ja muid sarnaseid äärmuslikku hoiakut välja pakkuvad arvamusavaldused.

 

Muidugi on vaja lapsi kasvatades ja muus tegevuses ideaale elus hoida, aga on vaja ka meeles pidada, et tegelik poliitika on kompromissikunst. Ei tohiks segi ajada taevariiki ja vabariiki, need on kaks eri asja. Isiklik ideaal ja uskumus peab alati arvestama seisukohtadega, mis kaitsevad ühiseid huve ja eetilisi  tõekspidamisi riigis ning eesmärgiks peaks olema jõuda arusaamisele, missugune poliitika kaitseb kodanikku ja suurendab riigis heaolu. Ühiskond koosneb eriarvamustega inimestest ning konsensusele jõudmine nõuab aega ja head tahet. Oleme ju ajaloost näinud, kuidas läheb, kui poliitikas minnakse ideoloogilist puhtust nõudma. Olgu see siis fašism või kommunism või ükskõik mis "puhas" poliitika, lõpeb asi hukutavalt. Pragmatism on minu meelest eelistatuim - ism, sest see arvestab enamuse tahtega, mis on demokraatia alustala.

 

Esinejad viitasid kahele tegelasele seoses Ameerika ajalooga ja siinkohal soovitaksin küll mitte tsiteerida kedagi, kellest teadmine on pealiskaudne või kellele omistatud ütlus on leitud meeldiva tsitaadina kellegi teise kirjutatud tekstist. Konverentsil esitatud Alexis de Tocqueville'i tsitaat oli üks sadadest mõtetest, mida see Prantsuse aristokraat avaldas oma raamatus "Demokraatia Ameerikas". De Tocqueville kiitis demokraatlikku korda vabaduse ja võrdsuse tasakaalustajana ning inimese ja keskkonna huvides süsteemina, kuid konverentsil esitatud tsitaat jättis mulje, et de Tocqueville arvas, et ameeriklased oleksid pigem võrdsed orjuses kui vabad ja kogu lugu!

 

Aga võibolla veel ebaõnnestunumalt tsiteeriti Malcolm X-i. Oleks esineja võtnud vaevaks põhjalikult tutvuda Malcolm X-i eluloo ja tegevusega, arvan, et teda ei oleks tõstetud esile orjameelsuse vastu võitleja eeskujuna. Malcolm X oli üks radikaalsemaid kujusid Ameerika mustanahaliste kodanikuõiguste liikumises. Noorena liitus ta Nation of Islam kogukonnaga, vihkas valgenahalisi, võttis perekonnanimeks X, sest sündides saadud perekonnanime oli andnud tema esivanematele valge orjastaja ning vihkas ristiusku enda orjastajana. Lõpuks  tema endised Nation of Islami kaaslased tapsid ta New Yorgis ära 1965. aastal. Õppetund Malcolm X-i tegevusest on pigem see, kui keerulised on olnud Ameerika mustanahaliste pürgimused võrdsuse poole ja et tema tegevus nooremas eas põhines vihal ning sellest väljakasvades langes ta ise viha ohvriks.

 

Kohvipausi ajal tutvusin Veiko Vihuriga ning temaga vesteldes selgus, et Ilse Lehiste oli tema sugulane. Peale konverentsi mõtlesin enam seal arutatud teemale, ja otsustasin saata meili õpetaja Vihurile, kuna seoses Ilse Lehistega meenus mulle kevadel korraldatud Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse 20. juubeli konverents, kus osalesin paneelis, mis käsitles eesti naiste elulugusid 20. sajandi ajaloos. Väidan, et orjameelsus kaldub tulema esile ka suhtlemises naistesse ja nende saavutustesse meie ühiskonnas. Miks ei tunnustata avalikkuses neid saavutusi kui võrdseid meeste omadega? Toon konkreetse näite ja küsin, kas siin pole tegemist orjameelsusega, kas nende saavutuste mittetunnustamine ei tule orjameelsusest hoida naised alandatud meie ühiskonnas?

 

Konkreetseks näiteks esitan 2002. a. ilmunud raamatu „Sajandi 100 Eesti suurkuju”, mis väidetavalt koostati peale 1999. a. korraldatud suurkujude valimist Eesti Entsüklopeediakirjastuse, Eesti Päevalehe, Rahvusraamatukogu,  Kuku raadio ja TV3 poolt. See ei olnud niisama tänavanurgal seisvate poolt koostatud. Tegemist oli ühiskonna mõjukate organisatsioonide/institutsioonide koostatud arvamuse levitamisega.

 

Rahvaküsitluse põhjal selgitati 100 mõjukaimat, tuntuimat ja lugupeetuimat inimest mitmelt elualalt, kelle töö ja isiksus on 20. sajandil Eestit enim lmestanud. Saja nime hulgas on vaid 7 naist, elualalt 2 näitlejat, 2 luuletajat, 1 muusik, 1 sportlane ja 1 rahvatantsupedagoog. Nende hulgas ei ole nimetatud mitte ühtegi juristi, arsti, akadeemikut, sõjaväelast, kuigi neid on. Toon mõned siinkohal esile:

 

Advokaat Vera Poska, kes kirjutas noorena oma päevkusse, et on lugenud ajalehes „naisjuristid pole soovitavad, sest nad võivad oma võluva välimusega mõjustada kohut! Milline lollus!"

 

Õpingute ajal Peterburis astus ta 1917. a. EÜS Põhjala liikmeks. Sõja ja revolutsioonilise tegevuse tõttu katkenud õpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, lõpetades õigusteaduskonna 1925.a. Nimelt, Eestis „Põhjala” ei võtnud noorliikmeina vastu naisi ja kuigi talle tehti ettepanek jääda vilistlaseks, ei soovinud ta sellises seltsis vilistlane olla.

 

Tema algatusel loodi Tartu Emade Kaitse Ühing ja ka ulualust vajavatele emadele Emadekoda. Veera Poska osales mitme rahvusvahelise naisorganisatsiooni tegevuses, sealhulgas Rahvusvahelise Naisliidu korraldatud I sotsiaaltöö kongressil Pariisis 1928.a., kus tema ettepanekul asutati Rahvusvaheline Naisjuristide Organisatsioon. Vera Poska-Grünthali eestvedamisel asutati paguluses naisteajakiri „Triinu” ja ta oli pikka aega selle toimetaja.

 

Hilda Reiman, kes sai esimeseks vannutatud advokaadiks (1930. aastal) ja nagu Veragi, oli ta aktiivne naisorganisatsioonide rajamises ja tegevuses.

 

Eesti-kanadalane Evelyn Koop ja endine Ernst Idla õpilane oli tooniandev eduka klubi Kalev Estienne asutamises 1955.a. Ta oli Canadian Modern Rhythmic Federation'i rajaja ja esimene president 1969. a., ja 1976. a. Montreali olümpiamängude avatseremoonia koreograaf. Ning ta oli peategelane selles, et lisada rütmiline võimlemine spordina olümpiamängude kavasse; esimest korda toimus see 1984. a. Los Angeles'e olümpiamängudel.

 

Evelyn Koop on pälvinud Queen Elizabeth Medal for Achievement ja Hiina austas teda International Gymnastics Federation Medal for Achievement'iga spordi tutvustamise eest Hiinas.

 

Eesti-ameeriklane kindralmajor Tiiu Kera sündis peale sõda põgenikelaagris. USA-sse saabus ta koos vanematega 1949. aastal. Aastal 1973 astus Tiiu Kera  sõjaväeteenistusse ja ülendati 6. detsembril esimesse ohvitseri auastmesse kui lennuväe nooremleitnant. Järkjärgult  teenis ta auastmeid ja kaptenina astus Tiiu Kera kõrgemasse lennuväekooli. Kolonelina kuulus 1992. aastal Tiiu Kera USA sõjaväelisse delegatsiooni, mis külastas Eestit, Lätit ja Leedut. Juulis 1993 nimetati kolonel Tiiu Kera USA sõjaväeesindajaks Balti riikides alalise asukohaga Vilniuses, kus ta teenis 1995. aasta augustini. 1995. aastal ülendati Tiiu Kera brigaadikindraliks. Aastal 1998 ülendati ta kindralmajoriks ja määrati Rahvusliku Julgeolekuagentuuri sõjaväelise osakonna ülema asetäitjaks. Nüüdseks on kindralmajor Tiiu Kera siirdunud erru ning koos abikaasaga viibib  iga aasta suvisel Eestimaal.

 

Eesti-ameeriklane akadeemik Ilse Lehiste oli keeleteadlane, paljude foneetikaalaste uurimuste autor, kelle kohta Postimees 17.02.2007.a. kirjutas „Ilse Lehiste on üks tunnustatuimaid Eesti teadlasi maailmas.” Jah, ta oli Essexi Ülikooli audoktor, Lundi Ülikooli audoktor, Tartu Ülikooli audoktor, Eesti Teaduste Akadeemia välisliige, Soome Teaduste Akadeemia välisliige, Wiedemanni keeleauhinna ja Valgetähe III klassi teenetemärgi pälvija.

 

Ilse Lehiste sulest on ilmunud 11 raamatut, 176 teaduslikku artiklit ja 101 retsensiooni. Ta oli paljude akadeemiliste organisatsioonide liige ning ka president.

Ilse Lehiste pidas ka eesti kultuuri tutvustamist oma missiooniks. Just tema tõlkis inglise keelde Arved Viirlaidi romaani „Ristideta hauad“, rahvusvaheliselt tuntuima eesti sõjaromaani. Ta kirjutas arvukalt eesti kirjanduse tutvustusi ajakirjale World Literature Today, ka oma rahvusvaheliste teadusettekannete näitematerjali valis ta võimalikult sageli eesti keelest.

 

Jaan Ross ütles Lehiste kohta 7.02.2002 ajalehes Universitas Tartuensis: „Lehiste initsiatiivil toimus XI rahvusvaheline foneetikakongress endise Keele ja Kirjanduse Instituudi korraldusel 1987. aastal Tallinnas. Kongressist võttis osa ligi tuhat teadlast ning seda võib koos Eestis 1970. ja 2000. aastal toimunud rahvusvaheliste fennougristika kongressidega pidada üheks kõige olulisemaks Eestis kunagi toimunud lingvistiliseks teadusürituseks.”

 

Arvan, et iga mõistlik ja orjameelsusest vaba inimene tunnustab nende ja paljude teiste eesti naiste panust Eesti riigi ja kultuuri jätkusuutlikusele, olgu sees siis rasketes olukordades kodumaal või välismaal. Alaväärsuskompleks, millele Tammsaare ka viitas, ja sellest tulenev tõusiklikkus on negatiivsed ilmingud, millest on vaja jagu saada, et me iseennast, meie keelt ja kultuuri ning teisi austaksime.

 

Ilvi Jõe-Cannon

Politoloog

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo